neljapäev, 26. juuli 2012

Deborah Harkness "All Souls Trilogy"


Lõpetasin hiljuti Deborah Harknessi All Souls triloogia esimese raamatu "A Discovery of Witches" lugemise ja alustasin uuesti algusest - see raamat haaras mu sellisesse lummusesse, et ei raatsinud kohe uut raamatut ette võtta. Teine osa "Shadow of Night" on mul juba tellitud, kolmanda täpne ilmumisaeg pole kahjuks veel teada...

Üks arvustaja on seda raamatut kirjeldanud nii: "Twilight for grown ups". Tegemist on üsna hea lühikirjeldusega, kuigi asi ei piirdu "Videviku" temaatikaga. Loo peategelane on ajalooteadlane ja õppejõud Diana Bishop, kes üksiti on ka nõid. Uurides Oxfordi raamatukogus alkeemikute teoseid, satub ta juhuslikult nõiutud raamatu peale, mille kaante vahele on väidetavalt peidetud nii nõidu, vampiire kui ka deemoneid (kolm üleloomulike olendite "liiki", kes selles maailmas inimeste kõrval eksisteerivad) puudutavad saladused. Selle raamatu avamisega tõmbab ta endale paljude üleloomulike olendite tähelepanu, kes sooviksid raamatut erinevatel põhjustel enda valdusse saada. Nende hulgas on ka vampiir Matthew Clairmont, kelle avalik teadustegevus puudutab evolutsiooni ja geneetikat. Siit saab loomulikult alguse romantiline liin, mida võib tõesti võrrelda "Videvikuga". Vähem tähtsaks ei saa siiski pidada ka salapärase raamatu uurimist, mille eesmärgiks on muu hulgas päästa üleloomulikud olendid väljasuremisest - just sellise kartuseni on jõudnud Matthew ja tema kolleegide uuringud. Lõpu poole tekib juurde ka protestiliikumise liin - koos sõprade-poolehoidjatega hakkavad peategelased vastu vampiiride, nõidade ja deemonite n-ö ülemnõukogu kehtestatud reeglitele.

Triloogia suurim voorus on ehk see, et kuna autor on ka ise ajaloolane, siis teab ta üsna hästi, millest kirjutab. Raamatus maalitakse realistlik pilt teadlase elust Oxfordis (kui nõiad, vampiirid ja deemonid välja arvata, oletatavasti:)) ning tegelased arutlevad tihti erinevate ajaloosündmuste üle - nagu intervjuust autoriga selgub, on ka see salapärane raamat inspireeritud päriselust, nimelt on samanimeline teos ka päriselt olemas, kuid juba pikemat aega raamatukogust teadmata kadunud. Lisaks ajaloole on üsna palju juttu ka geneetikast (minu enda võhiklikkus selles valdkonnas ei võimalda kahjuks hinnata, kui tõepärane see osa raamatust on, aga kõlab vähemalt üsna usutavalt).

Väga meeldib mulle ka autori keelekasutus - kasutatav sõnavara on rikkalik ja tekst väljendusrikas. Kohati tuleb mõne sõna tähendust ka sõnaraamatust uurida (kui parajasti pole just nii põnev, et ei saa raamatut käest ära panna), aga mitte häirivalt palju. Päriselt ei puudu teosest ka huumor.

Kui midagi sellele raamatule pahaks panna, siis ehk romantilise liini klišeelikkust (kuigi kui palju erinevaid versioone keelatud armastusest ikka on võimalik kirjutada?) ja seda, et kohati läheb loo tempo hirmus kiireks ja loogiliste üleminekute jaoks ei jää piisavalt aega. Samas on raamatus minu jaoks ka üht-teist originaalset - päriselust tuttavlik teadlase-elu kirjeldus (vaikselt tekkiv paanika konverentsi tähtaja lähenemise pärast, hommikust õhtuni raamatukogus istumine...), lisaks on päris huvitav see, kuidas siin on kaasaegne "vampiirikas" kombineeritud muude žanritega (salapärase raamatu tagaajamine konkureerivate grupeeringute poolt meenutab natuke Dan Browni vm põnevikke, on ka elemente ajaloolisest romaanist jne). Põnev on see, et tegelaste suu läbi püüab autor loodusteaduslikult seletada erinevate üleloomulike olendite olemasolu ja seoseid tavainimestega (siin tekkis väike paralleel Stiefvateri libahundi-raamatutega, kuigi lähenemisnurk on teine).

