pühapäev, 15. jaanuar 2017

Anansi Boys

Ma arvan, et ma pole jupp aega raamatu lugemise ajal sel moel kõva häälega naerda luksunud. Terav, kiire, vaimukas ja kaasahaarav, baseerudes siis Aafrikast tulnud müütidele ämblikjumalast Anansist. Põhimõtteliselt peaks see olema "Ameerika jumalate" järg, kuid järg on ta vaid tinglikult, sest lugu ei eelda eelmise raamatu lugemist ning tegelasedki on paljuski teised. Samas, kui just võrdlema peab, siis ehk isegi kübeke parem kui "Ameerika jumalad"? Ei! Või ja? Ja! Ei! Ah, mina ei tea. Gaiman on ise paras Anansi - lugude jutustamise jumal. Need kaks lugu on küll samas maailmas, kuid sisult ja teostuselt üsna erinevad.

"Stories are like spiders, with all they long legs, and stories are like spider-webs, which man gets himself all tangled upin but which look so pretty when you see them under a leaf in the morning dew and in the elegant way that they connect to one another, each to each."

Kõik lood kuuluvad Anansile ning sellest vaatenurgast on veel eriti kummaline vaadata, et keegi siia veel postitust teinud pole. Aga olgu, räägime loost!

Kõik algab siis, kui Charles Nancy (hüüdnimega Fat Charlie) plaanib oma tüdruksõbraga abielluda. Rosie veenab meest, et too peaks oma isa ka nende pulma kutsuma ning Charlie helistabki oma kunagisele naabrimutile, sest too kindlasti oskab veel isaga ühendust võtta ja info edastada. Sõnumit ta edasi ei annagi, sest selgub, et helistas täpselt õigel ajal, tema isa olla just surnud ning matusedki on veel pidamata. Sealt edasi algab üks suur seikluste ja sekelduste jada, kus ta saab möödaminnes teada, et tema isa oli jumal, kuid mitte Charlie ei pärinud jumalikke omadusi, vaid need läksid kõik tema vennale (kellest Charlie midagi ei teadnud), kuid kui ta venda kutsuda tahab, piisab ainult ämblikele soovi edastamisest. Nii ta ka uudishimust teeb... ega jõua oma otsust ära kahetseda... või siiski?

Lugu keskendub vaid ühele mütoloogiale ämblikjumal Anansile ning tiigrile ja linnule ja ahvile tema kõrval, ning see teeb selle loo lugemise kaheksa korda kiiremaks kui "Ameerika jumalate" lugemise. Selline soe ja hoogne, terav nin naeruturtsatusi tekitav lugu. Ehk siin blogis julgen ma seda raamatut küll kõikidele soovitada! Ka neile, kellele "Ameerika jumalad" eriti ei meeldinud. (kuigi ka see lugu jättis natuke Zelazniliku mulje oma hoo ja pöörasusega - minu jaoks alati loo tugevust näitav suurus)

Ja kasutades sama hindeskaalat, mida Pihel "Ameerika jumalate" juures kasutas, siis:
Kokkuvõttes hindaksin raamatut hindega 5+. Sisuproportsioonid: Maagiat 4; Romantikat 4; Actionit 5; Huumorit 5

2 kommentaari:

  1. "Ei! Või ja? Ja! Ei!"
    Ja ja jah on siiski erineva tähenduse ning kasutusviisiga sõnad. Natuke valus lugeda midagi sellist.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kui on valus, ära loe! :) Parandama ega parendama hetkel ka ei hakka (eriti kuna sisuliselt on aru saada, mida mõeldud on ning too õnnetu "h"-täht on sealt kõlalise ebapädevuse, teksti (mitte)hakkivuse, pärast välja jäetud).

      Kustuta