Tundub, et blogi on viimasel ajal natuke varjusurma jäänud (eks oma süü on siin ka mul endal). Seevastu facebookis on viimasel ajal lugemisteema populaarne - seal ringleb ju moodne kettkiri "nimeta 10 raamatut, mis on sinusse jälje jätnud". Kuigi usutavasti ei koosne kellelgi meie kirjutajatest-lugejatest see loetelu ainult fantaasiakirjandusest, oleks see vast sellegi poolest sobiv teema ka siia blogisse elu uuesti sisse puhumiseks. Niisiis teen ettepaneku, et kõik, kes siia blogisse satuvad, esitaks selle postituse kommentaarides nimekirja oma enim-mõjutanud või lihtsalt enim-meeldinud raamatutest. Lihtne see ülesanne ei ole, aga päris tore oli meenutada... Kes seda juba facebookis teinud on, neil on seda lihtsam siia koopia kleepida. Teen ise esimeses kommentaaris algust.
PS. Sarnastel teemadel oleme siin varemgi diskuteerinud - vt näiteks postitust sellest, mida soovitada lugemishuvilisele lapsele, 2012. a suurimaid lugemiselamusi ja teejuhti fantaasiakirjanduse klassikasse.
Väga raske on sellist asja tagantjärele tuvastada - paljud jäljed on tõenäoliselt pealiskaudsel vaatlusel nähtamatud -, nii et pigem saavad kirja need raamatud, mida ma kõige paremini mäletan ja mida hea meelega korduvalt loen. Järjekord üsna juhuslik.
VastaKustuta1. Terry Pratchetti Kettamaailma-sari. Võimatu on sealt ühte konkreetset raamatut välja valida – ehk ainult niipalju, et lemmiktegelased on Vimes ja Vetinari. Aga kogu see maailm meid ümbritseva maailma kõverpeeglina on jätnud sügava mulje, nagu ka autori tõsielulised mõtisklused.
2. Astrid Lindgreni Kalle Blomkvisti-lood. Huvitaval kombel ükski muu Lindgreni raamat mulle nii hingelähedane ei ole, aga neid võisin (ja võin siiamaani) lugeda üha uuesti ja uuesti.
3. Anne Rice „Intervjuu vampiiriga“. Kindlasti olen lugenud ka paremaid raamatuid, aga just sellest sai alguse minu armastus vampiirilugude vastu – kuigi olen fantaasiakirjanduse osas üsna kõigesööja, on tegu minu jaoks kõige kütkestavamate olenditega.
4. Alexandre Dumas „Kolm musketäri“. Lapsena sai seda raamatut palju-palju kordi loetud ja sealt ka esimesed prantsuskeelsed fraasid ja prantsuse keele hääldusreeglid selgeks õpitud.
5. Ray Bradbury „451 Fahrenheiti“. Bradbury on ilmselt üks kõigi aegade paremaid ulmekirjanikke ja soovitan lugeda ka tema lühijutte.
6. Ursula K. LeGuin „Pimeduse pahem käsi“. Taaskord ulme, aga üsna teise nurga alt. Sattus millalgi näppu ja ausalt öelda ei osanud sisu ette aimatagi – aga jättis täiesti kustumatu mulje ja olen korduvalt lugenud.
7. Valev Mirtem „Välk lootoses“. Noorena kodus raamaturiiulist leitud ja jupikaupa läbi loetud. Kindlasti on see mu maailmapilti tugevalt mõjutanud ja mul on selle üle hea meel.
8. Charles Baudelaire „Kurja lilled“. Ühes gümnaasiumi kirjanduse õpikus oli üks või paar Baudelaire’i luuletust (ei mäletagi enam, millised), aga igatahes tekitasid need piisavalt huvi, et iseseisvalt edasi otsida. Eriti sümpaatne on minu arvates see väljaanne, kus on paralleelselt avaldatud imeilusad prantsuskeelsed originaaltekstid ja Ilmar Laabani suurepärased tõlked.