Kirjutada võiks ju veel palju, aga liiga palju ei taha raamatu sisu ette ka rääkida. Nagu eelnevast tekstist aru saada, meeldis see raamat mulle väga ja soovitan teistelegi. Usun, et siin leidub midagi ka nendele, kes vampiirikatest nii väga ei hooli. Hoiatuseks ainult see, et kogu triloogia järjest läbilugemiseks peaks veel vähemalt aastakese ootama.

12 kommentaari:

  1. Mmmm, kohe tekkis lugemisisu :)

    VastaKustuta
  2. Kõlab väga põnevalt. Plaanin ka selle raamatu ette võtta :)

    VastaKustuta
  3. Nüüd sain loetud ka teise osa, "Shadow of Night". Selles raamatus on autor oma ajalooteadmised tõeliselt mängu pannud - nimelt rändavad tegelased ajas tagasi 16. sajandi lõppu, kus nad puutuvad kokku mitmete ajaloost tuntud tegelastega. Miks nad sinna lähevad, seda ma ehk praegu rääkima ei hakka, et teistel esimese raamatu lugemist mitte ära rikkuda.
    Kuna enne fantaasiakirjanduse juurde jõudmist armastasin lugeda ajaloolisi romaane, oli see temaatika minu jaoks väga südamelähedane. Raamat on kirjutatud taas väga hästi, tolle ajastu olude kirjeldus tundub usutav (autor räägib järelsõnas, et seemne selle teose sünniks külvas üks tema õppejõud, kes oma aine raames lasi üliõpilastel kirjutada lühijutte, mille sündmused leiaks aset vastavas ajastus - minu arvates suurepärane õpetamismeetod) ja kenasti on välja toodud, kui raske on tänapäevast tulnud ameeriklasel nii erinevates oludes hakkama saada - hoolimata sellest, et ta on seda ajastut teadlasena uurinud. Tore on see, et autor on teose lõppu pannud tegelaste loetelu koos märkega selle kohta, kas tegemist on päris-ajaloost teada nimega või väljamõeldud karakteriga. Nii et teada, keda tasub guugeldama hakata ja kelle puhul pole mõtet vaeva näha. :P
    Mis puudutab armastusliini, siis võib sellele raamatule mõnes mõttes panna pealkirjaks "argipäev" - esimene armumishetk on möödas ja nüüd tuleb igapäevaselt koos olles ka kaaslase puudustega hakkama saada - aga kohati on tegelased üksteise suhtes siiski vaata et liigagi andestavad. Muidugi jätkub endiselt ka romantikat.
    Lisaks tõepärasele ajalookirjeldusele on autor püüdnud usutavalt lahendada ka selle, kas ja kuidas ajarändurid muudavad ajalugu. Seetõttu on aeg-ajalt hüppeid tänapäeva, kus leitakse kusagilt mõni seninägematu kiri vm objekt, mis kuidagi on seotud peategelastega. Ka nemad ise (eelkõige Diana kui ajaloolane) teadvustavad seda probleemi ja püüavad suurematest mõjutustest hoiduda - kohati küll tundub, et nad ainult räägivad seda omavahel ja tegutsevad ikka üsna hoolimatult. Kas ja mida neil sel teel õnnestub saavutada, seda näete juba raamatut lugedes. :)
    Soovitan soojalt!

    VastaKustuta
  4. Avastasin eile Apollos, et see "Nõidade avastus" on ka eestikeelsena olemas.

    VastaKustuta
  5. Autori kodulehelt leidsin sellise infokillu:
    Warner Brothers Pictures has secured the film rights to the All Souls Trilogy. Work is currently underway to adapt the first book, A Discovery of Witches, for the screen. Denise DiNovi and Alison Greenspan are producing the film. Playwright David Auburn, who has received both a Pulitzer Prize and a Tony Award, has been hired to write the screenplay.

    VastaKustuta
  6. Jah, ootan juba põnevusega filmi! :) Autori facebook'i seinal on toimunud fännide diskussioon selle üle, kes peaks meespeategelast mängima, päris naljakas, kui erinev ettekujutus lugejatel sama raamatu põhjal tekkida võib... Mina ei oskagi kedagi pakkuda, ehk leitakse mõni minu jaoks tundmatu näitleja, kes oleks "õige".

