Mulle ausalt
öeldes väga meeldib see stiil, kuidas Cassandra Clare oma lugusid
jutustab. Ta teeb seda nii haaravalt, et
isegi laupäeva hommikul ärkad varavalges ja otsustad põõnutamise asemel raamatut
lugeda. Clare’i „The Mortal Instruments“
sari, mis ilmus „The Infernal Devices“
sarjast varem, kuid mille sündmused toimuvad hiljem, sai eelmisel aastal rekordkiirusega
läbi loetud.
„Clockwork Angel“ tegevus toimub
viktoriaanliku ajastu Londonis. Milles ma muidugi kindel pole, on see, kas
autor ikka päris täpselt tabab selle ajastu hõngu. Ausalt öeldes on dialoogid kuidagi
kahtlaselt tänapäevased ja naisterahvaste riietust puudutav jutt ei raputa ka
kahtlusekübet maha. Aga see selleks.
Pisut sisust ka. Pärast tädi
surma on Theresa Gray jäänud Ameerikasse päris üksi ning kuna viimane
rahanatuke kulus matusteks, asub ta teele Londonisse, kus tema vend Nathaniel
juba mõnda aega resideerunud on. Inglismaale jõudes ta paraku vennaga ei
kohtugi, kahetsusväärselt satub ta õdede Blacki ja Darki meelevalda. Umbes
samal ajal on kaks noort shadowhunterit
William Herondale ja James Carstairs deemonit taga ajades leidnud õblukese
tapetud tütarlapse. Nad asuvad uurima, kes on mõrvaloo taga.
Võite isegi
aimata, kes selle raamatu peategelasteks osutuvad.
On tütarlaps,
kellel pole oma üleloomulikest võimetest ega päritolust aimugi. On
armukolmnurk. On reetmist. On head ja pahad. Rohkem ei tahaksi midagi öelda,
lugege ise!
Üks tsitaat, mis lugemishuvilistele ehk meeldida võiks:
„This is the Great Library,“ said Will. „Every Institute has a library,
but this one is the largest of them all – the largest in the West, at any rate.“
He leaned against the door, his arms crossed over his chest. „I said I would
get you more books, didn´t I?“
Tessa was so startled that he remembered what he had said, that it took
her several seconds to respond. „But the books are all behind bars!“ she said. „Like
a literary sort of prison!“
Will grinned. „Some of these books are dangerous,“ he said. „It’s wise
to be careful.“
„One must always be careful of books,“ said Tessa, „and what is inside
them, for words have the power to change us.“
„I’m not sure a book has ever changed me,“ said Will. „Well, there is one
volume that promises to teach one how to turn oneself into an entire flock of
sheep –„
„Only the very weak-minded refuse to be influenced by literature and
poetry,“ said Tessa, determined not to let him run wildly off with the
conversation.
„Of course, why one would want to be an entire flock of sheep is
another matter entirely,“ Will finished. „Is there something you want to read
here, Miss Gray, or is there not? Name it, and I shall attempt to free it from
its prison for you.“
Loo sisuproportsioonid:
Maagiat - üksjagu
Romantikat - on, kuigi võiks
rohkem olla
Tapmist ja tagaajamist -
korralikult
Tegelaste arengut ja eneseleidmist
– järgmises osas on ehk veelgi rohkem
Huumorit - täitsa arvestatavalt
Mina lugesin seda raamatut juba läinud sügisel, ja mulle erilist muljet ei jätnud. Olen vist ära hellitatud originaalsemate süžeede ja sügavamate, arenemisvõimelisemate tegelastega. Tundus kuidagi stampe täis see jutt. Isegi ei tekitanud inspiratsiooni arvustust kirjutada.
VastaKustutaMina lugesin seda raamatut ja tema järge, "Clockwork Prince"'i, ka juba mõnda aega tagasi - üsna kohe pärast "Mortal Instruments" sarja vist, mistõttu ei tundnud ka vajadust arvustust kirjutada. Kuigi see meeldis mulle natuke vähem kui "Mortal Instruments" lood - pisut liiga traagiline ja nukker minu jaoks -, nõustun Kadriga, et Clare suudab kirjutada äärmiselt haaravalt ja see on tal õnnestunud ka siin. Infoks veel niipalju, et just ilmus ka "Infernal Devices" sarja kolmas raamat, "Clockwork Princess", mis mul juba laua nurga peal lugemist ootab - loodetavasti saan varsti ka muljetest kirjutada. :)
VastaKustutaKõik kolm osa on läbi loetud. Kokkuvõttes võib öelda, et mulle meeldis. Teine osa osutus lemmikuks, kolmas osa oli minu jaoks liiga melodramaatiline. Mitu korda avastasin end mühatamas ja silmi pööritamas. Ja ikkagi ei suutnud Clare minus tekitada tunnet, et loo sündmused toimuvad nii umbes 150 aastat tagasi.
VastaKustutaMul nüüd ka kolmas osa loetud, melodramaatiline küll, aga mulle meeldis. :) Nutikalt lahendatud autoril... Ainuke asi, mis närvidele käis, oli see, kuidas kõik n-ö peamised kõrvaltegelased ka omavahel paari pandi - muutis loo veel vähem realistlikuks. Aga noh, tegemist on ju fantaasiakirjandusega nii ehk naa, nii et seda ei saa otseselt pahaks panna. Ja nagunii pole realistlikkus just Clare'i tugevaim külg...
VastaKustuta