9. Oscar Wilde’i teosed. Väga meeldis „Dorian Gray portree“, aga ka tema lühijutud on tõeliselt nauditav lugemisvara.
10. Harlan Ellison „Koletis, kes kuulutas armastust maailma südames“. Lühijuttude kogumik, kus lood on suuremal või vähemal määral õõvastavad, aga mingil moel ka köitvad – pole seda raamatut enam ammu kätte võtnud, aga mäletan, et millalgi lugesin neid jutte ikka korduvalt.
Selline nimekiri siis saigi… Kahju, et mitmed lemmikautorid nagu näiteks Honoré de Balzac, Arthur Conan Doyle, Kurt Vonnegut, Robin Hobb, Brandon Sanderson ja Roger Zelazny välja jäid, aga mis teha, kui piirang peal on. :)
Ma loen su nimekirja ja ahastan, et mismõttes Bradbury, LeGuin ja Zelazny ei mahtunud mu esikümnesse!? Need ju on ka seal... Või vähemasti tugevalt teisekümne eesotsas. :) Koos veel väga paljude autoritega.
KustutaPüüdsin enda jaoks läbi mõelda raamatuid, mis on mind enim mõjutanud. Tuleb tunnistada, et kümne väljanoppimine on tõsiselt keeruline töö ja lõppeks ma sellega päriselt hakkama ei saanudki.
VastaKustuta1. “Vanakreeka muistendid ja pärimused” – raamat, mille abil ma viimaks lugema õppisin. Esimesed kolm kooliaastat olin ma täiesti veendunud, et raamatud (eriti paksemad) on kasulikud vaid külmrelvade ja uinutitena ning suure tõenäosusega puudub kätte sattunud isendil igasugune huvitavus
2. B.Alver Kogutud Teosed. Luuletused – Betti on minu jaoks kindlasti enimloetud luuletaja. Milline oskus anda tantsiva rütmi, särava riimi ja väheste sõnadega edasi nii helgus, valu, ilu ja sarkasmi korraga! Kui paljudest valusatest hetkedest on tema luuletused aidanud mul läbi ronida! Jah, parematel päevadel on mu neid ligi sadakond korraga komatäpsuseni peaski olnud...
3. “Trifiidide päev” – raamat, millest ei saa üle ega ümber. Õrn armastuslugu pöörases maailmas. Te peate mind nüüd vabandama, kuid minu jaoks oli tegemist tütarlapselikult roosa looga (ja sealt veel enam armastust, muutub juba läägeks), mis sütitas mu mõtteid, sundis raamatut üha uuesti ja uuesti lugema, mingil hetkel seda ühe amatööretenduse süžee loomisel kasutama ja endiselt armastama. Trifiidid olid lahedad, meteoriidisadu lummav ja ühiskonna kokkuvarisemine tõeliselt nauditavalt kirjutatud. Ja erinevalt ugri-duumist suutsid sealsed tegelased endiselt leida väikesi rõõme päevadesse, hingata, minna edasi, püsida elus ja –naeratada! Just nii nagu see elus nii sageli on (ka ilma meteooride ja trifiidideta). Mälu järgi võib vist ka öelda, et see oli mu teejuht, mis suunas pilgu raamatukogu ulmeriiuli poole.
4. D.Adams “Pöidlaküüdi teejuht läbi galaktika” – siin pole rohkem sõnu vajagi! Täiuslik absurdsus, uskumatu fantaasia ja elulis-valulikkus. Puudutab iga närvi ja paneb särama ka kõige hallima päeva.
