Robin Hobbi "Fool's Assasin"

Nii, mul nüüd kauaoodatud Narri Salamõrtsuka raamat loetud. Fitzi ja Fooli seiklused jätkuvad pärast rohkem kui kümneaastast pausi. Mäletatavasti selgitas Narr "Fool's Fate" raamatu lõpus Fitzile, et neil poleks tark enam omavahel kohtuda, kuna võivad senisaavutatud edusammud maailma saatuse muutmises kogemata ära vusserdada. Tema viimased sõnad Fitzile olid aga paljutõotavad "I have never been wise". Mina jäin küll seepeale lootma, et kuuleme Narrist ja Fitzist kunagi veel. Ja kuigi ootamine oli pikk, ei tulnud mul pettuda!
Vahepeal on möödunud kümmekond aastat, kus Fitz on elanud koos Mollyga ärateenitud rahulikku ja õnnelikku maamõisa peremehe elu. Aeg-ajalt küll kroonitud pead tülitavad ja küsivad nõu, aga Fitz teeb oma parima, et vanu vigu mitte korrata ning oma pere alati esiplaanile seada. Narrist pole selle aja jooksul midagi kuulda olnud.
Nüüd jätkuks klassikaline fantaasiaseiklus sellega, et ühel tormisel õhtul ilmub Narr Fitzi ukse taha ja lahti lähevad pöörased seiklused, hobuste, mõõkade ja kangelastegudega.
Siin raamatus nii ei lähe. Seikluste ja mõõkade ootajatel tuleb olla kannatlik. Esialgu tuleb Fitzil ja tema perel maadelda probleemidega, mis kõigile igapäevasest pereelust tuttavad - lapse igatsemine ja mittesaamine, pereliikmete vananemine ja nõrgamõistuslikkus, arengupeetusega laps, lein, harjumine uute inimestega perekonnas jne. Tundub, et suuremad mõõgaseiklused lähevad lahti alles järgmises raamatus.
Kui olen imestusega lugenud varasemate Fitzi raamatute arvustustest, et Fitz on ikka üks tüütult hädine halaja ja mõelnud, et mulle küll sellist muljet pole jäänud, siis siin raamatus ta ikka on küll üks hädisevõitu halaja. Iseenesest ju realistlik karakter. Aga natuke tüütu ja hädine. Ja natuke ohmu ka. Lugeja saab paljudest asjadest juba ammu-ammu enne aru, kui tema. Ja siis tuleb tema minavormis mõtisklustele kaasa elada ja oodata, millal tema ometi niikaugele jõuab. Ja - jumal hoidku - kui sinu uksele tuleb enne surma viimaseid hingetõmbeid tegev sõnumitooja, siis viisakas inimene kuulab ära, mis teisel öelda on ja mille eest ta oma elu on ohverdamas, mitte ei pusserda ringi, üritades vaesekesele kampsunit selga panna ja puljongit suust sisse valada, nii et teine ei saa sõnagi suust.
Natuke heidaks autorile veel ette seda, et kuigi maailma ja meeleolude detailne maalimine on tore, tundsin ma siiski kohati, et nii suur aur läks selle kirjeldamisele, mis turul müügil oli ja mida nad sealt kõike ostsid ja maitsesid, et sellele järgnenud maailma ja peategelaste saatust muutvate sündmuste jaoks jäi kuidagi vähe auru. Pidin lõpuks otsustavamad kohad mitu korda üle lugema, et aru saada, mis siis ikkagi toimus.
Soovitan raamatut kindlasti kõigile Fitzi ja Narri austajatele. Hoolimata eelnimetatud puudustest oskab Hobb väga köitvalt jutustada - mul oli suuri raskusi viimase nädala jooksul päriselule keskendumises, kogu aeg nina või vähemalt mõtetega raamatumaailmas olemise asemel. Värsketel Hobbiga tutvujatel soovitaksin aga alustada Salamõrtsuka õpilasest ja selle kahest järjest. Narri Salamõrtsukas on selgelt edasijõudnute lugemine.