Succubus Blues (Richelle Mead)

Wikipedia: In folklore a succubus (plural succubi) is a female demon appearing in dreams who takes the form of a human woman in order to seduce men, usually through sexual intercourse. Religious traditions hold that repeated intercourse with a succubus may result in the deterioration of health or even death. In modern fictional representations, a succubus may or may not appear in dreams and is often depicted as a highly attractive seductress or enchantress; whereas, in the past, succubi were generally depicted as frightening and demonic.

Georgina sündis inimesena palju sajandeid tagasi. Üritades heastada ühte oma viga, sõlmis ta lepingu Põrgu esindajaga, mille tulemusena sai temast surematu succubus. Tema „töö“ Põrgu reatöölisena on meeste võrgutamine ja nendega magamine. Tema saab sellest energiat (mis lühendab tema ohvrite potentsiaalset eluiga) ja rikub tasapisi iga oma ohvri moraali, misläbi nad suurema tõenäosusega lõpuks Põrgusse jõuavad. Põrgu tundub olevat organiseeritud nagu suur rahvusvaheline korporatsioon oma osakondade ja hierarhiatasemetega. Näiteks on Georgina tööpiirkonnaks Seattle. Kohalikuks ülemuseks on ülemdeemon Jeremy, kes tüüpilise rutiinist nüristunud keskastmejuhina kobiseb aegajalt veidi selle kallal kui Georgina plaani täitmise unarusse jätab, aga üldjuhul loodab, et alluvad ennast viisakalt üleval peavad ja temale kui ülemusele lisatööd ei tekita. Vabal ajal Jeremy lemmiktegevuseks tundub olevat kohaliku ahelsuitsetajast ingli Carteriga ringi hängimine.

Lugemisega nende tegelasteni jõudes ma vaatasin raamatu kirjutamisaastat – automaatselt tuli deja vu tunne Pratchetti Head Ended raamatuga ja tekkis huvi, et kes kellelt selle põrgu ja taeva tegelaste koos hängimise maha viksis. Pratchetti raamat ilmus varem J

Georginal on probleem – talle ei meeldi ta töö eriti. Tundub, et sellest on teadlikud ka ta sõbrad (vähemalt surematud sõbrad, need kes ta tegelikku olemust teavad) ja ülemus, aga kõik suhtuvad sellesse kui paratamatusse – ka surelike maailmas on palju töid mida nende tegijad eriti ei naudi, aga tööleping on tööleping... Selle erinevusega, et Põrguga sõlmitud lepingust ei saa kuu ajalise etteteatamisega minema jalutada. Asjaolusid arvesse võttes on mõistetav miks Georgina ei tee oma tööd erilise pühendumisega. Raamatu jooksul tekib mulje, et ta võtab oma ohvreid ette keskmiselt kord nädala-paari jooksul ja ka siis eelistab juba kõlbeliselt rikutud mehi, kelle hukutamise suhtes ta ei tunne erilisi süümepiinasid. Muul ajal on ta juhataja asetäitja (assistant manager) ühes kohalikus raamatupoes. Tööpäeva lõpus annab ta oma raamatupoe kolleegidele tantsutunde (tore ju kui said swingi selgeks õppida selle kuldajal) enne kui koju läheb, oma kassile süüa annab ja hetke lemmikraamatu ette võtab.

Lisaks on raamatus veel rida surematuid ja surelikke tegelasi. Näiteks menukirjanik Seth, kellega Georginal tekib üsna kiiresti vastastikune tõmme. Paraku aga ei saa ta sellele vastata – heade poistega ta ei maga, isegi ei suudle, kuna mida vähem rikutud on inimese hing, seda hullemini mõjub temale succubuse energiavampirism. Lisaks on seal paar „päris“ vampiiri, Peter ja Cody, kes eelistavad toiduna verist šnitslit – vähem rabelemist jne. Hugh on alamdeemon (imp) kes peab Georginale sarnaselt samuti kahte ametit – sõlmib Põrgu nimel lepinguid inimeste soovide täitmiseks ja on muul ajal tunnustatud ilukirurg. Kaadrisse ja kaadrist välja vilksb ka muid tegelasi – eriti jäi meelde üks inglite alama taseme töötaja (ametinimetuselt kaitseingel) kes pidas ennast üleval kui tõeline bitch, samas kui vormilisest küljest Põrgu alluvad olid enamasti suht meeldivad tegelased. Ehk siis oligi sihuke kirju seltskond – praegu meenub ainult üks tegelane kes oli ühesel halb, kõik ülejäänud olid omade vooruste ja pahedega, sõltumata sellest kumma poole heaks nad töötasid. Kogu see Põrgu ja Taeva vaheline nagistamine oli umbes nagu McDonaldsi ja Hesburgeri konkurents – kuskil kaugel kellelegi läheb see ilmselt korda, reatöötajatel aga on suhteliselt ükskõik. Maailmalõpust ning heast ja kurjast oli Pratchettil igatahes palju rohkem juttu.

Selles raamatus ongi tegelaste veidi ebaharilik taust just nimelt taust – lugu ise on segu sarimõrvari taga ajamisest ja Georgina keerulisest armuelust, või siis selle puudumisest – olenevalt kuidas asjale vaadata. Kuigi tegelaskond on kirju ja omab osava kirjutaja käes suurt potentsiaali, on mul peale raamatu lõpetamist kerge rahuldamatuse tunne. Umbes nagu oleks teatris laval olnud portsust püssidest osad paugutamata jäänud. Lugu ise oli kiire ja ladus, võibolla lõpu poole oli tajuda kerget tempolangust. Kergekaalulisele paperpackile tüüpiliselt väga keerukaks teemaarenduseks ei olnud ruumi jätkunud – samas mõned flashbackid minevikku (Georgina succubuseks saamise lugu) pakkusid siiski teretulnud vaheldust muidu suht täisgaasil ja sirges joones kulgenud loole. Kui veel midagi kritiseerida, siis seda et pahalane oli minul enda arvates juba poole raamatu peal ära arvatud ja selgus, et õieti arvatud – krimka kirjutamises Richelle Meadist klassikutele vastast ei ole J.

Kuigi pealkirja järgi ma algul kahtlustasin, et tegu on pigem seksi ja romantikaraamatuga, siis nii see päris ei olnud. Esimeses pooles raamatus polnud seksile pea üldse ruumi, lõpu poole paar kuuma stseeni oli, aga need olid pigem loole vürtsiks, erinevalt Undead and... sarjast, kus kohati taustalugu oli pigem seksistseenide kokku traageldamiseks. Olen veidi piilunud ka sarja järgmiste osade arvustusi ja olen märganud vihjeid, et seal romantika osakaal tõuseb. See paraku pole päris minu maitse järgi areng, seega ei julge lubada, et järgmised osad lähitulevikus ette võtan, huvitavat lugemist riiulis niigi päris palju järge ootamas.

Kokkuvõttes hea kerge lugemine, succubuse näol jälle üks (minu jaoks vähemalt) uut tõugu tegelane pildil, kergelt huumorit, parasjagu actionit, veidi romantikat – korralik meelelahutus.

Maagia – 1 (olemas aga ei mängi erilist rolli)

Romantika – 3

Action – 4

Huumor – 3

Thriller – 2