Carlos Ruiz Zafón, "Ingli mäng"

Pesuehtsa fantaasiaraamatuga Ingli mängu puhul kindlasti tegemist pole. Aga nagu Vesilik mõned postitused allpool nentis, ei tee piiride nihutamine kellelegi paha.

Raamatu keskmes on noor kirjanik David Martin, kelle esimene lugu avaldatakse ajalehes siis, kui ta vaid seitsmeteistaastane on.

„„Mulle on räägitud, et te kirjutate, Martin.“

Neelatasin, ja kui ma suu lahti tegin, kostis sealt naeruväärselt peenike hääl.

„Natukene, tähendab, ma ei tea, ühesõnaga, tähendab jah, kirjutan...“

„Loodetavasti kukub see teil paremini välja kui rääkimine. Ja mida te kirjutate, kui tohib huvi tunda?“

„Kriminaallugusid. Ma pean silmas...“

„Juba taipan.“

Pilk, millega don Basilio mulle otsa vaatas, kõneles iseenda eest. Oleksin ma talle öelnud, et tegelen värskest sõnnikust jõulumüsteeriumi-teemaliste kujukeskte voolimisega, pälvinuks see temalt kolm korda innukamat suhtumist.“

Siiski tegi Martini kirjanduslik debüüt tuleproovi läbi ja ta tähelend jätkus. Kadedus on aga keskpäraste inimeste usk ning varsti on Martin vallandatud. Ta üürib salapärase torniga maja ning asub kirjutama põnevuslugu. Torniga maja pole aga ainus salapärane asi - Martini teed ristuvad Andreas Corelliga...

Mitmeid toredaid tarkuseteri või ütlemisi oli, millest ma oma tööski lähtuda saaks:

„Äkki on teie viga osalt selles, et te lugesite kommentaare, aga mitte seda, mida kommenteeriti. Tavaline, ent saatuslik viga, kui on soov midagi kasulikku õppida.“

„Minu meelest olete sünteesimisel suurepärast tööd teinud. Te ei ole küll leidnud nõela heinakuhjast, nagu vanasõna ütleb, aga te olete aru saanud, et ainuke tõeliselt huvitav asi kogu selles heinakuhjas on üks neetud nõel ning kõik muu on eeslite ninaesine.“

„Inspiratsioon saabub siis, kui sa küünarnukid lauale ja taguotsa toolile toetad ja higistama hakkad. Valid ühe teema, ühe mõtte, ja ragistad ajusid, kuni valus hakkab. Seda nimetatakse inspiratsiooniks.“

Vaatamata sellele, et raamatu teine pool kipub veriseks kätte, on lõpp siiski positiivne. Eks seda oli aimata ka. 15ndal leheküljel, kus don Basilio Martinit kirjutama õpetab, annab ta kirjanikuhakatisele järgmised juhised: „Äkki saab nii, et selles oleks vähem surnuid, sest tänapäeva lugejatele meeldivad leebed lõpud, kus võidutseb inimvaimu vägevus ja kogu see jama.“

Kokkuvõttes mulle meeldis. Väga hoogsalt kirjutatud raamat, ei mingit jokutamist. Kordagi ei teki tahtmist mõnest lõigust kiiresti mööda libiseda või üle hüpata. Ka tõlgitud oli raamat hästi (tõlkijaks Kai Aareleid).