"Mortal Instruments" maailmas on olemas deemonid, vampiirid, libahundid, haldjad, nõiad ja ka inglid. Loo keskmes on aga shadowhunterid (teise nimega Nephilim), inimsarnased olendid, kelles on ka pisut inglite verd. Neid kasvatatakse väikesest peale sõdalasteks, kes võitlevad eelkõige deemonitega, kes üritavad inimeste maailma tungida, aga lisaks hoiavad silma peal muudel üleloomulikel olenditel, et need ülekäte ei läheks. Peategelane on Clary, kohe 16aastaseks saav tüdruk, kelle üsna tavalises teismelise-elus hakkab järsku juhtuma üleloomulikke asju. Olles oma sõbra Simoniga ööklubis, näeb ta, kuidas kolm umbes temavanust noort tapavad neljanda - ja tuvastab, et ei Simon ega ka klubi turvamees neid teismelisi ei näe. Tundmatud väidavad, et tapetu oli deemon. Üks neist noortest - Jace - otsib Clary järgmisel päeval üles ning kutsub teda endaga kaasa, selgitades, et see, et Clary mõrva eelmisel õhtul nägi, tähendab, et ta ei ole tavaline inimene. Edasi lähevad lahti seiklused, mis pööravad Clary elu pea peale.
Kõigepealt disclaimer - sarjast ei tasu oodata sügavamõttelist kvaliteetkirjandust. Ajaviitelugemisena on aga tegemist igati väärt raamatutega. Kuigi tegelased käituvad kohati natuke kaootiliselt (aga võib-olla teismelised ongi sellised? :P) ja mitmed "pöörded" on suhteliselt etteaimatavad (samas on mõni asi mind ka ootamatult tabanud), on lugu äärmiselt haarav, raamatuid on raske käest panna ja teadmine, et parajasti pooleliolev raamat on käeulatuses, paneb näpud korralikult sügelema. Sarjast leiab nii romantikat kui ka põnevust ja salapära, mõõdukalt actionit ja maagiat, värvikalt kirjeldatud (kohati natuke ülepingutatult ja seetõttu pigem itsitamapanevalt) õõvastavaid koletisi ja loomulikult ilusaid inimtegelasi.
Kõige vähem usutav on minu jaoks see, et noored, 15-18aastased shadowhunterid on juba korralikult väljaõpetatud sõdalased, kellel selja taga hulganisti lahinguid ja kes suudavad endast märksa vanematele ja kogenud pahadele edukalt vastu hakata. Järsku tundub väga veider, kui 3. raamatus enne järjekordset suurt lahingut tahetakse suuremat osa peategelastest koju jätta, kuna nad on "alles lapsed" - kus need vanemad seni olid, kui neidsamu noori saadeti üksipäini - st ilma täiskasvanud kaaslasteta - ohtlikele missioonidele deemoneid jahtima? Autori auks tuleb siiski öelda, et seda üritatakse raamatutes ka põhjendada - et see ongi Nephilimide elukorraldus, vajatakse kõiki võitlejaid, kes saada on, ja peategelaste vanemad on kunagi täpselt samamoodi varakult ellu astunud. Mõnes mõttes on selline asjakorraldus young adult kirjanduse puhul paratamatu - tegelikult toimub sama (kuigi mõnevõrra väiksemas mastaabis) ju isegi meie lapsepõlve meisterdetektiiv Blomkvisti raamatutes, rääkimata paljudest muudest noortele suunatud teostest (näiteks Vampiiriakadeemia).
Kokkuvõtteks - hoolimata mõnedest puudustest on tegemist igati mõnusa ja kaasahaarava looga, mida julgen soovitada ka teistele, kellele young adult romaanid üldiselt meeldivad. Ise kavatsen kindlasti sarjaga jätkata ja ootan viimase osa ilmumist.
