Algus pärast lõppu

Kui ma ütlen, et see lugu sai Tänapäeva noorsooromaani võistlusel kolmanda koha, siis annab see lugejale eelarvamuse ja ma ei taha seda eelarvamust anda. Ei, tegemist pole mittemingil juhul sügavmõttelise ja duumihõngulise "noorsooromaaniga", vaid eheda ja armsa seiklusega, mis sünnib lugeda nii noorele kui vanale. Seega, ma ei ütle teile, et lool nii hästi läks (kuigi just nii juhtus). Ma ütlen parem, et kui mu teismeline tütar raamatut luges, oigas ta mõnikümmend lehekülge enne lõppu, et ta ei taha edasi lugeda, sest kui ta raamatu läbi saab, lakkab lumm, mida ta hea meelega märksa kauem enese lähedal hoiaks. Ütleb ju seegi midagi selle kohta (ja mu meelest pareminigi), et lugu tõesti ka noorele lugejale süüa sünnib.

Kuskil siin, meie ajale lähedasel ajal, läheb maailm lõplikult hulluks - tehnoloogia areng (geeni- ja nanotehnoloogia, ma arvan) võimaldab luua ülisõdurid. Eksperimendi mõttes, ainult mõned. Kõikvõimalikud olemasolevad raketibaasid, olgu need mis tahes korras, on abiks ja kuidagi, põhjusi laialt selgitamata ja tegevustikku aretamata, alga sõda, mis kuulutab planeedi hukku. Vähemasti sellise planeedi, nagu me seda ette kujutame ja millel me elada saaksime. Viimases hädas ja inimkonna säästmise nimel saadetakse siit kosmoseavarustesse teele laev, mis suudab taastoita ja isereguleeruvalt elus hoida poolt miljonit inimest...

...Ehk leiavad nad kunagi planeedi, millel maanduda ja uut maailma alustada...

Ja selle koha pealt lugu algabki. Laev on teel olnud juba viissada aastat ja kõigile teadaolevalt siirdub endiselt ilma suuremate vahejuhtumiteta inimkonna uue hälli suunas, kui... Kui laevas olev tütarlaps kohtab meest, kes oleks nagu kuu pealt kukkunud. No kuidas on võimalik, et keegi laevalt ei tea, kus nad on ja miks. Kujutage ette, et see keegi räägib, et astus viissada aastat tagasi meie koduplaneedi pinnal, kuid kogu mälu on kahjuks läinud! Eks uudishimu ja seiklusjanu ole selliste lugude ehe alus ja...

...Ja ootamatult leiabki Rhea ennast ja Fenririt laevast lahkuvatena, et tõdeda tõsiasja - kogu viissada aastat lendu oli pettus. Laeva mootoris ei valminud iial ning see lebab endiselt arktilisel jääväljal siinsamas meie koduplaneedil. Lihtsalt vahepealse ajaga on radiatsioonitase alanenud ning Maa taas elukõlbulikuks muutunud, üksikute eranditega siiski. Selgub palju muudki - et osaliselt suutsid inimesed säilida, et Fenrir on üks neist ülisõduritest, et selline on teinegi veel elus, et mutantide hordid on ebameeldivad vastased, et...

Ahh! Lugege ise! Mulle igatahes meeldis ja Mariele ka. On seiklust ja ohte, sõprust ja armastus, valu ja rõõmu. Rõõmu rohkem kui valu ja see mulle lugude juures enamasti just meeldibki. Ehk selline kergesti haaratav postapokalüptiline ulmeraamat, milles ei ole tavapärast teadusfantastika raskust, vaid pigem fantasy kergust ja seda isegi rohkem kui pelgalt emotsioonina.