5. M. Moliere “Misantroop” paistab peaaegu et võõrkehana mu nimekirjas, kuid tolle loo peategelane lummas oma olemuse ja mõttemaailmaga ning riimistatud näidendites oli minu jaoks hurm juba tol ajal, kui Misantroop esimest korda kätte juhtus (kõik algas sellest, et mu vanem õde luges koolis Hamletit ja vihkas – no mida teeb püks 12-aastane? Võtab loo loomulikult ette ja loeb läbi koos kõigi teise eesti keeles ilmunud Shakespeare’i lugudega “Jevgeni Onegin”. Jumala eest, mitte see õnnetu armastuslugu ei köitnud mu hinge, vaid Puškini terav keel ja meel ning oskus... (loe punkti nr.2). Ka siin tuleb muidugi jagada lisapunke A.Sangale (Misantroobi tõlge) ja B.Alverile (Onegini tõlge) – geniaalsed tõlked geniaalsetele lugudele.
6. A.Valton “Tee lõpmatuse teise otsa” – ma sattusin selle otsa täitsa juhuslikult. Kondasin vanaema juures suurest igavusest läbi raamaturiiulite ning seal see oli. Oli, et saada loetud ja paari kuu pärast üle loetud ja... Ma ei teagi, mis mind täpselt köitis, kuid vähemalt korra pidin ma tolle raamatu igal vaheajal uuesti üle sirvima. Rahulik-õõvastav sõnakasutus, laused, mis elasid oma elu koos ja ilma tekstita, tunne, mis täitis ridade vahesid nii paksult, et pimestas aeg-ajalt
7. “Ubik” ja “Kas androidid unistavad elektrilammastest” – ma ei teagi, kas siin mängib rohkem ajastus (jõulud, vahetult pärast lahutust, laps oli isa juures, mina olin jõululaupäeval poes taskuvaraste otsa sattunud ja oma mobiilist ja osast sularahast ilma jäänud ning istusin koduses kõleduses, kuuldes iga krõpsatust, mis naaberkorteritest kostis ja kartes, et midagi saab ehk veel perse minna),kuid tegemist on ilmselgelt imeliste teostega ja minu esmatutvusega tolle autori teoste maailmas. Need liigutasid ja liigutavad veel tänagi.
Lõpp ei mahtunud esimesse kommentaari ära:
Kustuta8. “Krabat” – veel üks ilus armastuslugu, mis täitis mu teismeea aastaid. Sel ajal kui mu klassiõed õhkasid Jane Eyre kõrval,lugesin mina Krabatit ja joovastusin... tegelikult neist samadest asjadest...natuke teises võtmes. Ma olin tõeliselt üllatunud, kui hilisemas elus kuulsin inimesi rääkimas, et see oli hullult kõhe ja hirmutav raamat. Eip, see oli puhtalt armas!
9. “Sinuhe” – raamat, mida ma kratsin ja tahtsin samal ajal. Ma silitasin seda hea mitu aastat enne kui umbes kahekümneaastasena kätte võtsin ja lasin enda maailma muuta. Õigusega kartsin. Ja õigusega igatsesin.
10. “Nõidade sõda” – Baasis hästi negatiivselt arvustatud sari, millel oli minu jaoksoluline õppetund lapsevanema rolli tarvis. Mu tütar oli üheksane, kui ma seda lugesin ning aasta hiljem luges sarja ka tema. See oli lugu meile mõlemale sellest, kuidas lapsed vanemates eemale kasvavad ja emad endiselt kaitsta tahaksid ja kuidas vastastikune mõistmatus võib viia maailma hukuäärele. Peatu, mõtle, usalda ja kuula ära – õppetund mõlemale. Lugu kõnetas mind ja soovitan neile, kel endil teismelisi tütreid majas kasvamas.
Kuna postitus on fantaasiakirjanduse blogis, siis panen oma nimekirja vaid fantaasiaraamatuid. See vabastab ka kohustusest endast targema mulje jätmise eesmärgil nimekirja teaduslikke ja „väärtkirjanduse“ teoseid mahutada. Nimekirjas on enam-vähem kronoloogilises järjestuses mulle lugemise hetkel kõige tugevamat muljet avaldanud fantaasiaraamatud. Alguse otsa raamatuid lugesin lapsena ja vaimustusin, kui need mulle praegu esmakordselt kätte sattuksid, oleks mulje kahtlemata hoopis teine.
