Kui keegi paluks mul öelda, millise
raamatuga see raamat sarnaneb, siis vastaksin kohe, et teist sellist
raamatut ei olegi ma lugenud. Hoopis teistmoodi lugu. Täiesti erinev
jutt. Jutt kõigile neile, kes tunnevad end natuke katkisena. Mina ei
tunne ja seetõttu polnud see raamat päris minu maitsele.
Rothfuss kirjutab muidugi väga
kenasti, lausa meisterlikult. Ja tõlge Juhan Habichtilt on
suurepärane. Lisan kaks katkendit, milles mõlemas tuleb mh teemaks
hingeõhk:
„Mõned päevad lihtsalt vajusid
sulle kaela nagu kivid. Mõned olid tujukad nagu kassid, libisesid
minema, kui sa lohutust vajasid, tulid pärast tagasi, kui sa neid
enam nähagi ei tahtnud, tonksisid sind ja varastasid su hingeõhu.“
„Auri silmitses tualettlauda. Seal
olid mõned toredad pudelid. Üks köitis eriti ta tähelepanu. See
oli väike ja kahvatu. Sädelev nagu opaal. Täiuslik oma kavala
klamberkorgiga. Tal ei tarvitsenud seda avada nägemaks, et sees on
hingeõhk. Väärtuslik asi. /---/ Sädelev, hingetõmmet peitev
pudel oleks vürstlik kingitus. Aga ei. Selle võtmine oleks niisama
rumal ja ebaviisakas kui hamba väljatõmbamine ainult selleks, et
sellest helmes nikerdada ja nööri otsa ajada.“
Vaatamata ilusatele lausetele olin ma
natuke pettunud. Ja üldse mitte sellepärast, et seal ei olnud neid
asju (dialoog, tegevus, konflikt), mis ühes jutus peavad olema.
Oleksin pidanud autori eessõna lugema ennem raamatu ostmist, siis ma
oleksin teadnud, et Kuningatapja kroonika Kvothest ei ole selles
raamatus ridagi. Ma sain küll nii mõndagi teada müstilise ja
vaikiva Auri kohta, kes elas Ülikooli all pimedate keldrites, aga ma
igatsesin ikkagi midagi kuulda ka Kvothest, sest just tema pärast ma
seda raamatut lugema hakkasingi.
Seda ka veel, et minu arust ei ole seda
raamatut mõtet lugeda neil, kes pole lugenud Tuule nime ja Targa
mehe hirmu. Ma kardan, et siis võib küll raamatu taha tukkuma
jääda.
See on kindlasti raamat minusuguste inimeste jaoks, ehkki katkiseks ma ennast kindlasti ei pea, ja ega teisedki, ma arvan. Pingutasin kõigest jõust, et see imeõhuke raamat vähemalt kahepäevaseks lugemiseks jagada ja mekutasin iga lause juures. Nii, nagu mu võlus igaveseks ära "Tuule nime" algus kolmeosalisest vaikusest, on ka see täiesti imeliselt kirjutatud. "Ilma selleta oleks ta tundnud ennast nagu paljas, rentslisse kukkunud küünlataht". Ah?! Mõtlesin sellest, kui tihti ma ise asju õigesti ei tee. Mõtlesin, mida küll hakkab Auri peale oma nuge täis võiga ja kuidas need sinna üldse said. Mõtlesin, et see raamat on tõepoolest õigesti tehtud ja ma ei kohanud mingeid puuduvaid või topelt tähti ja sõnu. Mõtlesin, et kuidas pagan õnnestus mul kahe silma vahele jätta Peep Ilmeti tõlgitud värsid, mida mainiti järelsõnas? tahaks need üles leida. Suhtusin sellesse raamatusse nagu vinjetti, mis on alguses kuidagi leheserva kritseldatud, aga siis hakatakse viimistlema ja üle tegema ja lõpuks tulebki midagi hoopis erilist välja. Ma olen tükk aega kahtlustanud, et me ootame 3. osa nii kaua sellepärast, et autor ei tea ise ka, mis saab või on muidu kuidagi blokeeritud, ehk mõjus see vahepala talle vabastavalt. See on küll tõsi, et ilma eelnevate raamatuteta ei saaks sugugi aru, kus Auri elab või keda ta nii väga ootab, aga kuidas ja kas see segaks lugemisel, on väga raske öelda, ei tunne kedagi, kes poleks neid lugenud :)
VastaKustutaMinule raamat meeldis. Lugesin seda ühel üksildasel reisil ja sellesse konteksti sobis selline vaikne üksildane raamat imeliselt. Eestikeelne versioon tasub vist omaette elamuse pärast üle lugemist. Ei julge seda raamatut küll kellelegi otseselt soovitada, sest liiga teistsugune. Aga kes loeb, see ise näeb.
VastaKustutaNüüd mul on isegi kahju, et selle katkise inimese teema sisse tõin ja sedasi võib-olla tahtmatult kedagi solvan. Või vähemasti oleksin ma pidanud täpsustama, et P. Rothfuss on raamatu järelsõnas märkinud, et "See jutt on kõigile neile, kes tunnevad end pisut katkisena. Ma olen üks teist. Te ei ole üksi. Te kõik olete minu silmis kaunid.".
VastaKustuta