teisipäev, 4. oktoober 2011

Mercy Thompson

Loen parasjagu Patricia Briggsi Mercy Thompsoni sarja. Ei hakka konkreetseid raamatute pealkirju panema – need on samad, mis kõigil urban fantasy raamatutel viimasel ajal (Moon Called, Blood Bound, jms). Raamatu fotot kah ei lisanud teadlikult – eneseväärikus ei luba, raamatu kaas päris pornograafia pole, aga ülemäära intellektuaalse lektüüri mõõtu kah välja ei anna. Siiski, ärge laske eelpool kirjutatust ennast eksitada, tegu on väga mõnusa sarjaga!

Kohe esimestest lehekülgedest tundsin, et olen leidnud väärt lugemise ja võin asuda raamatut nautima, muretsemata, et see jamaks kisub või ära vajub – autor on väga hea jutustaja. Lugu haarab märkamatult kaasa ja ei pea sugugi pingutama, et pilt silme ees keriks. Ühesõnaga üks sellistest raamatutest, mille peale igatsusega ka päeval mõtled ja mis näiteks foori taga oodates kiusatust tekitab - jõuab paar lehte lugeda või mitte (nii nagu üks normaalne raamat olema ju peabki).

Peategelane on ajalooharidusega automehaanik Mercedes Thompson. Elab kusagil USA pärapõrgus pisikeses linnakeses ja peab oma autoremonditöökoda. Üles on ta kasvatatud olude sunnil libahuntide klanni poolt, aga ise ta libahunt pole, on hoopis walker. Millised on tema „võimed“ ma rääkima ei hakka, jäägu üllatuseks. Mercy sõprade hulka kuuluvad lisaks libahuntidele veel igatsorti elukad - vampiirid ja faed näiteks, inimesed samuti. Inimesed on osaliselt informeeritud sellest, mis ööhämaruses toimub, aga vampiiridest ja esialgu ka libahuntidest ei oska nad undki näha. Sarja esimeses osas on sõda libahuntide klannide vahel, teises osas on probleemid vampiiridel. Küllap nii kulgevad need ülejäänud 4 osagi. Kõige keskmes on loomulikult meie Mercy, kellel on austajaid rohkem kui üks (aga ka kana kitkuda kõige veidramate seltsimeestega).

Eks sümpaatseks muudavad autori jällegi pisiasjad – libahunte uinutatakse näiteks seguga, mis koosneb ketamiinist, DMSOst ja hõbedahüdroksiidist – alati on kui tore kui „päris“ ja „mängu“ nii elegantselt kokku sünteesitakse.

Või siis sellised kibedad (kuid eluterved) tõdemused (kus Mercy selgitab, mis oleks saanud kui ta poleks pärinud töökoda :

„Then I’d have had to take my liberal arts degree and gotten a job at McDonald’s or Burger King like all the rest of the history majors.“

Hindeid panna ma ei oska. Põnevust on, samuti romantikat. Maagia on esindatud, huumorit on parasjagu. Seksi – kui siis tsipakene, filosoofiat kah mõõdukalt. Ei ole eepilisust, mõõkasid, lohesid ega kuningapoegi.

Igati ladus lugemine. Soovitan hankida elektrooniline versioon (või raamatule kaaned ümber panna lugemise ajaks).

14 kommentaari:

  1. See foori taga ootamise ja raamatulugemise koht tuli kuidagi väga tuttav ette :)
    Otsisin kohe loomulikult guugelist kaanepildid üles. Esimesel kolmel osal võib-olla paneks kaaned peale küll, aga hilisemad vast nii hullud polegi. Ainult teksad võiks tüdruk korralikumalt jalga tõmmata.

    VastaKustuta
  2. No ega need kaanepildid nüüd nii väga hullud kah polnud :) Vaata võrdluseks G.Showalteri Lords of the Underworld sarja või W.Blacki Dagger Brotherhood raamatuid või J. Franki Three Worlds sarja või J. Stone His Darkest raamatuid.
    Aga tegelikult olen ma ise ka korduvalt head meelt tundnud, et raamatud saab riiulisse panna nii, et kaanepilti näha ei jää...