VastaKustuta1. E. R. Burroughs. Tarzan. Peaaegu kogu sari sai lapsena oma nappide taskurahade ja sünnipäevade-jõulude toel muretsetud. Korra kinkisin isegi salakavalalt ühe Tarzani väikeõele sünnipäevaks, kes tol ajal raamatuid üldse ei lugenud.
2. E. Eloon. Kaksikliik. Lapsena avaldas see raamat tõsiselt muljet ja ma olin lausa vapustatud, et see on Eesti autori kirjutatud: „Eesti autorid ei oska ju põnevaid raamatuid kirjutada!“
3. J. Wyndham. Trifiidide päev. Mairi nimekirjas oli see raamat ka, mulle üllatuseks roosa armastusloo sildi all. Minu jaoks oli see omal ajal ikka täitsa põnev action-lugu.
4. P. Boulle. Ahvide planeet. Kui seal lõpus Maa peal ka ahvid oli, siis oli ikka päris hirmus.
5. O. Scott-Card. Enderi mäng. See oli juba keskkooliajal. Üks haaravamaid raamatuid üldse. Hiljem olen veel palju-palju Scott-Cardi lugenud, aga see esimene oli ikka kõige mõjuvam.
6. T. Pratchett. Mäletan kuidas ühe rabamatka ajal klassivennad imestusega küsisid „KUIDAS sa ei olegi Pratchetti lugenud???“ ja mul oli kohe nagu natuke piinlik. See viga sai ruttu parandatud, ja kuhjaga. Ühtki raamatut eraldi välja tuua ei oska. Esimesed raamatud olid kindlasti mõjuvamad, hiljem on juba huumor tuttav ja ei üllata nii palju ja natuke hakkab ennast kordama ka.
7. J. R. R. Tolkien. Sõrmuste isand. Seda lugesin alles ülikooli esimesel kursusel. Esimene suurem ingliskeelne lugemine. Raamatud leidsin tuttavalt üüritud korterist riiulilt. Eks lapsena sai ju „Kääbikut“ ka loetud, aga see sulandus kokku kõiksugu muude muinasjuttudega ja eraldi muljet ei avaldanud. Ja „Sõrmuste isanda“ puhul meeldisid ka filmid mulle tegelikult rohkem kui raamatud. Kääbiku filmid enam ei meeldi.
8. R. Hobb. „Salamõrtsuka õpilane“. Tegelikult kogu Fitzi ja Narri saaga. Parimad tegelased fantaasiakirjanduses üldse.
9. L. Taylor. „Days of Blood and Starlight“. See on nüüd juba üks viimase aja lemmikutest. Huvitaval kombel sarja esimene osa „Daughter of Smoke and Bone“ mind nii väga ei vaimustanud, aga see kolmeosaline sari kokku on ikka üks paremaid asju, mis ma viimastel aastatel lugenud olen.
10. B. Sanderson. „The Stormlight Archive“ sari. Sanderson on minu uusim lemmikkirjanik. Viimastel aastatel olen pea kõik ta teosed läbi lugenud, aga selle sarja raamatud viivad isegi minu paljulugenud-kõikenäinud aju täiesti vaimustusse ja sõltuvusse. Sarjast on ilmunud kaks osa ja ülejäänuid tuleb oodata. On, mille nimel elada.
Tuul, ae, kuhu Harry Potter jäi?
