The Way of Shadows - Brent Weeks

Meie blogilugejatele on see autor ja kolmeosaline sari (The Night Angel trilogy) ilmselt täiesti uus, aga teema mitte – keskaegses fantaasiamaailmas toimuv võitlus trooni nimel, milles pearolli etendab noor palgamõrvari õpipoiss. Kas tuleb tuttav ette?

Cenaria riiki valitseb nimeliselt küll kuningas, kuid tegelikult hoopis allilmategelastest koosnev nõukogu Sa’kagé. Nende peamiseks tegevusalaks on igat laadi kuritegevus – lõbumajade pidamine, salakaubandus, kasiinod, palgamõrvad. Et asjad paremini sujuks, on nad troonile paigutanud väeti, tahtejõuetu ja ebaväärika kuninga, kes nende ärisid liigselt ei kontrolli.

Linn on jaotatud kaheks osaks – ühelpool elavad aadlikud ja muu viisakam rahvas, teiselpool aga pätid, prostituudid ja tänavalapsed. Just viimaste hulgast on pärit ka raamatu peategelane Azoth. Vanemate poiste terroriseerimise (ja see pole mingi niisama kiusamine, vaid pidev rahanõudmine, peksmine ja veel palju hullematki) all on poisi ainsaks unistuseks olla võitmatu tapja, kes mitte kunagi kedagi kartma ei pea. Just selline inimene on legendaarne palgamõrvar Durzo Blint, kelle õpipoisiks Azoth ennast sokutada otsustab.

Edasi läheb raamat tavapärast rada pidi – noore palgamõrtsuka karm koolitamine, tema arenemine tänavapoisist nooreks aadlimeheks, esimene tööülesanne, ausad ja vaprad sõbrad ja ilus ning hea salaarmastus, kes peategelases moraalse dilemma tekitavad. Lõpuks aga pool raamatut kestev suur verepulm, mille tulemusena tuttavate tegelaste read tõhusalt hõrenevad. Ja kuigi mingisugune ajutine paus lahingutegevuses raamatu lõpus ka toimub, jääb kõik siiski väga pooleli ja kutsub edasi järgmisi osasid lugema.

Isiklikud muljed: mulle alguses see raamat üldse ei meeldinud. Päris raamatu algusosas oli üks suhteliselt räige vägistamisstseen, mis edasilugemise isu ära võttis. Aga vähehaaval siiski lugesin edasi ja võin teisi nõrganärvilisi rahustada, et see ongi kõige hullem koht kogu raamatus. Ja lõpuvõitlus (mis kestis pool raamatut) oli põnev (kuigi pean tunnistama, et vahepeal lugesin üle rea, sest lahingukirjeldused olid ehk liiga üksikasjalised ja kippusid sündmuste edasiarenemist takistama) oli vägev ja kui päris aus olla, siis tahaksin küll teada, mis edasi saab. Ja kui alguses pidin end sundima raamatut kätte võtma, siis hiljem pidin sundima end raamatut käest panema.

Miinuseks loeksin liiga keerulist maagiavärki (sadat erinevat tüüpi nõiad, salapärased artefaktid, lambist võetud võluoskused) ja valitsemishierarhiat (mis küll raamatu lõpuks enam-vähem selgeks sai). Üldiselt julgen seda raamatut soovitada küll, kuigi minu jaoks oli see liiga poistekas :P

Stiilinäide: maagilist annet omavad palgamõrvarid nimetavad ennast „wetboy“-deks ning peavad nimetus „assassin“ solvavaks (minu meelest ebaõnnestunud sõnavalik, wetboy ei kõla väga väärikalt).

Durzo Blint: "Assassins have targets because they sometimes miss, wetboys have deaders, because when we take a contract the rest of their short life is a formality".

(Viimase väite valguses on kummaline raamatu kaanele valitud moto “The perfect killer has no friends – only targets”)

Filosoofiat: 2
Tapmist ja tagaajamist: 5
Romantikat: 2
Huumorit: 1
Võlumist ja maagiat: 4
Tegelaste areng ja eneseleidmine: 4