Maria V. Snyder "Touch of Power"

Maria Snyder on alustanud uue sarjaga "Avry of Kazan". Peategelaseks taaskord tugev naiskarakter - maagiliste ravitsejavõimetega Avry. Ravitsejad suudavad haigete ja haavatute sümpomid puudutusega enda sisse koguda. Seepeale jäävad nad küll ise haigeks või haavatuks, kuid nende maagiaga kaasneb kiire ja võimas tervenemisvõime - tavalist inimest tapmas olnud haigusest paranevad nad päeva-paariga. Avry maailm on aga rusudes pärast enamiku elanikkonnast tapnud katku. Elanikkond süüdistab katku väljapäästmises ravitsejate gildi. Samuti õhutab viha ravitsejate vastu asjaolu, et gild keelustas ravitsejatel katkuhaigete tervendamise. Miks küll? Mida laiem avalikkus ei tea, on see, et endasse kogutud katkust ravitsejad ei paranenud - seega tähendas katkuhaige ravimine ravitseja enda kindlat surma. Pimedas vihas jahib ja hukkab rahvas kõiki ellujääänud ravitsejaid. Elus on veel vaid üks ravitseja - noor Avry, kel on senini õnnestunud pidevalt põgendes ja redus elades oma elu säästa. Lõpuks aga juhtub paratamatu - ta ei suuda hoiduda haige lapse elu päästmisest, mispeale külarahvas mõistab, kellega on tegu, Avry kinni võtab ning pikema tseremooniata talle kirstu meisterdama asub. Kas keegi Avry vangist välja päästab ja mida temalt selle eest nõuab, saate juba ise lugeda.
Snyder jutustab juba tuttavas haaravas, ladusas ja teravmeelses stiilis. Paraku sain sellest raamatust natuke hüpliku mulje, kuna pidin lugemise kahel korral mitmeks nädalaks katkestama. Nii unusid vahepeal kõrvaltegelaste nimed ja muu selline ja tegelastele kaasaelamine seetõttu vähenes. Nii et seetõttu pole ma kindel, kuivõrd minu muljeid selle raamatu kohta päris usaldada võib. Aga mulje on selline, et raamat jäi alla teistele minu loetud Snyderi raamatuile (Inside sari ja Poison Sudy). Mõned elemendid tunduvad autoril ka korduma hakkavat - näiteks kannatasid nii Avry kui Study-sarja Yelena minu meelest kerge Stockholmi sündroomi all. Liigitaksin raamatu paremat sorti lennujaama-kirjanduse hulka. Positiivseks märgiks on aga see, et vaatasin järgi, millal sarja järgmist osa on oodata (2013) ja kavatsen selle kindlasti endale soetada.
Hindeks kokku 4.
Sisuproportsioonid:
Maagiat - palju
Romantikat - omajagu
Tapmist ja tagaajamist - parajalt
Tegelaste arengut ja eneseleidmist - parajalt
Huumorit - võinuks ehk rohkem olla

Karen Miller "Prodigal Mage"

Karen Milleri "Prodigal Mage" on 1. osa kaheosalisest sarjast "The Fisherman's Children", mis on järjeks varasemale kaheosalisele sarjale "Kingmaker, Kingbreaker". "Kingmaker, Kingbreaker" raamatuid lugesin kahjuks enne selle blogi loomist, mistõttu postitust siin ei ole. Räägin siin paari sõnaga esimese sarja sisust, aga kui keegi on selle sarja värskelt läbi lugenud, võiks muidugi pikemalt kirjutada. :) Endal pole muljed enam nii värsked.

Niisiis, "Kingmaker, Kingbreaker" leiab aset väljamõeldud maailmas, täpsemalt Lur'i kuningriigis, kus elavad koos kaks rahvast - üks neist põlisrahvas, kelle maagia on pigem looduslähedane, ja teine rahvas võimsama maagiaga sisserändajad, kes kunagi põgenesid Lur'i suure kurjuse eest, seejärel aga päästsid Lur'i ja on muutunud ühiskonna eliidiks (mh on sellest rahvusest kuninglik perekond). Peategelane on Asher, kaluri poeg (põlisrahva hulgast), kes läheb pealinna, et teenida raha oma paadi ostmiseks, ja satub noore prints Gar'i teenistusse. Tegelikult on Asher aga peategelane ettekuulutuses, mille kohaselt ta on "süütu maag" (innocent mage), kes peaks päästma kuningriigi. Ilmselt ei ole sellises stiilis raamatute puhul eriline spoiler öelda, et maailm saabki päästetud (muidu polekski ju järgesid) - tõsi küll, suurte ohvrite hinnaga.