VastaKustutaAga muidu, nagu arvata oligi, kui mu õde, lapsepõlveriiulite ja fantaasiakirjanduse huvi jagaja Tuul must muljetamisel ette jõuab, pole mul enam uut ja huvitavat suurt midagi lisada. Aga mulle meeldib Tuule mõte piirduda fantaasia ja ulmega. Keda siin ikka huvitab,et mulle väga meeldis Bill Rooti "How to play a bridge hand"? Samas on muidugi tore vaadata, kui palju fantaasiaraamatuid inimeste laia esikümnesse mahub. Aga et siis fantaasiast (ja ulmest):
Esikolmik ja minu fantaasiakirjanduse huvi vundament:
1) Harry Potteri raamatud eesotsas "Tulepeekriga", mida lugesin kõige esimesena ja olen vist oma 10 korda erinevates keeltes neelanud. K.a prantsuse keeles. Ühendame kasuliku meeldivaga.
2) Robin Hobb "Salamõrtsuka õpilane". Sellele järgnesid kõik teised Hobbi raamatud (välja arvatud need ebaõnnestunud sõdurpoja raamatud). Sealjuures oli Hobbi "Kuninglik salamõrtsukas" minu esimene ingliskeelne fantaasiaraamat, sest lihtsalt ei jõudnud tõlget ära oodata.
3) Cardi "Enderi mäng". Kogu ülejäänud Enderi-maailma kupatus on ka hea, aga Enderi mängu ei trumpa miski.
Edasi tuleb natuke rohkem valida ja nuputada.
4) Nojah, Pratchettid, Sest kui juba ühte autorit nii palju on loetud, siis ta ikka väärib äramärkimist. Kuigi ükski raamat iseseisvalt võetuna ju nii sügavat mälestust jätnud polegi. Lemmik on "Head ended"!
5) Tuulelgi mainitud Laini Taylori "Daugter of Smoke and Bone". Lugesin poega imetades, seepärast ka veel kuidagi eriti armas. Õnneks sõi laps sageli ja pikalt.
6) Maggie Stiefvateri Mercy Fallsi libahuntide sari. Stiefvater hakkas sealtmaalt nii meeldima, et olen tema järgnevalt kirjutatu ka enamasti rõõmuga omandanud ja naudinguga lugenud. Imeline sõnadega maalimise oskus. Lugeda originaalkeeles! Mairi elamus läks kindlasti tõlke nahka.
6) Brandon Sandersonilt valin ma siia "Final Empire" sarja. Aga tore kui hea kirjanik ka produktiivne on. Tema raamatud nõuavad alati alguses natuke kannatlikkust, et keerulistesse ja originaalsetesse maagiasüsteemidesse sisse elada. Ja alati, alati tasub see ennast ära.
7) Stephenie Meyeri "Videviku"-sari. Ärge naerge. Oli ju haarav ja lummav. Olgugi et pahatihti käitusid tegelased vihastamapanevalt totakalt.
8) Ja muidugi "Näljamängud". Super lugemine. Kahjuks iga järgmine raamat triloogias küll eelmisest veidi lahjem. Aga isegi minu ilukirjanduspõlgurist elukaaslane luges ja nautis. Ja mu vanem õde, kes eriti kunagi midagi ei loe. Käis oma töökohas lasteaias ringi, nina raamatus. Hea, et lapsed kõik ise hakkama said.
9) (Natuke läheb nüüd aju pressimiseks juba, et siia auväärsesse nimekirja lisa leida) No paneme siis George Martini "Jää ja tule laulu" sarja. On natuke intelligentsem tunne siin noortekirjanduse ülekülluse keskel. Kunagi pole nagu väga suurt isu uut osa kätte võtta. Aga seda üksnes sellepärast, et tean ette, kui mõjuv ja raputav lugemine saab olema. Olen emotsionaalselt laisk.
10) Kümnendale kohale on mitmeid võimalikke kandidaate... Otsustasin valida Patrick Rothfussi "Tuule nime" sarja. Armas ja haarav lugemine. Varsti ilmub kolmas osa!!!
Oioi, kuidas ma küll Potteri ära unustasin! Eriti, kuna nüüd on Potteriga teisel ringil juba mu tütar. Esimese ringi tegi ta kõigile seitsmele osale peale juba lasteaialapsena!
VastaKustuta