kolmapäev, 17. august 2011

Mis meile nalja teeb?


Lugesin eile õhtul ühele 7-aastasele tegelasele ette C.S.Lewise Narnia lugude raamatut „Lõvi, nõid ja riidekapp” ja sellele tegelasele tegi hirmsasti nalja Fauni ja väikese Lucy järgmine dialoog:

„Ja teie olete muidugi pärit Lääne Metsikutest metsadest?”

„Ma...ma tulin riidekapist seal tühjas toas.”

„Ah”, ohkas härra Tumnus ja ta hääl kõlas üsna kurvalt, „oleksin ma ometi hoolikamalt maateadust õppinud, kui ma veel pisifaun olin. Siis tunneksin kahtlemata kõiki neid kummalisi maid.”

Lapse lõkerdamine pani mind mõtlema, et mille üle me õigupoolest naerame ja mis meile naljakas tundub. Kui nt ülaltoodud dialoog pani ka mind muigama, siis meenusid mõned lapsepõlveraamatud, millele ma nüüd tagantjärgi hoopis teise pilguga vaatan. Nt ei tundunud mulle omal ajal midagi naljakat selles A.Lindgreni „Vahtramäe Emili” loos, kus küla tegi korjanduse, et Emilit ära Ameerikasse saata ja tulivihane Emili ema arvas, et: „Emil on väike kallis poisu, me armastame teda just sellisena, nagu ta on.”

Aga Kassisalu teenijatüdruk Liina lisas:

„Me peame ikka natuke ameeriklaste peale ka mõtlema. Nad pole ju meile midagi teinud, miks me neile siis Emili kaela kupatame?”

Lapsena mõistsin ka täiesti E.Janikovszky raamatu „Kui ma oleksin suur” peategelast, kes unistas sellest, et „majas, kus me elaksime oleksid meil naabriteks ainult sellised onud ja tädid, kes kostitaksid meid värskelt ahjust tulnud koogi servadega, kes saadaksid meid poodi ostusid tegema ja annaksid arvelindi meile.” Minu arust tundus see toona täiesti mõistliku mõttena.

Aga kui mitte võtta võrdluseks lapsi ja täiskasvanuid, kelle puhul on selge, et nalja võivad pakkuda erinevad asjad, siis on ka mu tutvusringkonnast tuua mitmeid näiteid, kus ühele tundub üks või teine raamat naljakas ja teine arvab, et huumorist oli küll asi kaugel. Võtame kasvõi T.Pratchetti. Kuidas saab üldse nii olla, et sulle ei tundu naljakad raamatud, mis kubisevad sellistest lausetest:

"The trouble with having an open mind, of course, is that people will insist on coming along and trying to put things in it." (Diggers)

"In the beginning there was nothing, which exploded." (Lords and Ladies)

Lõpetuseks. Mõnikord on nii, et nalja ei tahetagi teha, aga ikka on naljakas. Meenub, et aastaid tagasi ilmus ühes Moskva kirjastuses raamatuke ”Vestlusi vene ja eesti keeles”, mida meie poodides presenteeriti huumorinurgas, sest raamat sisaldas selliseid tarvilikke väljendeid:

- Kuidas ammugi me nägemata!

- Ma olen eksiarvamustud palun aidake mind!

- Lootman me peatselt jällenägemiseni!

6 kommentaari:

  1. Pratchett on muidugi tase omaette. Tänu temale ma ilmselt fantasy külge kinnistusingi, varem lugesin rohkem sci-fi'd ja krimkasid, väga üksikud fantasy asjad vahele. samas ma ikka aegajalt imestan et teised kirjanikud nagu ei üritagi eriti nalja teha - miks mitte? No mõni ju on veidi humoorikam kah - "Undead and ..." sari näiteks, aga Pratchettiga võrreldes on see ikkagi kuiv nagu saepuru. Samas mingid joodiku päevaraamatu ja mihkel raua poriloopimise stiilis raamatud kah pinget ei paku (andektoodikogumikke ei võta kah pihku) kuna neid on nali kas madalalaubaline või lihtsalt ilma mingi erilise mõtteta. seega jälle - respect Pratchettile kes lati nii kõrgele upitas :)

    VastaKustuta
  2. Lisaks Pratchettile, kes oli ka minul üks esimesi (kui mitte kõige esimene) fantasy-kirjanikke, keda lugesin, on minu meelest väga mõnusalt nalja tehtud Robert Asprini "Müüdi"-sarjas (3 osa sellest on ka eesti keeles välja antud: http://www.apollo.ee/search.php?keyword=asprin, aga nagu wikipediast tuvastasin, on neid olemas suisa 20 ringis, ise olen lugenud ainult neid eestikeelseid). Aga Pratchett'it ei ületa minu meelest küll miski.

    VastaKustuta
  3. Ahjaa, ja Hargla Frenchi ja Koulu lood on ka toredad. :)

    VastaKustuta
  4. Aga Douglas Adamsi Pöidlaküüdi teejuht? Lasteraamatutest (Kadri: kui veel pole lugenud, siis laenan, loe unejutuks) veel super hea Edgar Valter Ikka Veel Kummitab! <- seda esimest korda ette lugetes turtsusime me vaheldumisi või korraga üsna pidevalt.

    Muide, Kadri, ma lugesin Narnia sarja umbes samal ajal unejutuks. Alguses ma küll mõtlesin, et seitsmendat ei loe, sest see läks väga usukeskseks ja kohati võikaks. Kuid, kui kuues läbi sai, lugesin ikkagi seitsmenda ka - ja üllatus-üllatus - lapse jaoks ei olnud ta võigas, sest tema haaras sellest loost mingeid teisi aspekte kinni.

    VastaKustuta
  5. Minu jaoks on olnud elu naljakaim raamat Gerald Durrelli "Minu pere ja muud loomad" - seda nii 7-aastasena kui ka nüüd vanast peast.
    Et inimesed erinevaid asju naljakana näevad kogesin ma M. Keyesi raamatuga "Anybody Out There". Seal kirjutavad peategelase ema ja õde kohutavalt naljakaid kirju peategelasele. Naersin nii et pisarad voolasid. Samas kolleeg, kellele seda raamatut laenasin, ütles, et need kohad jättis ta vahele, sest need olid nii nõmedad...Lasteraamatutest on v hea huumoriga Piret Raua raamatud minu meelest. Loen neid just (mitmendat korda).

    VastaKustuta
  6. Kui zanrist välja minna (Douglas Adams minu IMHO sci-fi, mitte fantasy) siis on jah näiteid rohkem. Klassika on muidugi Shveik. Sovjetinostalgia all kannatajatel tasub lugeda Harri Lehiste Valitud Kaebused nimelist kogumikku. Lasteraamatutest meenub eelkõige Jaan Rannapi Koolilood.

    VastaKustuta