    VastaKustuta
  3. Huvitav, ma olin omas mõttes 100% kindel et ma kunagi sellest sarjast (ja ta spinoff sarjast) kirjutasin, aga praegu otsides ei leidnud, seega ilmselt olid plaanid suuremad kui teostusvõimekus :P Igatahes ühinen soovitusega, väga lahe sari on.
    Spinoff sari (Alpha and Omega series) peab kindlasti lugema hakkama lühijutukogumikus On The Prowl ilmunud jutust Alpha and Omega (sealt edasi läheb lugu juba eraldi raamatutena) kuna muidu võib olla raskusi arusaamisega et kuidas lugu alguse sai.

    Väike spoiler sellest lühijutust:
    "At first he thought she was submissive. Most werewolves were more or less dominant. Gentler natured people weren’t usually cussed enough to survive the brutal transformation from human to werewolf. Which meant that submissive werewolves were few and far between.
    Then he realized that the sudden change in his anger and the irrational desire to protect her from the crowds streaming past were indications of something else. She wasn’t a submissive, either, though many might mistake her for that: She was an Omega.
    Right then he knew that he was going to kill whoever had given her that bruised look. "

    VastaKustuta
  4. Sa Indreq tegelikult ühes kommentaaris mainisid küll Mercy Thompsonit kunagi varem.
    Spinoff kõlab hästi, jama ainult, et selleks peab mingi lühijutukogumiku hankima.
    Sellest sinu lisatud lõigust tuleb kah välja Briggsile iseloomulik viis libahunte kirjeldada. Tal on nad nagu koerlased ikka (libahundid kuuluvad vast koerlaste alla tinglikult :-) - samasuguse hierarhia ja käitusmismustriga, hea haistmismeelega ja metsiku looduse karmide seadustega. Antropotsentrism läheb pikapeale läägeks, ses mõttes on selline vastupidine lähenemine väga meeldiv vahelduseks.

    VastaKustuta
  5. Alpha & Omega sari on väga hea! Eriti mõnus, et Mercy Thompsoni ja A&O sari omavahel servapidi kokku puutuvad. Kokku on neis kahes sarjas umbes 10 raamatut ja kõik on ühtlaselt head ja põnevad. Soovitan!

    VastaKustuta
  6. Lõpetasin Mercy-sarja esimese raamatu ja olen ka päris rahul. Peategelane käitus päris mõistlikult, ainuke raskus tema tundmaõppimisel oli see, et ta saaabus juba raamatu esimesele leheküljele päris korraliku pagasiga (tihtipeale algavad raamatud ikka nii, et "Senini on mu elu tavaline olnud, aga sellel päeval hakkas möll pihta" - nii on lugejal nagu kergem samastuda). Meeldis huumor, terve mõistus, põnev sõnakasutus. Päris foori taga lugema ei võtnud, aga haaravust oli piisavalt küll. Arvan, et otsin vähehaaval sarja järgmisi osi lugemiseks ka.

    VastaKustuta
  7. Ka mulle meeldis esimene raamat väga! Kuigi esimesed leheküljed just väga vapustavat muljet ei jätnud, lugesin edasi teadmisega, et kohe läheb heaks, Vesilikku ma juba usun. Ja läks ka. Kindlasti võtan järgmised osad kah ette.
    Peategelane Mercy oli sümpaatne, hakkaja, julge ja hea huumorisoonega noor naisterahvas. Selle tõestuseks järgmine lõik:
    "It had been a long time since I´d been that way - I hadn´t even had my driver´s license then. The road was unfamiliar, and I began to worry I´d miss my turn. The road divided, once-half clearly marked, but the other half, the one I had to take, was barely wide enough for my van.
    "Well," I told Adam, who was whining restlessly, "if we end up in Canada and you haven´t eaten me yet, I suppose we can turn around, come back, and try again.""

