"It's a black magician's knife. Ashaki Tariko is a black magician. For a moment he felt a rush of fear that was strangely exhilarating, but it faded as quickly and left behind a disappointing cynicism. Yeah, and so is your mother, he found himself thinking, and suddenly he knew that living in the land of black magicians wasn't going to be as thrilling and novel as he'd thought it would be."
...
Lorkini, "Musta võluri" triloogia kangelaste Sonea ja Akkarini poja, elu pole lihtne - vägevate vanemate tõttu vaatavad kõik teda põnevil ja ootusärevusest säravate silmadega - et millal siis tema midagi vägevat korda saadab. Lootuses leida oma elu seiklus vanade vaenlaste maalt Sachakast, otsustab ta astuda sinna saadetava uue suursaadiku Dannyli assistendi ametisse.
Samal ajal ajab "Musta võluri" triloogiast tuttav vargapoiss (nüüdseks allilmaboss) Cery müstilise Vargatapja jälgi ning Sonea püüab hakkama saada oma kammitsetud eluga võlurite gildis - tema kui gildi vägevaima ja sealjuures musta võluri võimete kartuses on gild talle seadnud karmid reeglid, mida ta vaguralt juba 20 aastat on järginud. Kas nüüd on aeg hakata veidike tiibu sirutama?
Seega siis lugu nelja tegelase vaatepunktist (Lorkin, Sonea, Cery ja Dannyl). Kuulsin, et üks raamatut hiljuti lugenud fantaasiaaustaja nimetas raamatut pisut aeglaseks. Mina oleksin karmim ja ütleksin otse välja, et raamat oli igav. Mitte et ma ei naudiks rahulikuma tempoga jutustusi - näiteks Hobbi või Stiefvateri raamatuis olen vaiksematest kohtadest suurt naudingut tundud -, aga kui ikka 300 lehekülge järjest kohe mitte midagi ei toimu, siis lähen ma natuke hapuks. Ja teiseks, Canavan ei ole osanud minu jaoks karaktereid lahti kirjutada, nii et tunneksin, et tegu on mulle tuttavate ja mõistetavate inimestega. Sama tunne oli mul tegelikult "Musta võluri" triloogiat lugedes, kuid arvasin, et asi võis olla selles, et lugesin eestikeelset tõlget ja mingi essents läks seetõttu kaduma. Hiljem, kui olin läbi lugenud Canavani täiesti suurepärase "Age of the Five" triloogia, arvasin, et äkki oli kirjanik "Musta võlurit" kirjutades veel noor ja kogenematu ja edaspidistes raamatutes seda probleemi pole. Aga tuhkagi. Niisiis, mina seda raamatut kuigi soojalt ei soovita. Lugemishuvi peaks see pakkuma eelkõige nendele, kes "Musta võluri" jutte nautisid ja kellele Sonea, Dannyli ja Cery edasine käekäik südamelähedane on.
Kokku hindeks 3.
Jutu proportsioonid (1=üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju; 5=põhjalikult)
Filosoofiat: 2; Tapmist ja tagaajamist: 3; Romantikat: 3; Huumorit: 1 (500-leheküljelise tellise ainus naljakas koht on tsitaadina postituse alguses toodud); Võlumist ja maagiat: 4; Tegelaste arengut ja eneseleidmist: 4.
See on nüüd küll kurb uudis. Mulle "Musta võluri" triloogia väga meeldis ja ootused sellele Sonea poja sarjale olid suured. Aga ehk asi võtab lihtsalt aeglselt tuure üles ja II osa "The Rogue" on hoogne ja tempokas. Siiski vist mitte. Üks kommentaator Amazoni leheküljelt märgib järgmise osa kohta, et: "Unfortunately four hundred plus pages later Canavan has not moved a lot closer to resolving the conflicts introduced in what was a promising first book."
VastaKustutaEks siis tuleb vist Pihla poolt soovitatud "Age of the Five" triloogia ette võtta.
See "Age of Five" triloogia on mul täitsa olemas ja tõesti oli päris hea lugemine. Kahjuks juhtus see enne selle blogi sündi, nii et siia pole postitust teinud... Äkki sina saad siis selle au endale. :)
VastaKustutaMa mõtlen, et üritaks millalgi ehk selle sinu kirjeldet sarja ka ette võtta, kasvõi selleks, et näha, mis tegelastest edasi saab... Kuigi kahju jah, kui midagi põnevat tulemas pole. :(
Minule Age of the Five ülemäära positiivset emotsiooni ei jätnud. Seal oli häid ideid, kuid tõelise nautimise jaoks oli lähenemine liiga naiselik. Liigitaks ta kuskile tibi-fantasy piirimaile. Kas Canavani teised sarjad kannavad sama pitserit? (ehk kas julgen või mitte midagi muud temalt lugeda)
VastaKustutaEi oska väga kommenteerida. Tean, et paljud peavad ka Hobbi Salamõrtsuka ja Tawny Man jutte liiga naiselikeks. Kui naiselikkus tähendab karakterite põhjamat lahtikirjutamist, siis seda oli Musta Võluri juttudes vähem küll.
VastaKustutaAitähh hoiatamast, eks hoian siis kah eemale sellest raamatust. Mulle ka Black Magician trilogy väga meeldis, kummaline et siis tase nii kõikuv on.
