„Iron Crowned“ on juba kolmas osa Dark Swan sarjast, kus seikleb kaunis naisterahvas nimega Eugenie Markham. Olgu öeldud, et sarja esimene osa kannab nime „Storm Born“ ja teine „Thorn Queen“.
Peategelane Eugenie on tegelaskuju, kes oma iseloomuomaduste poolest just mu lemmikute hulka ei kuulu ja aeg-ajalt võib ta ikka täiesti napakaid otsuseid vastu võtta (no natuke selline Rose Hathaway tüüpi tegelane). Kuna mõnikord suudab ta aga siiski ka täiesti mõistlikke valikuid teha, siis kokkuvõttes on ta sümpaatne. Igav ei hakka tema seltskonnas kohe päris kindlasti („No matter how displeased I am at the two of you right now, I admit, things will certainly be entertaining with you around.“).
Loo sündmused toimuvad korraga kahes maailmas – tänapäevases ühiskonnas, kus Eugenie peab väikeettevõtja rasket ametit (tõsi küll, tema tegevusala, mis seisneb vaimude, kummituste ja teiste sarnaste tegelaste likvideerimises, pole just väga tavapärane) ning paralleelmaailmas (nn Otherworld), kus võitlevad kuningad, liiklusvahenditeks on hobused ja kus elavad haldjad. Eugenie saab juhtumisi neis mõlemas maailmas toimetada.
Huumorit jagub. Seda eriti vestlustes Kuningas Doriani (mu vaieldamatu lemmik selles sarjas) ja deemon Volusianiga.
Siiski arvan, et Meadi seniloetud raamatutest on Eugenie Markhami lood meeldinud mulle kõige vähem. Aga see ei tähenda muidugi, et ma nende lugemist ei soovitaks. Tegemist on vägagi kaasakiskuva sarjaga (päevaga raamat alla neelata ei valmista vähimatki raskust).
Kui Vampire Academy sari on adresseeritud teismelistele lugejatele, siis sarnaselt Georgina Kincaid lugudega on Eugenie Markhami sari mõeldud täiskasvanud urban fantasy austajatele. Lisaks rohkearvulistele võitlusstseenidele on samapalju ka seksistseene.
Raamatu viimaseid ridu lugedes tabasin end mõttelt, et ohhoo, sedakorda ei olegi kõike puust ja punaseks tehtud ning igaüks saab ise edasi fantaseerida, millega lugu edasi läks, kui viimasele lausele oli punkt pandud ja kes saab kelle ja kes keda ei saa. Hiljem asja pisut uurides selgus, et tegemist polnud kaugeltki sarja viimase osaga - neljas raamat ilmub juba selle aasta viimastel päevadel. Arvestades asjaolu, et Meadi ülejäänud sarjad (Georgina Kincaid ja Vampire Academy) on 6-osalised, siis ilmselt ei jää „Shadow Heir“ kah viimaseks Eugenie Markhami raamatuks.
Muideks, selle aasta suvel ilmus ka esimene number „Storm Born“ koomiksist.
Filosoofiat: 2; Tapmist ja tagaajamist: 5; Romantikat: 5; Huumorit: 4; Võlumist ja maagiat: 4
(1=üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju; 5=põhjalikult)
Mis puudutab raamatu esikaane pilti, siis ei tihanud ma blogi illustreerimiseks panna US versiooni (mis mul tegelikult käes juhtus olema). Vt võrdluseks: http://www.richellemead.com/books/darkswan.htm. Minu arust on USA variant lihtsalt kole! Värvitoonid ei klapi üldse ja modell tundub kuidagi võlts ning ebaloomulik.
VastaKustutaTänud, panin tuleviku lugemiste nimekirja. Aina enam tundub et lähiajal ma loen ainult siin soovitatud raamatuid :P
VastaKustutaSain just ühele poole sama autori Succubus Blues nimelise raamatuga (Georgina Kincaid sarja avaosa) ja kuigi seal oli palju head, siis kokkuvõttes vaimustusest just ei nõreta - ilmselt mul hetkel sedasorti raamatutest lihtsalt väike küllastus (katsun nädala jooksu arvustuse ka kirjutada). Seega vist lükkan ka siinkirjeldatud sarja avaosa Storm Born veidi kaugemasse tulevikku - või ehk keegi kes on neid mõlemaid juhtumisi lugenud võtaks võrrelda, kas on ehk märkimisväärset stiili või tasemevahet mistõttu peaks oma otsust muutma?
KustutaLugesin kah kolm seni ilmunud osa läbi. Olen nõus kõigi Kadri hinnangutega - arvustus vastas minu arvates täpselt tegelikkusele. Kohati oli ehk minu jaoks natuke liiga naturalistlik :-)
VastaKustutaNeljandas osas "Shadow Heir" seisab Eugenie Markham väga raskete valikute ees. Ja tõtt öelda ei mõista ma teda ja tema valikuid mitte üks raas. Aga tuleb tunnistada, et ma ei ole kunagi olnud ka haldjatemaal kuningannaks. Ilmselt peavad monarhid oma rahva päästmiseks astumagi samme, kus oma perehuvid tahaplaanile jäävad. Ja mina, lihtne inimene, ei peagi seda mõistma.
VastaKustutaTundub, et neljas osa jääb sellest sarjast siiski viimaseks. Ja sellest on kahju, sest raamatu lõpus saavad küll osad probleemid lahendatud, kuid mõned otsad jäävad nii lahtiseks, et need nullivad ära kogu positiivse sündmuste käigu.
Oma blogis selgitab R.Mead oma valikuid järgmiselt:"I had a couple of reasons for ending it it in that OMG way. One is that I kind of like leaving a little mystery at the end, kind of like in the 1980s Flash Gordon movie when Ming's ring starts glowing. (IS HE REALLY DEAD? IS HE COMING BACK?). I don't always want to have every single detail neat and tidy at the end of a series. It can feel a little too perfect. I like to think about things afterward and leave a few open doors. Many have asked if I have plans, on some far off day, to wrap up some of the remaining mysteries. My answer? You never know. :)"
Aga jah, mina olen raamatu lõpus väga-väga pettunud.
Et siiski midagi positiivset ka neljanda osa kohta öelda, siis tuleb tunnistada, et muidu oli raamat huvitav ja mõnusaid humoorikaid kohti jagus samuti. Mõned näited:
VastaKustuta""And so now we figure out where we actually have to go," mused Kiyo. " What´s your best guess about where Varia would be keeping the talismans?"
Volusian eyed him with disdain. "I do not guess. I make logical assumptions based on my considerable knowledge and experience.""
"I glanced around. "Aren´t Ysabel and Edria here yet?"
He waved dismissively toward the door. "Oh, yes. We found them right away. I just like making them wait. Like I always say, the more you can unsettle someone, the better."
"Oh? I don´t think I´ve ever heard you say that," I remarked.
He flashed me a smile. "That because I´m usually practicing it on you, my dear.""