Cassandra Clare, Clockwork Angel (The Infernal Devices)

Mulle ausalt öeldes väga meeldib see stiil, kuidas Cassandra Clare oma lugusid jutustab.  Ta teeb seda nii haaravalt, et isegi laupäeva hommikul ärkad varavalges ja otsustad põõnutamise asemel raamatut lugeda. Clare’i „The Mortal Instruments“ sari, mis ilmus „The Infernal Devices“ sarjast varem, kuid mille sündmused toimuvad hiljem, sai eelmisel aastal rekordkiirusega läbi loetud.

„Clockwork Angel“ tegevus toimub viktoriaanliku ajastu Londonis. Milles ma muidugi kindel pole, on see, kas autor ikka päris täpselt tabab selle ajastu hõngu. Ausalt öeldes on dialoogid kuidagi kahtlaselt tänapäevased ja naisterahvaste riietust puudutav jutt ei raputa ka kahtlusekübet maha. Aga see selleks.

Pisut sisust ka. Pärast tädi surma on Theresa Gray jäänud Ameerikasse päris üksi ning kuna viimane rahanatuke kulus matusteks, asub ta teele Londonisse, kus tema vend Nathaniel juba mõnda aega resideerunud on. Inglismaale jõudes ta paraku vennaga ei kohtugi, kahetsusväärselt satub ta õdede Blacki ja Darki meelevalda. Umbes samal ajal on kaks noort shadowhunterit William Herondale ja James Carstairs deemonit taga ajades leidnud õblukese tapetud tütarlapse. Nad asuvad uurima, kes on mõrvaloo taga.

Võite isegi aimata, kes selle raamatu peategelasteks osutuvad.

On tütarlaps, kellel pole oma üleloomulikest võimetest ega päritolust aimugi. On armukolmnurk. On reetmist. On head ja pahad. Rohkem ei tahaksi midagi öelda, lugege ise!

Üks tsitaat, mis lugemishuvilistele ehk meeldida võiks:

„This is the Great Library,“ said Will. „Every Institute has a library, but this one is the largest of them all – the largest in the West, at any rate.“ He leaned against the door, his arms crossed over his chest. „I said I would get you more books, didn´t I?“

Tessa was so startled that he remembered what he had said, that it took her several seconds to respond. „But the books are all behind bars!“ she said. „Like a literary sort of prison!“

Will grinned. „Some of these books are dangerous,“ he said. „It’s wise to be careful.“

„One must always be careful of books,“ said Tessa, „and what is inside them, for words have the power to change us.“

„I’m not sure a book has ever changed me,“ said Will. „Well, there is one volume that promises to teach one how to turn oneself into an entire flock of sheep –„

„Only the very weak-minded refuse to be influenced by literature and poetry,“ said Tessa, determined not to let him run wildly off with the conversation.

„Of course, why one would want to be an entire flock of sheep is another matter entirely,“ Will finished. „Is there something you want to read here, Miss Gray, or is there not? Name it, and I shall attempt to free it from its prison for you.“

Loo sisuproportsioonid:

Maagiat - üksjagu

Romantikat - on, kuigi võiks rohkem olla

Tapmist ja tagaajamist - korralikult

Tegelaste arengut ja eneseleidmist – järgmises osas on ehk veelgi rohkem

Huumorit - täitsa arvestatavalt

Lugege ka Mortal Instruments sarja arvustust

Philip Reeve, Surelikud masinad

Sellist raamatut ei olegi varem kätte juhtunud, kus linnad  (jah, lugesite õigesti, linnad ja mitte linnud) jahivad teisi linnu ja pistavad nad siis nahka. Philip Reeve loodud maailmas on täiesti loomulik, et suurlinnad õgivad keskmisi linnu, keskmised neelavad väikelinnad alla ning väikesed peavad leppima hädiste püsiasundustega. Selle asja nimi on munitsipaaldarvinisim.

Raamatu sündmused toimuvad kunagi tulevikus, pärast maad laastanud Kuuekümne Minuti sõda, mil inimesed hävitasid end kosmosest maale saadetud aatompommide ja bioloogilise relvaga. Üheks peategelaseks on 15-aastane Ajaloolaste Gildi kolmanda järgu õpipoiss Tom Natsworthy. Täitsa sümpaatne tüüp. Pisike ja häbelik, kuid ikkagi vapper. Olude sunnil linnast välja kukkunud ja Avamaal seigeldes mehistub ta tublisti.

Millegipärast tuli mul raamatut lugedes alatasa paralleelina pähe film „Veemaailm“. Noh, see, kus Kevin Costner mängis. Ma ei teagi miks. Kui järele mõelda, siis sarnaseid jooni on ainult kolm – tuleviku maailm, rist ja viletsus, piraadid.

Raamat mulle meeldis! Kuigi lõpp kiskus kuidagi liiga kiireks. Aga see võib olla ka minu viga, et ma aeglasemat tempot armastan.

Stiilinäiteid kah:

Katherine astus nina taskurätikusse peites edasi ja leidis end suurest hämarast saalist. Tema ees oli kolm paaki, igaüks neist suurem kui Clio Maja koos aiaga. Madala lae all rippuvast toruderägastikust nirises neisse kollakspruuni ollust. Võidunudhallides vangiürpides inimesed pladistasid paakides rinnuni selle olluse sees ja silusid pikavarreliste roopidega massi pealispinda.

„Mida nad teevad?“ küsis Katherine. „Mis asi see on?“

„Jäägid, miss Valentine,“ sõnas Nimmo uhkelt. „Väljaheited. Eraldised. Inimtegevuse seedetegevuse jääkproduktid.“

„Te tahate öelda, et... kaka?“ küsis jahmunud Katherine.

„Tänan, miss Valentine, see vist ongi see õige sõna, mida ma leida püüdsin.“ Nimmo silmitses teda. „Uskuge mind, seal pole midagi vastikut. Me kõik... ee... kasutame mõnikord tualettruumi. Nojah, nüüd te vähemalt teate, kuhu teie... ee... kaka lõpuks välja jõuab. Inseneride moto on „ära raiska sittagi“, miss. Õigesti töödeldud inimese ihujääkidest saab meie linna mootoritele suurepärast kütust. Ning me katsetame praegu, kuidas valmistada sellest ainest maitsvat ja tervisklikku einet. Me ei annagi vangidele praegu muud toitu. Kahjuks surevad nad endistviisi. Kuid olen kindel, et tegemist on vaid ajutise tagasilöögiga.“ (lk 118)

PS: Eesti keeles on briti autorilt Philip Reevelt ilmunud kolm raamatut. 2006. aastal „Surelikud masinad“ ja „Kuldseeklid“ ning 2010. aastal „Põrgulikud leiutised“. Kõik kolm on Kristina Uluotsa tõlgitud. Päris hästi kusjuures. Tõlkimata on veel „A Darkling Plain“ ja ka selle sarjaga otsapidi seotud novell „Traction City“.