Tegemist on, nagu öeldud, urban fantasy'ga, mis leiab aga aset mitte tänapäeval, vaid 19. sajandil, viktoriaanlikul ajastul. Peategelane, Alexia Tarabotti, on 26aastane vanatüdruk, kes on oma ajastu naisterahva kohta selgelt liiga haritud ja iseseisev, ja kellel pole hinge. Nimelt eksisteerivad Carrigeri loodud maailmas lisaks üleloomulikele (supernatural) olenditele - vampiirid, libahundid ja kummitused - ka n-ö alaloomulikud (preternatural - kuidas teie tõlgiksite?) olendid, kes on muidu tavalised inimesed, aga neil ei ole hinge. See annab neile vastupanuvõime üleloomulikele olenditele, kes eelistavad üldiselt inimesi, kellel on suurem hing - selliseid on ka lihtsam vampiiriks/libahundiks muuta. Raamatu tegevus leiab aset Londonis ning algab sellega, et Alexiat ründab vampiir, kes pole alaloomulikest olenditest kuulnud, mistõttu ta saab halva üllatuse osaliseks - Alexia tapab ta kogemata (päevavarju abiga). Asjaolusid tuleb uurima lord Maccon, ebaviisakas, kuid vastikult seksikas libahunt, kes töötab kuninganna Victoria heaks. Ahjaa, selles maailmas on üleloomulikud olendid "kapist välja" tulnud, liiguvad seltskonnas ja osalevad poliitikas.
Arvustajate hinnangul meenutab Carrigeri stiil Austenit ja P. G. Wodehouse'i. Ma ise neist kumbagi autorit väga lugenud ei ole, tooksin aga tänapäeva kirjandusest võrdluseks näiteks Martin Millari ("Lonely Werewolf Girl") - tekst on vaimukas, kaldub kohati sõnaliiasusse, aga mitte häirivalt - ühesõnaga, nauditav ja lõbus lugeda. Raamatu n-ö põhiliiniks võib pidada müsteeriumi, aga tegelikult tundub loo keskmes olevat hoopis romantiline teema - küllap aimate isegi, kelle vahel. Lisaks on romaanis ka steampunk-elemente - näiteks vanker, mis on varustatud aurumasina abil töötava teekannuga (kuna tegemist on Londoniga, on teejoomisel äärmiselt oluline roll!).
Võrreldes nt Sandersoniga on tegemist loomulikult kergekaalulise lugemisega. Ajaviitena on "Soulless" aga igati mõnus ja usun, et see võiks meeldida ka mitmele kaasblogijale. Endale tellisin juba ka järgmised osad.
Romantika 5
Huumor 5
Action 2,5
Maagia 2
Mulle väga meeldis see raamat! Ootan juba järgmise osa lugemist.
VastaKustutaKuna raamatu lõpus oli nii palju actionit, siis arvan, et actioni taha võiks isegi nr 3 kirjutada. Aga huumorit ja romantikat jagus küll kõvasti.
Mõned stiilinäited ka:
- Lord Maccon sighed. He figured someday he might win an argument with this extraordinary women, but clearly today was not that day.
- They actually were wolves, at least part of the time, and scent did seem to be particularly important to werewolves. They probably did pee. The thought of Lord Maccon cocking a leg to mark Woolsey Castle parklands was so absurd that Miss Tarabotti actually had to stop herself from chortling aloud. She filed the image away as an excellent and insulting question ta ask the earl at an utterly inappropriate future moment.
- The Earl of Woolsey was indeed completely nude. He did not seem particularly perturbed by this fact, but Miss Tarabotti felt the sudden need to close her eyes tight and think about asparagus or something equally mundane.
- A vampire, like a lady, never reveals his true age.
Olen praeguseks juba neljanda osa juures ja pean ütlema, et naudin sarja endiselt. Tõsi küll, uudsus on kadunud, aga vaimukust jätkub autoril endiselt ja põnev on ka. Kui rääkida erinevate teemade olulisusest raamatutes, siis edaspidi romantika osakaal väheneb ja actionit tuleb tunduvalt rohkem. Seda kõike saadab siiski britilik elegants ja viisakus.
VastaKustutaNäiteks (vampiirid ründavad parajasti peategelast):
"The vampires pressed closer.
"Now, see here, couldn't we discuss this like civilized beings?" Alexia, ever one for form and courtesy, was in favor of negotiations whenever possible.
None of the vampires responded to her request....
Alexia thought this dreadfully boorish. The least they could do was answer with a "No, killing is all we are interested in at the moment, but thank you kindly for the offer all the same." Alexia had, in part, compensated for a lack of soul through the liberal application of manners.... Alexia maintained that proper conduct was never a bad thing. These vampires were behaving most improperly."
Mis mulle selle sarja juures veel meeldib, on see, et tegelased on enamuses küll ääretult ebatavalised ja ekstravagantsed, aga jätavad sellest hoolimata inimliku mulje - teevad vigu, on kohati üsna rumalad, aga tekitavad sellest hoolimata sümpaatiat. Kui, siis võiks autorile ette heita ehk tähelepanematust kõrvaltegelaste suhtes, kes jäävad kohati mõnevõrra üheülbalisteks - aga ka paar kõrvaltegelast omandavad sarja jooksul tasapisi mitmekülgsemad iseloomujooned.
