Philip Reeve, Surelikud masinad

Sellist raamatut ei olegi varem kätte juhtunud, kus linnad  (jah, lugesite õigesti, linnad ja mitte linnud) jahivad teisi linnu ja pistavad nad siis nahka. Philip Reeve loodud maailmas on täiesti loomulik, et suurlinnad õgivad keskmisi linnu, keskmised neelavad väikelinnad alla ning väikesed peavad leppima hädiste püsiasundustega. Selle asja nimi on munitsipaaldarvinisim.

Raamatu sündmused toimuvad kunagi tulevikus, pärast maad laastanud Kuuekümne Minuti sõda, mil inimesed hävitasid end kosmosest maale saadetud aatompommide ja bioloogilise relvaga. Üheks peategelaseks on 15-aastane Ajaloolaste Gildi kolmanda järgu õpipoiss Tom Natsworthy. Täitsa sümpaatne tüüp. Pisike ja häbelik, kuid ikkagi vapper. Olude sunnil linnast välja kukkunud ja Avamaal seigeldes mehistub ta tublisti.

Millegipärast tuli mul raamatut lugedes alatasa paralleelina pähe film „Veemaailm“. Noh, see, kus Kevin Costner mängis. Ma ei teagi miks. Kui järele mõelda, siis sarnaseid jooni on ainult kolm – tuleviku maailm, rist ja viletsus, piraadid.

Raamat mulle meeldis! Kuigi lõpp kiskus kuidagi liiga kiireks. Aga see võib olla ka minu viga, et ma aeglasemat tempot armastan.

Stiilinäiteid kah:

Katherine astus nina taskurätikusse peites edasi ja leidis end suurest hämarast saalist. Tema ees oli kolm paaki, igaüks neist suurem kui Clio Maja koos aiaga. Madala lae all rippuvast toruderägastikust nirises neisse kollakspruuni ollust. Võidunudhallides vangiürpides inimesed pladistasid paakides rinnuni selle olluse sees ja silusid pikavarreliste roopidega massi pealispinda.

„Mida nad teevad?“ küsis Katherine. „Mis asi see on?“

„Jäägid, miss Valentine,“ sõnas Nimmo uhkelt. „Väljaheited. Eraldised. Inimtegevuse seedetegevuse jääkproduktid.“

„Te tahate öelda, et... kaka?“ küsis jahmunud Katherine.

„Tänan, miss Valentine, see vist ongi see õige sõna, mida ma leida püüdsin.“ Nimmo silmitses teda. „Uskuge mind, seal pole midagi vastikut. Me kõik... ee... kasutame mõnikord tualettruumi. Nojah, nüüd te vähemalt teate, kuhu teie... ee... kaka lõpuks välja jõuab. Inseneride moto on „ära raiska sittagi“, miss. Õigesti töödeldud inimese ihujääkidest saab meie linna mootoritele suurepärast kütust. Ning me katsetame praegu, kuidas valmistada sellest ainest maitsvat ja tervisklikku einet. Me ei annagi vangidele praegu muud toitu. Kahjuks surevad nad endistviisi. Kuid olen kindel, et tegemist on vaid ajutise tagasilöögiga.“ (lk 118)

PS: Eesti keeles on briti autorilt Philip Reevelt ilmunud kolm raamatut. 2006. aastal „Surelikud masinad“ ja „Kuldseeklid“ ning 2010. aastal „Põrgulikud leiutised“. Kõik kolm on Kristina Uluotsa tõlgitud. Päris hästi kusjuures. Tõlkimata on veel „A Darkling Plain“ ja ka selle sarjaga otsapidi seotud novell „Traction City“.