Avastasin ühel hetkel, et ei suuda lähema uurimiseta vahet teha kahel oma käekotis oleval raamatul - sellel, mille lugemine pooleli, ja sellel, mille olin just poest ostnud. Kas fantaasia kirjastajasid kimbutab fantaasiapuudus?
Sellest olen ma juba ammu aru saanud, et hea fantaasiaraamat ei tähenda ilmtingimata ka selle raamatu head kaanepilti. Tavaliselt otse vastupidi. See on ikka kohati täitsa ilgus, mis raamatu kaanelt vastu vaatab. Keebiga mehed on veel täitsa talutav variant tätoveeritud poolpaljaste inimeste kõrval. Ma kahjuks ei leidnud enam üles seda linki, kus oli tehtud statistikat, milliseid elemente on viimastel aastatel fantaasiaraamatute kaantel kõige rohkem kujutatud, aga kindlasti oli seal ära mainitud ka kapuutsiga tegelased. Raamatut valides ei saa ju kuidagi ignoreerida raamatu kaanepilti - see on esimene asi, mis silma hakkab - aga kogemus on näidanud, et see ei ole just kõige objektiivsem kriteerium raamatu headuse üle otsustamisel. Ka Argentiina päritolu esseist, kirjanik ja tõlkija Alberto Manguel on leidnud, et ideaalne lugeja ei hinda raamatut kunagi kaanekujunduse põhjal. Milliseid raamatuid olete siiski lihtsalt kaanekujunduse pärast ostnud või ostmata jätnud?
Tegelikult olen mina küll korduvalt harrastanud seda, et lähen raamatupoodi, vaatan riiulisse ja ostan lambist mõne raamatu. Peamiseks kaalukeeleks on ilmselt see, mis tagakaanel kirjutatakse, aga kindlasti mõjutab ka raamatu kaanekujundus - igat raamatut ei haara ju kättegi, et tagakaant lugeda. Muu hulgas ostsin kunagi ka selle "The Left Hand of God" kaanekujunduse järgi, samuti hiljuti ühes teises kommentaaris arutatud "Age of Five" sarja (tõsi küll, seal oli vähemalt autor tuttav), kus (kui ma nüüd õigesti mäletan) kaas ei olnudki ka väga erinev... :) Ühtegi asja, mida puhtalt kaanepildi pärast ostmata oleks jätnud, hetkel pähe ei tule - aga ilmselt võikski siia mõtteliselt üles loetleda kõik raamatud, mida raamatupoes riiulis nähtud ja mitte täpsema uurimise vääriliseks peetud.
Mina saan (kindle tõttu) kaanekujundusest aimu alles siis kui siia postitust tegema hakkan. Teine omapärane asi e-lugeri juures on see, et ka raamatu paksusest puudub igasugune aimdus. Enamasti siis kui 85% loetud (lk asemel näeb allservas protsenti), hakkab tekkima rahutus ja vajadus järgmine raamat valmis vaadata. Vastuseks küsimusele: päris kindlasti poleks ma ostnud kaanekujunduse tõttu ühtegi Patricia Briggsi raamatut (selle aasta parim lugemine).
Arutasime eile Pihlaga seda teemat pikemalt ja leidsime, et eriti toredad on sellised kaanekujundused, mis alguses on kenad vaadata ja raamatu vastu huvi tekitavad, aga mida täielikult mõistad alles pärast raamatu lugemist. Selline kaas on tavaliselt joonistatud ja sisaldab palju peeni detaile, mida annab hoolika uurimisega üha juurde märgata. Näideteks sobivad Pratchetti Nac-mac Feegle'ite pildiga raamatud ja ingliskeelne Unseen academicals. Potteri raamatud samuti. Hea mulje jätab ühesõnaga see, kui on aru saada, et kunstnik on raamatut lugenud, selle peale mõelnud ning oma nägemuse pildile pannud. Kui kunstnikule öeldakse ainult "tee üks tätoveeritud seljaga tüdruku ja kuuga pilt" ja ta raamatu sisust midagi ei tea, siis tulebki selline anonüümne ja mittemidagiütlev kaas. Fotodega kaantest ilusad on mu meelest Cashore "Fire" ja "Graceling".