Nüüd on mul kõik olemasolevad 5 osa loetud. Kuigi viimase raamatu lõpp on suhteliselt lõpplahenduse moodi, jätab autor piisavalt otsi lahti - ja põhjusega, kuna selgus, et tal on plaanis kirjutada jätkusari "Parasol Protectorate Abroad", kus keskmes üks tuttav tegelane, Prudence. Loodan, et see õnnestub autoril sama hästi nagu esimene sari! :)
VastaKustutaTeise osa lõpp oli väga põnev, aga keskmine osa kippus kuidagi venima. Nalja nagu sai, aga...
VastaKustutaÜks stiilinäide ka sellest, milliseid mõtteid peategelane rasketes olukordades mõlgutas:
„Oh? Well, then. But honestly, Alexia, I do not mean to be boorish, but do you realize that your underdrawers are exposed to the night air, not to mention the public view?“
„Ivy, I am hanging on for dear life to the side of a floating dirigible, leagues up in the aether. Even you must admit there are some instances wherein protocol should be relaxed.“
„But why?“
„Ivy, I fell, obviously.“
Miss Hisselpenny blinked bleary dark eyes at her friend. “Oh, deary me, Alexia. Are you actually in real danger? Oh no!” Her head retreated.
Alexia wondered what it said about her character that Ivy had genuinely believed she would intentionally go climbing about the side of a floating dirigible.
Ma olen neist hetkel kolm esimest läbi lugenud (oma laiskusest pole suutnud end linnavalitsusse viimaste osade järgi vedada - jõle kaugel, eksole!? Aga vaba aeg on nii vastikult limiteeritud, et selle paigutamine lisakõndimisse pole siiani veel kahjuks teoks saanud).
VastaKustutaMe ju lugesime sama raamatut! Loen tutvustust ning nendin vaikselt, et tõesti, on nagu sama raamat ja pole ka. Kui mina oleks kirjutanud tutvustuse, oleks see mõnevõrra teistsugune. Esmalt ei pea ma seda urbaniks - urban on minu jaoks midagi, mis on kirjutatud autori kaasaega. Küll on aga tegemist väga laheda fantaasia alternatiivajaloo ja aurupungiga.
Esimese raamatu kõige tugevam külg oligi sotsiaalse hierarhia sidumises üleloomulikena (ja Maarja ainult nentis hetkeks, et ei elanudki varjatult). Autori läbimõeldus, kuidas vampiirid ja libahundid endid nii sisse on sättinud, et see igapäevaseid tegemisi tegeva inimese külmaks jätab. Ühest küljest ustavad teenrid, kes igavese elu lootuses vampiiridele oma verd pakuvad või libahunte täiskuuöödeks keldrisse lukustavad. Teisalt etikett, milles on ühtlasi ka reeglid toore liha või maksa serveerimiseks ning viimaks, kuid kindlasti mitte vähimana on räägitud ka litsidest sadamas. Eip, mitte tavapärastest hooradest, vaid verehooradest (penny fo blood)! :) Londoni politsei tavavarustuses oli püstol hõbepadrunitega libahuntide vastu ning kumminuia asemel puuvai vampiiride tarbeks...
Jap, täitsa tavalised võtted vampiiride ja libahuntide kirjeldamiseks. Libahundid reageerivad täiskuule, hõbedale ja basiilikule, vampiirid aga puust vaiadele, päikesele ja küüslaugule. :) Kuid nende eripärade sotsiaalseks normaalsuseks vormimine on omaette kunst.
Teine pool, mis minu jaoks meeldiva olulisusena sisse jooksis oli aurupunk! Ma ei saa öelda, et kõik need masinad ka päriselt nii töötada saaksid, kuid ajastu lennukate ideede vaimus olid need küll. Mastaapse ülistuse objektiks (tänase teaduse muige varrjus) on loomulikult kõikvõimas eeter, selle omadused, imepärasused ja kasutusvõimalused. Lisaks juurde veel klassikaline tehnoloogiaareng tol ajajärgul ning teaduse ja/või teadlaste kuvand laiemas plaanis ning see kõik oli nii ehe ja hea. Tibatillukeste aurumootorite peal töötavad taparelvad, kellamehhanismiga pommid, eeter-elektri jälgimisest tehtavad järeldused, teadlaste "eesmärk pühendab abinõu" nägemus ning sealt ka kohatine brutaalsus...
Ahjaa, armastusest räägiti seal ka. Kahjuks oli see kuidagi ülejalavormis kirjutatud, võrreldes sotsiaalse maailma loomisega ning see immitsev imalus võtab kahjuks hindest kõvasti alla (esimese raamatu juures). Samas lord Macconi joomaretked koos krõmpsuva pealehammustusega (ehk tema beeta lootekollektsiooni hävitamine) timmis hinnet taas kõrgemaks. :)
Väike vihje "Parasol Protectorate" sarja austajatele - autorilt on ilmunud lühijutt samast sarjast "The Curious Case of the Werewolf That Wasn't, the Mummy That Was, and the Cat in the Jar" - eellugu, kus peategelaseks Alexia isa, Alessandro Tarabotti. Tegu on, nagu ikka, mõnusa lugemisega (kuigi minu meelest mitte päris nii hoogne ja vaimukas nagu muud selle sarja lood), mis lisab taas väikese killu selle fantaasiamaailma ülesehitusse.
VastaKustutaSoovitan seda raamatut kindlasti mitte osta Amazonist, kes on hinnaks lajatanud 3,59 $ - selle asemel tasub vaadata nt Smashwords'i, kus küsitakse ainult 0,99 $ (https://www.smashwords.com/books/view/452644).