Raamatu "Prodigal Mage" sündmused algavad kümmekond aastat hiljem. Loo keskmes on esialgu endiselt Asher, kuid hiljem (pärast järjekordset 10aastast hüpet) tema täiskasvanuks saav poeg Rafel. Vahepealse 10 aasta jooksul tundus, et kuningriik ongi päästetud ja elu ilus, põlisrahvas ja kunagised sissetungijad elavad võrdsuses ja koostöös, aga nüüd tekivad jälle probleemid. Ühest küljest on rahu ja koostöö pinna all endiselt käärimas vaen - kunagised sissetungijad peavad ennast põlisrahvast paremaks, samas kui viimaste hulgast leiavad osad, et võõrad peaksid oma kodumaale tagasi minema. Teisest küljest aga on maaga midagi lahti - kõigepealt tunnevad seda tugevamad maagid põlisrahva hulgast, aga varsti läheb ilm täiesti käest ära, esialgu hirmsad vihmad ja edasi läheb asi üha hullemaks. Hakkab tunduma, et maailm vajab taaskord päästmist ja kui Asheri pingutused vilja ei kanna, tuleb see ette võtta hoopis Rafelil. Jama on aga selles, et Rafeli võluvõimete ulatust on vanemad isegi tema enda eest saladuses hoidnud. Edasi rääkima ei hakka, lugege ise. :) Nii palju võin veel öelda, et "Prodigal Mage" lõppeb väga pingelisel hetkel, nii et hetkel ootan juba kannatamatult, millal õnnestub kätte saada teine osa.

Raamatud on kirjutatud kordamööda erinevate tegelaste vaatepunktist (kuigi peategelaste vaatenurka kasutatakse muidugi rohkem). Selle paremaks edasiandmiseks on autor kasutanud ka väljaspool jutumärke kõnekeelset stiili, mis on esialgu natuke naljakas lugeda, aga kokkuvõttes aitab päris hästi tegelaste mõtetesse sisse elada. Tegelased ei ole idealiseeritud - enamik neist on üsna kangekaelsed, ennasttäis ja empaatiavõimet ka vähevõitu, nii et korduvalt tundub, et asjad võiks minna hoopis lihtsamini, kui mõni tegelane natukegi järele annaks või muidu mõistlikumaid otsuseid teeks. Aga samas suudab autor mõne neist siiski üsna sümpaatseks kirjutada. Osaliselt seoses tegelaste puudustega on raamatus meeleolu pigem negatiivne, asjad ei lõppe üldse alati hästi ja pidevalt tuleb ette uusi raskusi. Sellest hoolimata püsib lootus, et lõpuks läheb kõik hästi.

Kui rääkida tempost, siis see ülemäära kiire ei ole - suurem osa raamatust läheb olukorra väljajoonistamisele, tegelaste siseheitlustele ja ettavalmistustele, rohkem actionit on mõnedes n-ö vahefinišites, aga põhiline seiklus läheb lahti alles selle raamatu üsna lõpuosas. Küllap tuleb teine osa teistsugune - kui loetud, siis kirjutan.

Kokkuvõtteks - erilist filosoofilist sügavust nendest raamatutest otsida ei tasu (kuigi natuke leiab), tempo ka just maailma kõige kiirem ei ole, aga sellegipoolest päris põnev ja omamoodi lugemine.

Maagiat 5

Põnevust ja actionit 3

Inimsuhteid 4

Romatikat 2

Filosoofiat 2

Tule taevas appi!

Olgu hoiatuseks kohe öeldud, et tutvustamisele tulev teos on omajagu erinev siin blogis varem kirjeldatutest, siiski ma usun, et väike piiride nihutamine ei tee kunagi kellelegi paha, pigem tuleb kasuks.

Lisaks sellele, et tegu pole päris fantaasiaraamatuga ei saa ka arvustus päris normaalne olema, sest raamatu sisu ei saa eriti kirjeldada, ilma, et kõike ära räägiks. Hull lugu ühesõnaga. Plaan pole siinkohal põnevust kütta, pigem vastupidi - mina sain raamatu kingituseks tükk aega tagasi, aga vähimatki tahtmist polnud seda isegi mitte lehitseda. Eelarvamused….soome kirjanik, ängistav skandinaavia kirjandus, nõme pealkiri – nii ta minust jäi paariks aastaks. Aga raamat on hea. Meeldib neile, kes armastavad absurdi ja irooniat.

Peategelaseks on tüüpiline soome mees, endine ajakirjanik – nii letargilist, pretensioonitut, üdini argist, halli ja keskpärast kuju tavalistes fantaasiaraamatutes juba ei leia! Täiesti mõttetu mees, selline, kellest mitte miski ega mitte keegi ei sõltu ning kes ise kah eriti mitte millestki ega kellestki suurt ei hooli. Asine ja tõsine. Ühesõnaga üsna ebasümpaatne tüüp, kui te veel aru ei saanud. Kõige tipuks on ta värskelt surnud, ehk siis vastsurnud. Viimane nüanss „lisab tema elule sügavust“ ning „ta näeb värske pilguga maailma veidrusi ja naeruväärsusi ning ebaõiglust“, nagu tagakaanel kaunisti öeldud.