    VastaKustuta
  7. Mulle meeldis see sari ja samas ei meeldinud kah. Kahtlemata oli A Discovery of Witches ja Shadow of Night puhul tegemist väga köitvate raamatutega ning neid käest ära panna oli raske. Kui kolmas osa peaks kunagi ilmuma, siis loen sellegi suure tõenäosusega läbi!
    Kindlasti on tegemist armastusromaaniga. Seda kõigepealt. Aga mitte ainult. Mida lehekülg edasi, seda rohkem elemente ronis sisse. Samas ei saa öelda, et millegagi oleks väga üle pakutud. Kui siis armastusega, sest õhkamist ja roosamanna juttu oli küll kohutavalt palju. Mingil põhjusel on sari alla 18-aastastele mitte soovitatav. Ega ma aru küll ei saanud täpselt mille pärast. Seksi (esimeses osas) peaaegu ei ole, sest peategelene on pigem Edward Culleni kui Eric Northmani ja Bill Comptoni tüüpi, ning tapmist ja vägivalda on isegi Potteris rohkem. Nii et kõik teismelised Videviku fännid lugegu aga rahumeeli Nõidade avastust.
    Raamatutes oli märkimisväärselt palju juttu headest veinidest (kuna selles sarjas armastavad vampiirid veini). Kusjuures täitsa asjalikku juttu. Selgub, et kirjanikuproua on paras veinientusiast ning 2006.aastast pidanud blogi nimega „Good Wine Under $20“ ja ta on seda teinud täitsa edukalt (nt 2010.a parim veiniblogi). Oma veinihuvi kohta on D.Harkness märkinud järgmist: „Novelist Robert Louis Stevenson wrote that “wine is bottled poetry.” That may be so—but it is bottled history, too.“
    Toon siinkohal mõned mõtted, mis annavad ehk rokem aimu sellest, miks mulle see sari ei meeldinud. Kes pole veel raamatuid lugenud, aga plaanib seda siiski teha, ärgu parem järgmisi ridu lugegu.
    Mis minu jaoks natuke üle võlli läks oli avastus, et kuigi Diana on kogu oma elu püüdnud elada normaalse inimese elu ja oma nõiavõimeid eitanud, siis mingil hetkel selgub, et ta ongi maailma kõige võimsam ja vägevam nõid (kes küll oma oskusi veel kasutada ei oska). Samas on selline peategelase ülistamine mind üldse läbi aegade häirinud. Nii olid ka Kvothe oskused Tuule Nimes mulle esiti vastukarva. Peategelane ei saa olla üdini super-hüper, tal peavad ikka vead ka küljes olema.
    Minu jaoks oli väga kummaline see, millise kergusega Diana kasuemaks hakkas. Ahah, see minust neli korda vanem vampiir on Sinu poeg, mu kallis Matthew, selge, siis on ta ka minu poeg ja oma surma korral pärandan ma kogu oma maise vara talle...
    Teise osa 200 esimest lehekülge olid väga head! See ajas tagasirändamise mõte oli väga tore. Mis minu jaoks teise osa sündmused ära käkkis oli raamatu lõpus kirjeldatud Diana mõtteavaldus, et minevik on meid juba nii palju muutnud, nüüd võime ise ka minevikku muutma hakata.
    Lootsin, et teises osas on pisut rohkem juttu sellest, kuidas Diana oma võimeid avastab ja neid kasutama õpib. Kahjuks oli põhitähelepanu keskendunud sellele, kuidas kohtutakse ajaloo suurkujudega. Minu arust unustasid Diana ja Matthew vahepeal üldse ära, miks nad minevikku läksid ja hakkasid seal rõõmsalt pereelu elama ning sõpradega suhtlema. Ja ma ei saanud aru sellest, kuidas nad nende hoole all olevate laste edasisse saatusesse nii ükskõikselt suhtusid. Nad ju teadsid, et peavad varem või hiljem olevikku tagasi naasma, aga mis saab siis Anniest ja Jackist. Seda ei leppinud nad üldse kokku ja Diana võttis vabaduse see asi lõpuks ise ära lahendada (ja minu arust mitte just kõige galantsemalt).
    Christopher Marlowe lugu oli pisut üle võlli. Ja see, et Diana ja Matthew tema suhtes nii andestavad olid, ei tundunud tõepärane.
    Aaah. Ja siis oli loomulikult see kohustuslik homoseksuaalsuse teema sees (geist deemon ja lesbist kasuvanem). Mind täitsa huvitab, kas tänapäeval enam ühtegi sellist raamatut ei kirjutatagi, kus poleks sest juttu, sest muidu poleks raamat poliitiliselt korrektne?
    Koju jõudes selgub, et Emily on surnud. Kas ma jätsin mõned lehed lugemata või? Kuidas see toimus ja miks – täitsa arusaamatu.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ahjaa, see Emily värk tundus mulle ka suhteliselt lambist sisse toodud olevat - kui tegu oleks teleseriaaliga, siis arvaks, et näitlejaga oli mingi jama ja seetõttu kirjutati tema tegelaskuju niiviisi järsult välja...

