A Stranger to Command, Sherwood Smith

Vahelduseks siis kokkuvõte ühest sellisest fantaasiavaldkonna raamatust, kus klassikalisi fantaasiakomponente õieti väga palju ei olegi. Kui natuke vaeva näha, saaks selle raamatu suuremat midagi kaotamata kirjutada lihtsalt ajalooliseks seiklusjutuks.

Tegevus leiab aset umbes keskaegse arengutasemega meie jaoks tundmatus maailmas. Seal on palju pisikesi kuningriike, igaüks oma kirju ajalooga, minevikupagasiga ja olevikuprobleemidega. Tuleviku osas painab kõiki suuremal või vähemal määral teadmine, et kuskil on võimsate maagide valitsetav, väljaspool tavalist aega ja ruumi asuv „paik“ Norsunder, mille asukad juba varasemalt on üritanud kogu maailma endale allutada ja ilmselt tulevikus veel üritavad.

Vidanric on oma kuningriigi kuningasoo ühe kõrvalharu printsi poeg, 14 aastane ja ei paista peale oma staatuse suurt millegagi silma. Paraku on nende riigis kuningas oma võimu kindlustamise nimel hakanud veidi „kummaliselt“ käituma ja mitte kellegi poolt usutava kokkusattumuse tulemusena on lähiminevikus terve hulk noori ülikuvõsusid (potentsiaalseid trooninõudlejaid) igasugu veidrates õnnetustes hukka saanud. Seetõttu saadab Vidanric’u isa ta mandri teise otsa, Marloven Hess’i nimelisse kuningriiku sõjaväeakadeemiasse õppima – arvates üsna põhjendatult, et sinna nende kuninga „õnnetused“ ei küüni ta poega ohustama. Kui Vidanric’u enda kuningriik oli vähe militariseeritud riik, kus õukonnas võimuvõitlus käis „tsiviliseeritud“ vahenditega nagu kuulujuttude levitamine, flirtimine, ülikeerukas etiketisüsteem jne, siis Marloven Hess on täiuseni lihvinud oma sõjaväelise (kõrg)hariduse, õpetades lootustandvamad poisid juba 10ndast eluaastast valdama kõiki olulisemaid käsirelvi, ratsutamist, aga ka taktikat ja üksuste juhtimist. Esimene osa raamatust kujutabki endast suuresti Vidanric’u kohanemise lugu, kuidas ta võõras kultuuris õpib hakkama saama teiste omavanuste poiste seas, kelle haridustee akadeemias on juba kestnud mitu aastat ja kellele sõjaväeline elustiil on loomulik. Ta hakkab mõistma, et tema „kultuurne“ kuningriik ehk ei olegi kõrgemalseisev pealtnäha vägivalda ja barbaarsust väärtustavast ühiskonnast. Mida aeg edasi, seda enam arenevad ka meie tegelased – mõistmisele järgneb aktsepteerimine, väärtuste jagamine, seejärel kohanemine ehk muutumine süsteemi üheks lüliks, seejärel juba võtab Vidanric ka liidrirolli üha enam osaks.

Erinevalt mõnest teisest sarnasesse keskkonda paigutatud raamatust (Ranger’s Apprentice) ei ole siinse raamatu peategelane millegi poolest eriline, ei ole tal ühtegi oskust mis ta teiste seast esile tõstaks. Samuti erinevalt teistest sarnastest raamatutest puudub siin selge mentorikuju, suur vaenlane, kes läbi kogu raamatu intriigi aitaks kerida, või mingi konkreetne lõppeesmärk (kättemaks?) mille suunas püüelda. Selles mõttes on autor mitmeid selle žanri klišeesid edukalt vältinud, kogu raamat ongi pigem ühe noore mehe kujunemise lugu, samas üldsegi mitte igav. Oma keskselt ideelt meenutab see raamat veidi Enderi Mängu, aga meeleolu on kuidagi palju vähem depressiivne, maailm mitmekesisem jne. Muide, arvestades et tegevus toimus sõjaväeakadeemias, oli siin üldse väga vähe vägivalda.

