Peategelane on rohkem kui 2000-aastane Iiri päritolu druiid, õige nimega Siodhachan O Suileabhain, aga ühiskonda sulandumise huvides kannab hetkel nime Atticus O'Sullivan. Nii kauaks on tal ellu õnnestunud jääda tänu headele suhetele jumalanna Morriganiga. Atticuse lähimaks sõbraks on Iiri hundikoer Oberon, kes on küll täiesti tavaline koer, aga kelle ta on õpetanud endaga telepaatilisel teel inimkeeles suhtlema. Tegelaste ring on väga kirev, hõlmates kõikvõimalikest maailma mütoloogiatest pärinevaid olendeid, aga rõhuga keldi mütoloogial. Meile tuttavatest olenditest saab näha nõidu, haldjaid, libahunte ja ühte vampiiri (Atticuse advokaat), aga lisaks mitut mulle tundmatut jumalat ja jumalannat ja muid põnevaid tegelasi.
Atticus on ammusel ajal välja vihastanud ühe keldi jumala, kes teda jälitab, muuhulgas kuna tahab endale Atticuse valduses olevat maagilist mõõka. Et enda leidmist raskemaks teha, elutseb Atticus Arizonas, kuna kõrbepiirkonnas on vähem metsasid, mille kaudu saavad meie maailma siseneda haldjad, tolle jumala käsilased. Paraku leitakse peategelane ikkagi üles ja ta peab otsustama, kas põgeneda või võidelda.
Tegemist on ladusa ja kerge lugemisega (kui välja arvata keldi nimede mõttes hääldamine - õnneks on autor raamatu algusesse lisanud väikese spikri). Vahelduseks tavapärasele urban fantasy'le puudub raamatus täielikult romantiline liin, kogu tähelepanu on Atticuse võitlusel oma vaenlase ja tema käsilastega. Lisaks rohkele action'ile on loos mõnusat huumorit ja viiteid popkultuurile, sekka natuke ajaloo- ja mütoloogiaõppetunde. Arvestades, et peategelane on druiid, ei saa loomulikult läbi maagiata. Mulle tundub maagiasüsteem olevat üsna usutavalt üles ehitatud - Atticus ammutab võlujõudu maast ja kui ta on linnas asfaldi peal või siseruumides, on tal selle võrra vähem võimu. Muidugi tunduvad võitlused kohati natuke ebarealistlikud, kuna peategelane saab vaenlastest jagu ka suure arvulise ülekaalu korral, aga võlukunst muudab selle mõnevõrra usutavamaks.
Kokkuvõttes ütleksin, et väga sümpaatsed tegelased ja kirjutamisstiil, kavatsen sarjaga kindlasti jätkata ja soovitan teistelegi urban fantasy sõpradele, eriti kui pakub huvi keldi mütoloogia.
Hetkel olen kolmanda osa juures, jätkub sama meeleolukalt. Praeguseks olen kohanud teise maailmasõja ajal natsidele kaasa aidanud nõidu ja hulka tegelasi Norra mütoloogiast, läbi on käinud Bacchus, Jeesus ja Väinämöine [huvitav, kuidas ameeriklased-inglased seda hääldavad :P] ja palju muid tuntud ja tundmatuid tegelasi. Samuti on selgunud, et fännide usu tõttu on tegelikkuseks saanud Keskmaa. :) (selle autori loodud maailmas, nagu ka mitmel pool mujal fantaasiakirjanduses, on päriselt olemas kõik see, millesse inimesed usuvad - vrd nt Pratchett)
VastaKustutaMa olen hetkel lugenud selle sarjast ära kõik avaldatud "pearaamatud" ja sinna sekka ka mõned lühijutud. Ütleme nii, et mulle täitsa meeldis see :) Olukord läheb Atticusel järjest keerulisemaks ja seal kirjutises võib leida nii naerma ajavaid kohti kui ka pisarakiskujaid. Samastaksin selle raamatusarja "Dresden Files" sarjaga. Need raamatud on kerge lugemine ning mõnus ajaviide argielust põgenemiseks ;)
VastaKustutaTeatav sarnasus on tõesti Dresden Files'iga, kuigi mind suudab Harry ikka tunduvalt rohkem närvi ajada oma "õilsusega", mis teda pidevalt rumalaid otsuseid tegema paneb. Aga meeleolu on jah üsna sarnane, ja hea meelelahutus mõlemad. Tore kuulda, et kellelegi veel meeldib. :)
KustutaOh ära parem räägi, kui närvi ta oma naiste hoidmisega mind ajas :D Kui mingi tibin oli hädas, siis lendas kohe appi :D Aga muidu see huumor oli nendes raamatutes hea :) Mulle meeldib, kui peategelasel leidub vigu. Ei soovi lugeda tegelasest, kes on ideaalne, kuna siis kaob reaalsus raamatust ära.
KustutaNõus, täiesti täiuslikud tegelased on tõesti igavad. Eks Atticusel on ka vigu, aga mulle väga meeldib, kuidas ta kohtleb naisi võrdsete vastaste/liitlastena (mööndes samas siiski raskusi sellega, kui ma õigesti mäletan - lugemisest on mõni aeg möödas).
Kustuta