      Kustuta
  8. Mind häiris ka suhteliselt palju see, et nad minevikus igast muude asjadega tegelesid, selle asemel et oma eesmärki täita (Diana nõiaõpingud). Ja sellele ei saanud ma üldse pihta, miks nad seal siis ikkagi seda raamatut taga otsisid - see oleks ju tuleviku täielikult ära muutnud, kui nad raamatu juba minevikus enda valdusse oleks saanud ja selle siis kaasa toonud!
    Mis puutub homoseksuaalsuse teemasse, siis minule jälle tundub imelik, et see mitmeid lugejaid nii väga häirib. Ma suudan täiesti mõista seda, miks mõned autorid selle sisse kirjutavad - mitte "poliitilise korrektsuse" pärast (te ei arva ju tõemeeli, et keegi autoreid kohustab homoseksuaalseid tegelasi raamatusse panema ja pahaseks saaks, kui neid ei ole?), vaid lihtsalt sellepärast, et see teema võib olla ka kirjanikule südamelähedane (mitte, et autor ise oleks homo, vaid ta tunneb vajadust muuta maailma sallivamaks) - usun, et see on autorite viis panna lugejaid vaikselt aru saama, et homoseksuaalsus ongi meie igapäevase elu osa ja on seda alati olnud. Samamoodi nagu ajaloolasest autor kirjutab teosesse oma ajalooarmastuse ja kristlasest autori raamat rõhutab pigem kristlikku moraali. Pigem oleks kunstlik see, kui raamatu tegelased tutvuksid saja erineva inimesega ja neist oleks iga viimne kui üks hetero. Ja mul on pigem hea meel, et saadakse üle seda teemat puudutavast tabust.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Homode vastu ei ole mul midagi :) Aga kui see teema on liiga kunstlikult raamatusse sisse topitud, siis mõjub see võõrkehana ja tekitab paratamatult tunde, et autoril on nimekiri asjadest, mis ilmtingimata peavad raamatus sees olema, mõjugu need pealegi ebausutavalt.

      Kustuta
    2. Mulle ei tundunud see vähemalt antud raamatu puhul sugugi kunstlik - näiteks kaks asendusema-nõida sobisid loo süžeega väga hästi, Marlowe puhul oli homoseksuaalsus suisa vältimatult vajalik... Mulle tundub, et mõnedesse vampiirilugudesse kirjutatakse homost sõber sisse selleks, et tuua esile vampiiride vaba suhtumist seksuaalsusesse - nt siin, et Matthew-d ei häiri tema parima sõbra seksuaalne sättumus, see ei takista neid hästi läbi saamast. True Bloodis tundus mulle olevat sarnane teema.

      Kustuta
    3. Minu jaoks natuke sõltub kuidas see homoseksuaalsuse teema seal sees on. Kui ta on mingite tegelaste orientatsiooni kirjeldus, siis minu poolest olgu kõik. Kui ta aga on minategelase orientatsioon, kirjutatud nii et lugeja peaks justkui minategelasele kaasa elama, siis minul jookseb juhe kokku. Kunagi olen kogemata ühe gay-romance-fantasy raamatu ostnud ja minust jäi see esimese lembestseeni juures pooleli. Kahju, fantasy osa ei olnud seal üldse paha...

      Kustuta