Algus pärast lõppu

Kui ma ütlen, et see lugu sai Tänapäeva noorsooromaani võistlusel kolmanda koha, siis annab see lugejale eelarvamuse ja ma ei taha seda eelarvamust anda. Ei, tegemist pole mittemingil juhul sügavmõttelise ja duumihõngulise "noorsooromaaniga", vaid eheda ja armsa seiklusega, mis sünnib lugeda nii noorele kui vanale. Seega, ma ei ütle teile, et lool nii hästi läks (kuigi just nii juhtus). Ma ütlen parem, et kui mu teismeline tütar raamatut luges, oigas ta mõnikümmend lehekülge enne lõppu, et ta ei taha edasi lugeda, sest kui ta raamatu läbi saab, lakkab lumm, mida ta hea meelega märksa kauem enese lähedal hoiaks. Ütleb ju seegi midagi selle kohta (ja mu meelest pareminigi), et lugu tõesti ka noorele lugejale süüa sünnib.

Kuskil siin, meie ajale lähedasel ajal, läheb maailm lõplikult hulluks - tehnoloogia areng (geeni- ja nanotehnoloogia, ma arvan) võimaldab luua ülisõdurid. Eksperimendi mõttes, ainult mõned. Kõikvõimalikud olemasolevad raketibaasid, olgu need mis tahes korras, on abiks ja kuidagi, põhjusi laialt selgitamata ja tegevustikku aretamata, alga sõda, mis kuulutab planeedi hukku. Vähemasti sellise planeedi, nagu me seda ette kujutame ja millel me elada saaksime. Viimases hädas ja inimkonna säästmise nimel saadetakse siit kosmoseavarustesse teele laev, mis suudab taastoita ja isereguleeruvalt elus hoida poolt miljonit inimest...

...Ehk leiavad nad kunagi planeedi, millel maanduda ja uut maailma alustada...

Ja selle koha pealt lugu algabki. Laev on teel olnud juba viissada aastat ja kõigile teadaolevalt siirdub endiselt ilma suuremate vahejuhtumiteta inimkonna uue hälli suunas, kui... Kui laevas olev tütarlaps kohtab meest, kes oleks nagu kuu pealt kukkunud. No kuidas on võimalik, et keegi laevalt ei tea, kus nad on ja miks. Kujutage ette, et see keegi räägib, et astus viissada aastat tagasi meie koduplaneedi pinnal, kuid kogu mälu on kahjuks läinud! Eks uudishimu ja seiklusjanu ole selliste lugude ehe alus ja...

...Ja ootamatult leiabki Rhea ennast ja Fenririt laevast lahkuvatena, et tõdeda tõsiasja - kogu viissada aastat lendu oli pettus. Laeva mootoris ei valminud iial ning see lebab endiselt arktilisel jääväljal siinsamas meie koduplaneedil. Lihtsalt vahepealse ajaga on radiatsioonitase alanenud ning Maa taas elukõlbulikuks muutunud, üksikute eranditega siiski. Selgub palju muudki - et osaliselt suutsid inimesed säilida, et Fenrir on üks neist ülisõduritest, et selline on teinegi veel elus, et mutantide hordid on ebameeldivad vastased, et...

Ahh! Lugege ise! Mulle igatahes meeldis ja Mariele ka. On seiklust ja ohte, sõprust ja armastus, valu ja rõõmu. Rõõmu rohkem kui valu ja see mulle lugude juures enamasti just meeldibki. Ehk selline kergesti haaratav postapokalüptiline ulmeraamat, milles ei ole tavapärast teadusfantastika raskust, vaid pigem fantasy kergust ja seda isegi rohkem kui pelgalt emotsioonina.

Patrick Rothfuss, Vaikivate asjade aeglane settimine

Kui keegi paluks mul öelda, millise raamatuga see raamat sarnaneb, siis vastaksin kohe, et teist sellist raamatut ei olegi ma lugenud. Hoopis teistmoodi lugu. Täiesti erinev jutt. Jutt kõigile neile, kes tunnevad end natuke katkisena. Mina ei tunne ja seetõttu polnud see raamat päris minu maitsele.

Rothfuss kirjutab muidugi väga kenasti, lausa meisterlikult. Ja tõlge Juhan Habichtilt on suurepärane. Lisan kaks katkendit, milles mõlemas tuleb mh teemaks hingeõhk:

„Mõned päevad lihtsalt vajusid sulle kaela nagu kivid. Mõned olid tujukad nagu kassid, libisesid minema, kui sa lohutust vajasid, tulid pärast tagasi, kui sa neid enam nähagi ei tahtnud, tonksisid sind ja varastasid su hingeõhu.“

„Auri silmitses tualettlauda. Seal olid mõned toredad pudelid. Üks köitis eriti ta tähelepanu. See oli väike ja kahvatu. Sädelev nagu opaal. Täiuslik oma kavala klamberkorgiga. Tal ei tarvitsenud seda avada nägemaks, et sees on hingeõhk. Väärtuslik asi. /---/ Sädelev, hingetõmmet peitev pudel oleks vürstlik kingitus. Aga ei. Selle võtmine oleks niisama rumal ja ebaviisakas kui hamba väljatõmbamine ainult selleks, et sellest helmes nikerdada ja nööri otsa ajada.“