Maagia on selles maailmas olemas, aga eksisteerib suuresti taustal. Kasutust leiab ta pigem inimeste elu mugavamaks tegemisel, umbes nagu meil elekter – ei hakka meil ju täna keegi ainult elektrist raamatut kirjutama? Noh umbes samamoodi suhtub autor selles raamatus maagiasse – see on olemas aga pole oluline. Üks kasutusotstarve on sellel näiteks inimese loomulike hädade leevendamine – igaüks õpib juba lapsena selgeks paar sõna mille lausumine leevendab pakitsuse põies või päästab piinlikust olukorrast kui süda pahaks läheb. Samuti eksisteerib momentaalne kirjavahetus ja ka inimeste transport maagiliste meetodite abil, aga see on suht kallis ja seega vähelevinud. Saame vihjeid ka selle kohta, et Norsunderi võimsad maagid suudavad terveid riike enda tahte alla allutada, aga ilmselt on sellelgi maagial mingid piirid, milleks muidu mõõka keerutavaid sõdalasi vaja on. Ilmselt saame rohkem sellest maagiast aimu samasse maailma paigutatud teistest raamatutest: Crown Duel (käesolev on tegelikult selle raamatu hiljem kirjutatud eellugu), Senrid, Inda jne.

Selles raamatus eksisteerib ka väike romantiline liin, aga eriti suurt rolli ta kogu tegevuskäigus ei oma, pigem annab tegelastele veel ühe lisamõõtme.

Raamatu suurimaks veaks minu jaoks on absurdsed nimed, no kas tõesti peab sihukesi kasutama? Näiteks Eveneth, Telyerhas, Shevraeth, Senelac, Remalna, Zheirban, Forthan jne jne – kas keegi saab aru millised on naiste nimed, millised meeste nimed ja millised kohanimed? Ja nimesid on seal raamatus veel palju rohkem.

Tegevuse pealiini tempo keskel jäi korraks nagu veidi venima – üks kooliaasta järgnes teisele, samade või sarnaste sündmustega (vastavalt „õppekavale“) aga samas seda vürtsitati paralleelis toimuvate vahepaladega – romantiline liin, „kodus“ aset leidvale toimuvad väikesed kõrvalepõiked jne, nii et väga uniseks ei läinud.

Kokkuvõttes – väga kaasakiskuv raamat, raske oli käest panna. Tagantjärele võib ju vigu otsida, aga kindlasti pole need nii olulised, et tasuks nende pärast raamat lugemata jätta. Arvustused räägivad, et Crown Duel on veel parem. Elame-näeme J

Succubus Blues (Richelle Mead)

Wikipedia: In folklore a succubus (plural succubi) is a female demon appearing in dreams who takes the form of a human woman in order to seduce men, usually through sexual intercourse. Religious traditions hold that repeated intercourse with a succubus may result in the deterioration of health or even death. In modern fictional representations, a succubus may or may not appear in dreams and is often depicted as a highly attractive seductress or enchantress; whereas, in the past, succubi were generally depicted as frightening and demonic.

Georgina sündis inimesena palju sajandeid tagasi. Üritades heastada ühte oma viga, sõlmis ta lepingu Põrgu esindajaga, mille tulemusena sai temast surematu succubus. Tema „töö“ Põrgu reatöölisena on meeste võrgutamine ja nendega magamine. Tema saab sellest energiat (mis lühendab tema ohvrite potentsiaalset eluiga) ja rikub tasapisi iga oma ohvri moraali, misläbi nad suurema tõenäosusega lõpuks Põrgusse jõuavad. Põrgu tundub olevat organiseeritud nagu suur rahvusvaheline korporatsioon oma osakondade ja hierarhiatasemetega. Näiteks on Georgina tööpiirkonnaks Seattle. Kohalikuks ülemuseks on ülemdeemon Jeremy, kes tüüpilise rutiinist nüristunud keskastmejuhina kobiseb aegajalt veidi selle kallal kui Georgina plaani täitmise unarusse jätab, aga üldjuhul loodab, et alluvad ennast viisakalt üleval peavad ja temale kui ülemusele lisatööd ei tekita. Vabal ajal Jeremy lemmiktegevuseks tundub olevat kohaliku ahelsuitsetajast ingli Carteriga ringi hängimine.