PS. Samasse maailma, kuigi teiste tegelastega, on C. Clare kirjutanud ja kirjutamas ka teisi sarju, "Infernal Devices" (seni ilmunud "The Clockwork Angel" ja "The Clockwork Prince") ning "The Dark Artifices" (tulemas). Tuulelt loodetavasti kuuleb varsti "Infernal Devices" sarjast! :)
PS2. Kuuldavasti võib ka see sari jõuda kinolinale, wikipedia andmetel on isegi osa näitlejaid juba välja valitud.
Mulle esimene osa väga meeldis! Lõpp küll kiskus natuke kahtlaseks, aga ehk järgmises osas klaarub asi ära. Igatahes ootan ma juba kannatamatult, millal saaksin teise osa kätte võtta. Ilmselt viienda osa lõpuks on mul sellistest "young adults"-tüüpi raamatutest jälle mõneks ajaks villand ja siis peab kuningapoegadest või miskist sellisest lugema.
VastaKustutaToredaid kohti kah:
"Your friend´s poetry is terrible," he said. Clary blinked, caught momentarily off guard. "What?"
"I said his poetry was terrible. It sounds like he ate dictionary and started vomiting up words at random."
Varrakult on juulis/augustis ilmumas ka sarja eestikeelne I osa "Luude Linn". Tõlkijaks Krista Suits. Vt ka http://varrak.ee/product/12625/
Kustutatuleval suvel linastuvale filmile on nüüd valminud ka teaser trailer, mida saab näha siit: http://www.mtv.com/videos/movie-trailers/856885/the-mortal-instruments-city-of-bones.jhtml#id=1697426
VastaKustutaminu meelest täitsa paljulubav :)
Huvitav, kas see Eestis ka linastub? Kindlasti läheks vaatama! Näitlejate valik on väga õnnestunud. Oeh, mulle see sari ikka väga meeldis.
KustutaTundub, et autor võtab "Mortal Instruments" sarja populaarsusest viimast ja on teatanud kavatsusest anda välja spin-off sari, seekord 10 lühijutu näol, kus peategelaseks võlur Magnus Bane (esimene osa, "What Really Happened in Peru", peaks e-raamatuna ilmuma juba aprillis). Kuna võin Magnust julgesti nimetada üheks oma lemmiktegelaseks selles sarjas (tal on teatav roll ka "Infernal Devices" raamatutes), olen päris põnevil. :) Loodetavasti jääb lugude kvaliteet samale tasemele seniloetuga!
VastaKustutaMa olen nüüd sarja esimesed kolm raamatut ja kui mõelda sellele, kui palju otsi kolmandas raamatus kokku tõmmati, siis võib vist nentida, et lugesin läbi sarja esimese triloogia. Ja kui aus olla, siis mõtlen ikka väga tõsiselt, kas ma järgmist triloogiat tahan lugeda või mitte.
VastaKustutaOlgem ausad - kirjanduslikku väärtust tal ei ole ja oma klišeelike võtetega meenutas mulle pidevalt teisi (ja palju paremaid) noorteraamatuid. Kuripaha ja ringi käsitlus tõi silme ette Harry Potteri, peategelase teadmatus maailma osas, millesse ta lükati Sculduggery Pleasanti, Clary ja Simoni heitlus ja Jace'i isateema sellise sarja nagu Võlur ja Nõid <- kõik kolm on selgelt lasteraamatud ja sellisena, kümneaastasele lugejale mõeldes väga šeffid. Aga see siin oli segasem. Taotlus näis olevat leida veidi vanemat lugejat, aga, no krt, ei tulnud välja, vaid rikkus sedagi, mis siin oli.
Samas, midagi siin oli. Oli peaaegu liigagi hoogne seiklus ja mingil moel ka see emotsioon, mille pärast ma vahel siherdusi raamatuid kätte võtta armastan. Aga, kuulge, mis värk selle homondusega on? Mitte, et mul nende vastu midagi oleks, aga lugejana ei paku see mulle küll mingitki emotsiooni peale tapva igavuse. Siin tundus see veel pealegi nii kohmakalt kirja pandud olevat, et tõesõna jäi mulje nagu oleks liin sees vaid poliitkorrektsuse huvides.