Vaatamata ilusatele lausetele olin ma natuke pettunud. Ja üldse mitte sellepärast, et seal ei olnud neid asju (dialoog, tegevus, konflikt), mis ühes jutus peavad olema. Oleksin pidanud autori eessõna lugema ennem raamatu ostmist, siis ma oleksin teadnud, et Kuningatapja kroonika Kvothest ei ole selles raamatus ridagi. Ma sain küll nii mõndagi teada müstilise ja vaikiva Auri kohta, kes elas Ülikooli all pimedate keldrites, aga ma igatsesin ikkagi midagi kuulda ka Kvothest, sest just tema pärast ma seda raamatut lugema hakkasingi.

Seda ka veel, et minu arust ei ole seda raamatut mõtet lugeda neil, kes pole lugenud Tuule nime ja Targa mehe hirmu. Ma kardan, et siis võib küll raamatu taha tukkuma jääda.  

Kiera Cassi Valiku triloogia (mis ei ole tegelikult triloogia)

Pidin tundma vist fantaasiakirjandusest suurt puudust, sest lugesin ühe hingetõmbega läbi Kiera Cassi Valiku-sarja raamatud „Väljavalitu“ (The Selection), „Eliit“ (The Elite) ja „Printsess“ (The One). Tõtt öelda kavatsen ette võtta ka neljanda raamatu „The Heir“. Viimane raamat peaks ilmuma aastal 2016.

Tegelikult ma ei teagi, miks ma nii õhinas olen, sest raamatute süžee on küllaltki lapsik, dialoogid suuresti magedad, lõpp aimatav. Aga no midagi pidi olema. Selle sarja raamatud on maailmas väga populaarsed, isegi Apollo abivalmis müüjanna teatas, et „kusagil üks osa peaks veel olema, kuigi viimasel ajal on neid raamatuid väga palju müüdud“. Kuuldavasti hakkab ka Warner Bros varsti filmi väntama või vähemasti on ostetud filmitegemise õigus.

Ei saa salata, teismelisele romantikule ilmselt istuks see raamat väga. Täitsa siivsalt kirjutatud ka, ei midagi P.C. ja Kristin Casti Öö Koja raamatutele sarnast. Ja vanad kõbid ei peagi seda sarja lugema ja arvustama.

Lühidalt on lugu selles, et Illea prints Maxon Calix Schreave otsib kaasat. Selleks korraldatakse suurejooneline võistlus, millest saavad osa kõik Illea elanikud, kuna Valikut kajastatakse televisioonis (kuskilt hakkas kõrvu, et Valik on Näljamängude versioon ilma veresaunata, kuigi võin kinnitada, et verd siiski valatakse). Valik on loodud spetsiaalselt selleks, et tuua raskustes rahvale rõõmu. „Tundub, et kõik muutuvad pisut õnneuimaseks, kui vaatavad printsi ja tema tulevase printsessi suurt armastuslugu lahti rulluvat.“

Raamatu esimeses osas on väljavalituid 35, teises osas 6 ja kolmanda osa lõpuks peaks selguma, kes osutub võitjaks. Kuna minategelaseks on America Singer, on asjalikule lugejale koheselt mõistetav, et tal on võitmiseks, st printsiga abiellumiseks, küllalt head šansid. Et lugu aga kohe esimese saja leheküljega lõppu ei jõuaks, on takistusrajale asetatud armsad ja vähem armsad konkurendid, vanad kallimad, mässulised, kuningas oma vigadega.

Tegevus toimub kunagi tulevikus, pärast neljandat maailmasõda. Riigis on kastisüsteem, mille ühte madalasse, Viiendasse, kasti kuulub ka America. Esialgu on palju neid, kes leiavad, et on ebaõiglane sundida printsi abielluma endast madalamasse klassi kuuluva naisega.

Terve Singerite pere on kunstnikud, America oskab paljusid pille mängida ja laulab väga hästi. Tõtt öelda lootsin, et nendest oskustest on Meril ka võistluses mingit tolku, aga millegipärast unustas kirjanik selle liini peaaegu üldse ära.

Hingelt on America mässaja, selline tahumatu tegelane nagu VA Rose Hathaway. Kas päriselus ka keegi niimoodi kuningale vastu julgeks astuda, on kahtlane. Aga eks see üks tänapäevane muinasjutt ole. Mulle meeldis väga peategelase suhtumine oma peresse ja sõpradesse. Kohati oli America naiivne, aga samas ei saagi selles vanuses tütarlapselt veel oodata teab mis suurt elutarkust ja kindlust armuasjades. Pealegi ei tee olukorda sugugi kergemaks asjaolu,et prints Maxon tahab ka teiste Valikus osalevate tüdrukutega sõprust hoida ja kutsub kõiki kallikesteks. 

Loo sisuproportsioonid

Maagiat: 0

Romantikat: 5

Tapmist ja tagaajamist: 3

Tegelaste arengut ja eneseleidmist: 4

Huumorit: 2