Lugemisega nende tegelasteni jõudes ma vaatasin raamatu kirjutamisaastat – automaatselt tuli deja vu tunne Pratchetti Head Ended raamatuga ja tekkis huvi, et kes kellelt selle põrgu ja taeva tegelaste koos hängimise maha viksis. Pratchetti raamat ilmus varem J

Georginal on probleem – talle ei meeldi ta töö eriti. Tundub, et sellest on teadlikud ka ta sõbrad (vähemalt surematud sõbrad, need kes ta tegelikku olemust teavad) ja ülemus, aga kõik suhtuvad sellesse kui paratamatusse – ka surelike maailmas on palju töid mida nende tegijad eriti ei naudi, aga tööleping on tööleping... Selle erinevusega, et Põrguga sõlmitud lepingust ei saa kuu ajalise etteteatamisega minema jalutada. Asjaolusid arvesse võttes on mõistetav miks Georgina ei tee oma tööd erilise pühendumisega. Raamatu jooksul tekib mulje, et ta võtab oma ohvreid ette keskmiselt kord nädala-paari jooksul ja ka siis eelistab juba kõlbeliselt rikutud mehi, kelle hukutamise suhtes ta ei tunne erilisi süümepiinasid. Muul ajal on ta juhataja asetäitja (assistant manager) ühes kohalikus raamatupoes. Tööpäeva lõpus annab ta oma raamatupoe kolleegidele tantsutunde (tore ju kui said swingi selgeks õppida selle kuldajal) enne kui koju läheb, oma kassile süüa annab ja hetke lemmikraamatu ette võtab.

Lisaks on raamatus veel rida surematuid ja surelikke tegelasi. Näiteks menukirjanik Seth, kellega Georginal tekib üsna kiiresti vastastikune tõmme. Paraku aga ei saa ta sellele vastata – heade poistega ta ei maga, isegi ei suudle, kuna mida vähem rikutud on inimese hing, seda hullemini mõjub temale succubuse energiavampirism. Lisaks on seal paar „päris“ vampiiri, Peter ja Cody, kes eelistavad toiduna verist šnitslit – vähem rabelemist jne. Hugh on alamdeemon (imp) kes peab Georginale sarnaselt samuti kahte ametit – sõlmib Põrgu nimel lepinguid inimeste soovide täitmiseks ja on muul ajal tunnustatud ilukirurg. Kaadrisse ja kaadrist välja vilksb ka muid tegelasi – eriti jäi meelde üks inglite alama taseme töötaja (ametinimetuselt kaitseingel) kes pidas ennast üleval kui tõeline bitch, samas kui vormilisest küljest Põrgu alluvad olid enamasti suht meeldivad tegelased. Ehk siis oligi sihuke kirju seltskond – praegu meenub ainult üks tegelane kes oli ühesel halb, kõik ülejäänud olid omade vooruste ja pahedega, sõltumata sellest kumma poole heaks nad töötasid. Kogu see Põrgu ja Taeva vaheline nagistamine oli umbes nagu McDonaldsi ja Hesburgeri konkurents – kuskil kaugel kellelegi läheb see ilmselt korda, reatöötajatel aga on suhteliselt ükskõik. Maailmalõpust ning heast ja kurjast oli Pratchettil igatahes palju rohkem juttu.

Selles raamatus ongi tegelaste veidi ebaharilik taust just nimelt taust – lugu ise on segu sarimõrvari taga ajamisest ja Georgina keerulisest armuelust, või siis selle puudumisest – olenevalt kuidas asjale vaadata. Kuigi tegelaskond on kirju ja omab osava kirjutaja käes suurt potentsiaali, on mul peale raamatu lõpetamist kerge rahuldamatuse tunne. Umbes nagu oleks teatris laval olnud portsust püssidest osad paugutamata jäänud. Lugu ise oli kiire ja ladus, võibolla lõpu poole oli tajuda kerget tempolangust. Kergekaalulisele paperpackile tüüpiliselt väga keerukaks teemaarenduseks ei olnud ruumi jätkunud – samas mõned flashbackid minevikku (Georgina succubuseks saamise lugu) pakkusid siiski teretulnud vaheldust muidu suht täisgaasil ja sirges joones kulgenud loole. Kui veel midagi kritiseerida, siis seda et pahalane oli minul enda arvates juba poole raamatu peal ära arvatud ja selgus, et õieti arvatud – krimka kirjutamises Richelle Meadist klassikutele vastast ei ole J.