Mulle meeldis ja ei meeldinud ka loo kirja panemise stiil. Vorm oli hea (jutuvestja), kuigi kasutati seda idiootset variatsiooni tegelase mõtete edastamiseks - paneme kursiivi, siis ei pea juurde lisama, et "mõtles X". Hoog oli suur ja kõiki tegelasi näidati meeldivalt võrdselt jätmata suuremaid auke sisse, aga kui ma lugema hakkasin, oli tahtmine see hetkeks käest visata. Midagi oli valesti. Umbes 30. lk juures sain aru - taustatonaalsus oli veider ninnu-nännu, mis sobib pigem 5- kui 15-aastasele lugejale. Noh ja oleks ju olnud ilus, kui mõni paar oleks ka varem kokku saanud - ehk vaheldust sellele mina vaatan sind, sina teda, tema neljandat süsteemile...
Sellega olen ma päris nõus, et need raamatud on puhtalt madalakvaliteediline ajaviitekirjandus ja midagi ülearu originaalset sealt ei leia. Aga, nagu sa isegi kirjutad, kuidagi suudab see autor siiski tekitada lugejas emotsiooni, panna kaasa elama, isegi kui sisimas saad aru, et on üsna hästi teada, mis tulemas on.
KustutaAga tahaks natuke vastu vaielda nn "homonduse" osas. See, kui suure hulga tegelastega raamatus on 1-2 homoseksuaalset tegelast, ei ole minu arvates poliitkorrektsus. Esiteks on see ilmselt lihtsalt realism - kui tegevus toimub ühes läänemaailma suurlinnas (mõnel pool mujal maailmas on see osa ühiskonnast kindlasti varjatum), siis on ju lihtsalt väga tõenäoline, et ümbritsevate inimeste seas ei ole kõik tegelased heteroseksuaalsed. Ja teiseks kahtlustan, et selle taga on autori soov pakkuda identifitseerumisvõimalust igale lugejale - mis on ju eriti noorteraamatute (ja -filmide) puhul suhteliselt tavapärane (no et on nohik, on nö "paha poiss", on paksuke, on tüdruk - väga lihtsustatud ja stereotüpiseeritud kokkuvõte see muidugi :)). Romantilise liini osas pole minu jaoks küll vahet, mis soost osapooled on, nii mõnigi fiktsionaalne mees-naine paar on tundunud märksa vastumeelsem, aga eks see on juba igaühe sisetunde asi, ei saa (ega peagi) vägisi midagi meeldima panna.
Hiljuti sattusin kellegi viite kaudu lugema ühe autori blogipostitust samal teemal (autori enda teoseid pole veel lugenud, aga siin on igatahes (natuke üle võlli) põhjendused, miks tema raamatutes homoseksuaalseid tegelasi leidub): http://terribleminds.com/ramble/2015/07/22/dear-guy-who-is-mad-because-i-wrote-a-gay-character-in-a-book/
Ma tegelikult usun, et tegemist on lihtsalt selle raamatuga. No see ei kõlanud veenvalt ega kaasahaaravalt, vaid aja vägisi raamatut käest viskama või järgmist lehekülge keerama. Samamoodi kratsisin ma selle sarja juures pead, et mida kuradit ta selle juuditeemaga öelda tahtis. Ilmselgelt oli tal mingi mõte, kui ta seda niimoodi rõhutas ja rõhutas, kuid oma mõtet ta kahjuks üldse selgeks ei kirjutanud - eks see kombineerituns jäi väga võrdlusesse omaaegse noorsookirjandusega, kus pioneerid pidid see olema isegi siis, kui tegevus toimus aafrikas ja käsitles loomade elu...
KustutaEga ta kõige elegantsem tõesti ei olnud, mulle lihtsalt Magnus tegelasena väga meeldis... Juuditeemat ma kusjuures üldse ei mäleta, mis värk sellega oli?
Kustuta