VastaKustutaJõudes nüüd ise Musta Võluri triloogiani meenus mulle, et seda juba paljud kiitsid siin. Mõtlesin, et tulen ja vaatan, mida kirjutati ja oma suureks üllatuseks märkasin - kiidavad küll, kuid postitust selle kohta polegi. Hmm? Miks küll?
VastaKustutaSest lugu sai loetud ammu enne blogi loomist. Aga värsked muljed ongi ju kõige ehedamad, nii et, Miira, kirjuta aga! Saame siis kommentaariumis mälu järgi kaasa muljetada.
KustutaTjahh, aga kuna reaalselt võttes tahtsin ma kirjutada rohke endast kui raamatust, siis minu nägemus on hoopis minu kodus: http://miira-miira.blogspot.com/2012/03/nii-nuud-on-siis-ka-see-kolmas-raamat.html
VastaKustutaAhjaa, selles lingis on spoiler sees...
KustutaNii selle kui ka paari teise arvustuse pärast (ning tuginedes hiljutisele kogemusele musta võluri triloogiaga) võtsin ma eile raamatu kätte kindla teadmisega - ma ei kavatsegi seda kaanest kaaneni lugeda. Veelgi enam - ma isegi ei kavatsenud üritada. Ja siis ma lugesin ühe liini läbi ja teise liini ja kolmanda ja... ühesõnaga ainus asi, mis praeguseks hetkeks veel sõna sõnalt lugemata on, on esimene peatükk.
VastaKustutaKui ma nüüd seda Pihla arvustust üle lugesin, siis ma olin sunnitud nentima - nagu oleks erinevaid raamatuid lugenud. Minu meelest ei olnud aeglane (aga samas ei saa liini kaupa lugejat selles osas eriti uskuda) ja ma mitte iialgi ei oskaks sellist maagiliselt õrn-hurmavat kirjeldust anda raamatule (võrreldes raamatuga on Pihla sisukokkuvõte lausa haldjalik). Isegi huumorit ju tegelikult täitsa oli (kui Lorkin kutsutakse ema juurde õhtusöögile... või kui ta ütleb Dannylile, et ema teab tema otsusest jääda traitorite juurde... ja vanuse teema - eriti teravalt Anyi ja Cery vahel...)
Ma läksin sinna raamatusse otsima mingeid oma asju, oma küsimusi ja vastuseid. Mõned leidsin, mõned mitte. Tõsi ta on, et karakterid on jaburalt ja poolikult kirjutatud ning nendevahelised suhted õõvastavad ja ebainimlikud. Ja kuigi ma nautisin neid kohti, kus Canavan lasi mul lugeda Sonea mõtteid ja kõhklusi, ei saanud ma absoluutselt tunnet, et Canavan oma tütarlast isegi tunneb. 20 aastat on möödunud (kakskümmend) ja muudatused, mis on aset leidnud tema peas, elus ja võrrelda neid kõigega, mida muudab mingi paar nädalat? See on loogikavaba. Samas, ega ma ju ei oodanudki tädi Canavanilt loogikat, mis minu omaga kuidagigi haakuma peaks.
Ahjaa, mul on ütlemata hea meel, et ta ei üritanud siia sisse tuua ühtegi hetero-armastusliini. Seega - kedagi õhku ei lastud. Kahjuks on ta vihjed maha pannud, et järgmistes raamatutes siiski midagi kindlasti toimuma hakkab.
Lorkin ju õhkas ligi pool raamatut juba selle reeturineiu suunas :) Aga jah, reaalset romantilist actionit tõesti polnud. Nõustun täiesti sinu kommentaariga, et Canavan isegi ei tunne Soneat. Ammugi siis meie, lugejad.
VastaKustutaVaata ja imesta kui erinevad on inimeste maitsed... Mulle isiklikult meeldis Musta Võluri Triloogia väga. Nautisin, kuidas Canavan keris pinget ja näitas musta maagia probleemi kogu ulatust alles viimases raamatus, kõige lõpuks tegi aga arvatavast vaenlasest hoopis märtri. Kui Trudi Canavani kirjutatust peaks midagi igavaks nimetama, oleks see minu jaoks "The Magician's Apprentice". Traitor Spy Trilogy oli minu jaoks nauditav, see jättis lihtsalt lugejale rohkem võimalusi tegelaste mõttekäikude tõlgendamiseks. Esimest korda lugedes märkasin minagi loogikavigu, aga hiljem raamatusse süüvides leidsin enda jaoks piisavalt alusmaterjali, et enda peas lüngad täita. Age of the Five triloogiat alles alustasin aga nõustun et see on tunduvalt kiirema tempoga.
VastaKustutaSiinjuures mainin et olen 14 aastat vana ja ei ole ei raamatute hindamisel ehk nii pädev. Lihtsalt tundsin, et pean oma vaatenurka kirjeldama, kuna minu lemmik kirjanik on saanud siin nii palju kriitikat. :P
Tore, et kirjutasid. Kindlasti on nii, et erinevad inimesed saavad samast raamatust hoopis erinevaid elamusi. Näiteks minul ja Miiral on sageli päris vastandlikud muljed (meenutagem Martini "Fevre'i unelmat": mina panin käest õõvastusvärinaga, Miira leidis, et "nunnu" ja soovitas oma väiksele tütrele). Siin arvustustes tulebki leida need inimesed, kellega su maitse ühtib ja siis selle järgi soovitusi võtta. Või kellega maitse ei ühti ja siis lugeda neid asju, mis noile ei meeldinud :)
Kustuta