Kuigi pealkirja järgi ma algul kahtlustasin, et tegu on pigem seksi ja romantikaraamatuga, siis nii see päris ei olnud. Esimeses pooles raamatus polnud seksile pea üldse ruumi, lõpu poole paar kuuma stseeni oli, aga need olid pigem loole vürtsiks, erinevalt Undead and... sarjast, kus kohati taustalugu oli pigem seksistseenide kokku traageldamiseks. Olen veidi piilunud ka sarja järgmiste osade arvustusi ja olen märganud vihjeid, et seal romantika osakaal tõuseb. See paraku pole päris minu maitse järgi areng, seega ei julge lubada, et järgmised osad lähitulevikus ette võtan, huvitavat lugemist riiulis niigi päris palju järge ootamas.

Kokkuvõttes hea kerge lugemine, succubuse näol jälle üks (minu jaoks vähemalt) uut tõugu tegelane pildil, kergelt huumorit, parasjagu actionit, veidi romantikat – korralik meelelahutus.

Maagia – 1 (olemas aga ei mängi erilist rolli)

Romantika – 3

Action – 4

Huumor – 3

Thriller – 2

Carlos Ruiz Zafón, "Ingli mäng"

Pesuehtsa fantaasiaraamatuga Ingli mängu puhul kindlasti tegemist pole. Aga nagu Vesilik mõned postitused allpool nentis, ei tee piiride nihutamine kellelegi paha.

Raamatu keskmes on noor kirjanik David Martin, kelle esimene lugu avaldatakse ajalehes siis, kui ta vaid seitsmeteistaastane on.

„„Mulle on räägitud, et te kirjutate, Martin.“

Neelatasin, ja kui ma suu lahti tegin, kostis sealt naeruväärselt peenike hääl.

„Natukene, tähendab, ma ei tea, ühesõnaga, tähendab jah, kirjutan...“

„Loodetavasti kukub see teil paremini välja kui rääkimine. Ja mida te kirjutate, kui tohib huvi tunda?“

„Kriminaallugusid. Ma pean silmas...“

„Juba taipan.“

Pilk, millega don Basilio mulle otsa vaatas, kõneles iseenda eest. Oleksin ma talle öelnud, et tegelen värskest sõnnikust jõulumüsteeriumi-teemaliste kujukeskte voolimisega, pälvinuks see temalt kolm korda innukamat suhtumist.“

Siiski tegi Martini kirjanduslik debüüt tuleproovi läbi ja ta tähelend jätkus. Kadedus on aga keskpäraste inimeste usk ning varsti on Martin vallandatud. Ta üürib salapärase torniga maja ning asub kirjutama põnevuslugu. Torniga maja pole aga ainus salapärane asi - Martini teed ristuvad Andreas Corelliga...

Mitmeid toredaid tarkuseteri või ütlemisi oli, millest ma oma tööski lähtuda saaks:

„Äkki on teie viga osalt selles, et te lugesite kommentaare, aga mitte seda, mida kommenteeriti. Tavaline, ent saatuslik viga, kui on soov midagi kasulikku õppida.“

„Minu meelest olete sünteesimisel suurepärast tööd teinud. Te ei ole küll leidnud nõela heinakuhjast, nagu vanasõna ütleb, aga te olete aru saanud, et ainuke tõeliselt huvitav asi kogu selles heinakuhjas on üks neetud nõel ning kõik muu on eeslite ninaesine.“

„Inspiratsioon saabub siis, kui sa küünarnukid lauale ja taguotsa toolile toetad ja higistama hakkad. Valid ühe teema, ühe mõtte, ja ragistad ajusid, kuni valus hakkab. Seda nimetatakse inspiratsiooniks.“

Vaatamata sellele, et raamatu teine pool kipub veriseks kätte, on lõpp siiski positiivne. Eks seda oli aimata ka. 15ndal leheküljel, kus don Basilio Martinit kirjutama õpetab, annab ta kirjanikuhakatisele järgmised juhised: „Äkki saab nii, et selles oleks vähem surnuid, sest tänapäeva lugejatele meeldivad leebed lõpud, kus võidutseb inimvaimu vägevus ja kogu see jama.“

Kokkuvõttes mulle meeldis. Väga hoogsalt kirjutatud raamat, ei mingit jokutamist. Kordagi ei teki tahtmist mõnest lõigust kiiresti mööda libiseda või üle hüpata. Ka tõlgitud oli raamat hästi (tõlkijaks Kai Aareleid).