Sellest olen ma juba ammu aru saanud, et hea fantaasiaraamat ei tähenda ilmtingimata ka selle raamatu head kaanepilti. Tavaliselt otse vastupidi. See on ikka kohati täitsa ilgus, mis raamatu kaanelt vastu vaatab. Keebiga mehed on veel täitsa talutav variant tätoveeritud poolpaljaste inimeste kõrval.
VastaKustutaMa kahjuks ei leidnud enam üles seda linki, kus oli tehtud statistikat, milliseid elemente on viimastel aastatel fantaasiaraamatute kaantel kõige rohkem kujutatud, aga kindlasti oli seal ära mainitud ka kapuutsiga tegelased.
Raamatut valides ei saa ju kuidagi ignoreerida raamatu kaanepilti - see on esimene asi, mis silma hakkab - aga kogemus on näidanud, et see ei ole just kõige objektiivsem kriteerium raamatu headuse üle otsustamisel.
Ka Argentiina päritolu esseist, kirjanik ja tõlkija Alberto Manguel on leidnud, et ideaalne lugeja ei hinda raamatut kunagi kaanekujunduse põhjal.
Milliseid raamatuid olete siiski lihtsalt kaanekujunduse pärast ostnud või ostmata jätnud?
Tegelikult olen mina küll korduvalt harrastanud seda, et lähen raamatupoodi, vaatan riiulisse ja ostan lambist mõne raamatu. Peamiseks kaalukeeleks on ilmselt see, mis tagakaanel kirjutatakse, aga kindlasti mõjutab ka raamatu kaanekujundus - igat raamatut ei haara ju kättegi, et tagakaant lugeda. Muu hulgas ostsin kunagi ka selle "The Left Hand of God" kaanekujunduse järgi, samuti hiljuti ühes teises kommentaaris arutatud "Age of Five" sarja (tõsi küll, seal oli vähemalt autor tuttav), kus (kui ma nüüd õigesti mäletan) kaas ei olnudki ka väga erinev... :)
VastaKustutaÜhtegi asja, mida puhtalt kaanepildi pärast ostmata oleks jätnud, hetkel pähe ei tule - aga ilmselt võikski siia mõtteliselt üles loetleda kõik raamatud, mida raamatupoes riiulis nähtud ja mitte täpsema uurimise vääriliseks peetud.
Mina saan (kindle tõttu) kaanekujundusest aimu alles siis kui siia postitust tegema hakkan. Teine omapärane asi e-lugeri juures on see, et ka raamatu paksusest puudub igasugune aimdus. Enamasti siis kui 85% loetud (lk asemel näeb allservas protsenti), hakkab tekkima rahutus ja vajadus järgmine raamat valmis vaadata.
VastaKustutaVastuseks küsimusele: päris kindlasti poleks ma ostnud kaanekujunduse tõttu ühtegi Patricia Briggsi raamatut (selle aasta parim lugemine).
Päris humoorikas klipp urban fantasy raamatute kaanepiltidest: http://www.youtube.com/watch?v=AxSwr130ptw
VastaKustutaArutasime eile Pihlaga seda teemat pikemalt ja leidsime, et eriti toredad on sellised kaanekujundused, mis alguses on kenad vaadata ja raamatu vastu huvi tekitavad, aga mida täielikult mõistad alles pärast raamatu lugemist. Selline kaas on tavaliselt joonistatud ja sisaldab palju peeni detaile, mida annab hoolika uurimisega üha juurde märgata. Näideteks sobivad Pratchetti Nac-mac Feegle'ite pildiga raamatud ja ingliskeelne Unseen academicals. Potteri raamatud samuti. Hea mulje jätab ühesõnaga see, kui on aru saada, et kunstnik on raamatut lugenud, selle peale mõelnud ning oma nägemuse pildile pannud. Kui kunstnikule öeldakse ainult "tee üks tätoveeritud seljaga tüdruku ja kuuga pilt" ja ta raamatu sisust midagi ei tea, siis tulebki selline anonüümne ja mittemidagiütlev kaas.
VastaKustutaFotodega kaantest ilusad on mu meelest Cashore "Fire" ja "Graceling".