Jätkakem Maggie Stiefvateri avastamist. Tegemist on Mercy Fallsi libahundisarja teise osaga - järg blogis paari kuu eest tutvustamist leidnud "Shiverile", mis ka eesti keeles ilmunud. Minu jaoks oli Sami ja Grace'i lugu juba esimeses raamatus nii kenasti lõpetatud, et oleksin täitsa rahul olnud ka sellega, kui raamatul järgesid poleks olnud. Samas, ei saa eitada, et lahtiseid otsi, mida edasi harutada, jäi veel piisavalt - eelkõige kõik need uued noored libahundid, kes "Shiveris" Mercy Fallsi metsa ringi jooksma lasti. See liin teises osas tõepoolest areneb, aga üsna tasahilju, kuna tegevuse toimumisajaks on varakevad, mil valdav osa libahunte veel hundinahas. Teiseks põhiliiniks on jätkuvalt Grace'i ja Sami lugu.
Pärast teise raamatu lugemist Stiefvateri sulest julgen anda hinnangu, et tegemist on tõesti hea kirjutajaga. Loe ja imesta - milline uskumatu detailiderohkus, mis loo nii usutavaks ja sümpaatseks ja omaseks teeb. Näiteks inimese libahundiks muutumist oli kirjeldatud nii üksikasjalikult ja osavalt, et mingit probleemi polnud selle kujutlemisega, kuidas see endaga juhtuks. Ja haarav on ka, kuigi lool just ülitihedat süžeed pole. Fantaasialoo taga on räsitud inimhingede uurimine. Aga seda mitte liialt pealetükkivalt ja muserdavalt.
Žanrilt noorteraamat, aga need need kõige toredamad ju tavaliselt ongi :)
Märgin veel, et sari on kokku kolmeosaline, viimane osa "Forever" ilmub tuleval suvel.
VastaKustutaAlguses mulle "Linger" ei meeldinud. Tundus, et "Shiveris" sai lugu nii ilusti läbi, Sam muutus inimeseks ja Jack suri ära ja kõik oli kombes, haavad paranesid. Ja nüüd siis oli vaja uuesti kärnad lahti tõmmata, et uus raamat kirjutada. Aga kuskil raamatu keskpaigaks oli uus sisu ja uued tegelased (Cole) juba endale kaasa elama pannud ja lõpuks oskas kirjanik ka seekord jätta piisavalt põnevust ja lahtisi otsi, et kolmandat osa ootan juba suure huviga. Tundub, et Maggie Stiefvaterit võib juba peaaegu (pehme fantaasia) kvaliteedimärgiks pidada.
VastaKustutaLõpetasin vastilmunud Merci Fallsi libahundisarja kolmanda ja viimase osa "Forever" (mitte kuigi originaalne pealkiri). Lugu veeres edasi endise vaikse, kuid tohutult detailiderohke jutustusena esmalt libahunte ähvardavast ohust, teisalt peategelaste eneseleidmisest ja endast võitu saamisest. Tekkis mõte, et võiks ise ka natuke lahtisemate silmadega elus ringi vaadata, et ilusaid pisiasju ja hetki paremini teadvustada ja rohkem nautida. Üks hetk tekkis küll tunne, et mingu autor ometi olevikus toimuva põneva looga edasi jälle mõne tegelase keerulisse sisemaailma ja minevikku laskumise asemel. Kokkuvõttes ehk oligi see psühholoogiline aspekt osavamalt lahti kirjutatud, kui seikluslugu ise, suur lõpumadin jäi kohati kergelt ebaloogiliseks (VÄIKE SPOILERIHOIATUS: kuidas hundid lõpuks autogagi mitme tunnise teekonna kaugusele uude koju jõudsid? Ja Cole'iga lõpuks toimunu jäi ka natuke stamplahenduseks (mitte, et ma autoriga rahul olnuks, kui ta vastupidise lahenduse kirjutanuks, kuna Cole sai lõpuks mu vaat et lemmiktegelaseks).
VastaKustutaHinne nii raamatule kui kogu sarjale 5+. Palju romantikat, vaimukaid dialooge (ja monolooge), looduskirjeldusi, luuletusi, psühholoogiat. Ja kõigele sellele lisaks ka põnev süžee, kuigi vahest pidas autor tegelaste siseelu välistest seiklustest isegi olulisemaks.
Palavik ehk Linger on minu arvates väga hea raamat. Võibolla isegi parem kui sarja esimene osa - huvitavaid tegelasi tuleb juurde ja nad kõik on suurepäraselt ja tõetruult lahti kirjutatud. Ühtegi etteheidet ei ole.
VastaKustutaSee on just selline jutustus, mis veel mõnda aega peale lugemist mõtlema paneb (ja seejuures oli veel põnev kah).
Üks paremaid teismeliste raamatuid, mida ma viimasel ajal olen sattunud lugema.