    VastaKustuta
  8. Loen hetkel sarja kolmandat osa ning mulle ka väga-väga meeldib - hästi põnev ning hea huumoriga lugemine! Minu selle aasta senine kindel lemmik! On tõepoolest sellised raamatud, mida isegi külma ilmaga bussi oodates kotist hetkeks välja võtad. Plaan on kõik osad läbi lugeda ning seejärel Alpha & Omega sarjaga alustada.
    Väikseks reklaamiks ning infoks huvilistele, et Apollos maksid sel nädalal sarja mõned osad suisa vaid 2,5€/tk!

    VastaKustuta
  9. Lõpetasin just Alpha&Omega sarja kolmanda täiemõõdulise osa (see sari algas ju ühe lühijutuga kogumikus) ja ei tunne küll et autor väsima võiks hakata, täitsa head taset hoiab endiselt. Ehk isegi kraadi sisukam ja parem kui nii mõnigi Mercy Thompsoni raamatutest.
    Selles osas on Anna juba veidi enesekindlust saanud libahuntide karmis maailmas toimetulekusks ning maadleb ettetulevate olukordadega täitsa veenvalt. Ja olukordi tekib igal rindel - nii libahuntide kogukonnas, tema oma peresuhtes, inimeste/haldjate/libahuntide suhetes jne. Nagu ikka, pillati mõned vihjed ka paralleelsarja suunas, näiteks Adam Hauptmann ei saanud ühte Marroki ülesannet täita kuna ta kaasa Mercy oli just mingi jõekoletise maha löönud ja ise selle käigus veidi sakutada saanud, seega pidid Charles ja Anna töö enda peale võtma. Ootan põnevusega juba järgmist osa - ma loodan et autor ikka veel midagi kirjutab sellest sarjast :)

    VastaKustuta
  10. Fantaasiaraamatute lugemise kriis on läbi - lõpetasin just Briggsi Mercy sarja teise osa "Blood Bound". Oli huvitavam kui esimene osagi. Selles raamatus tuli ootamatuid tegelasi juurdegi. Suur roll oli näiteks täita ka kummitustel (vahva, et isegi ühest tuntuimast vaimust, Henri VIII viiendast naisest Catherine Howardist, juttu oli).
    Ja taaskord jagas mehaanik Mercy vajalikke nõuandeid: "Never trust a mechanic who drives new cars. They´re either charging too much money for their work, or they can´t keep an old car running - maybe both.".

    VastaKustuta
  11. Lugu läheb aina huvitavamaks! Kolmandas osas on Mercyl kõvasti tegemist haldjatega - nii surnute kui elavatega.

    "The first thing Samuel said was, "You have a real gift for getting trouble, don´t you? That was one thing I forgot when you left the pack."
    "How is any of this my fault?" I asked hotly.
    He sighed. "I don´t know. Does it matter whose fault it is once you´re sitting in the middle of the frying pan?" He gave me a despairing look. "And as my father used to point out, you find your way into that frying pan way too often for it to be purely accidental."

    VastaKustuta
  12. Ma loen hetkel A&O sarja 3. osa (tänud eespool vihjamast, et see ilmunud on) ja mulle väga meeldib. See, et kahe sarja vahel on kokkupuude tuntav, teeb asja eriti nauditavaks.

    VastaKustuta
  13. Niuks, mul sai Mercy sarja viies osa läbi ja kuuendat pole kusagilt võtta. Jätkuvalt oli väga huvitav! Mercy on tõeliselt lojaalne sõber ega jäta mitte mingi hinna eest oma lähedasi hätta. Isegi kui ta enda elu sõprade päästmise pärast ohtu satub.

    VastaKustuta
  14. Mul kah linnuke kirjas jälle - loetud seitsmes osa nimega Frost Burned. Mercy jätkab oma tuntud headuses, selles osas tundub et autor kindlasti veel "maha käima" ei hakka. Hoiame pöialt et kirjutamistempo ja kvaliteet säilib :)

    VastaKustuta