„The Blade Itself“ on keeruline, humoorikas ja vägivaldne lugu, milles mahlane annus küünilisust ja sarkasmi. Julgeksin siinkohal tuua võrdluse G.R.R. Martini Jää ja tule laulu sarjaga, milles samuti palju tegelasi ja erinevaid tegevusliine. Ka Abercrombie tegelased on “suured”. Leidub nii võlureid, vapraid sõdalasi, kuningaid ja kauneid neidiseid (tõsi, neid viimaseid on vähevõitu). Ja siis on seal olendid nimedega Eaters, Flatheads ja Shankad – arvan millegipärast, et järgmistes osades on neist rohkemgi juttu kui esimeses, aga meeldivad asjapulgad nad ei ole, kaugeltki mitte.
Ma ei ole üldiselt võitlusstseenide fänn, aga Abercrombie on neid kuidagi eriti hästi kirjeldanud, veriselt ja tõetruult. Meessoost lugejad ei pea ilmselt pettuma. Aga peamised on selle raamatu juures muidugi tegelased, kellest ükski pole tegelikult veatu ja kohati võib ikka täitsa närvidele käia.
Kapten Jezal dan Luthar on noor ja väga nägus mees, isekuse musternäidis. Juba kaua aega tagasi on ta otsustanud saada kellekski eriliseks - kellekski suureks ja tähtsaks, kes teeb suuri otsuseid. Esialgu on tal plaanis küll võita au ja kuulsust iga-aastasel vehklemise võistlusel.
Logan Ninefingers (vaenlased (ja neid on olnud palju) on teda kutsunud ka Bloody-Nine) on julge, kuid siiski kaastundlik sõdalane, kes on võidelnud kogu elu paljudes karmides lahingutes. Ta on näinud mehi tapetavat sõna, pilgu või ei millegi eest. Tal on olnud õnne, et võitlustest eluga pääseda, mitte küll nii palju õnne, et võitlusi vältida. Tema lemmiksõna tundub olevat „shit“ ja lemmiklause „I am still alive.“ Ja ta oskab rääkida vaimudega...
Minu jaoks kõige huvitavamaks tegelaseks oli Sand dan Glokta, kes on olnud varem vehklemise võistluste võitja, tõeline naistelemmik, kuid sattunud siis sõja ajal vaenlase kätte vangi, kus teda 700 päeva halastamatult piinati. Nüüd on ta inimvare, kaugel sellest, et naised teda sooja pilguga paitaksid, kuid oma tööd inkvisiitorina teeb ta pagana hästi.
Glokta kuulab Loganit üle:
“Did you see who this someone was?”
“No. It was a woman, I saw that much.” He worked his shoulders, clearly uncomfortable.
“A woman, really?” This story becomes more ridiculous by the second. “Anything else? Can we narrow our search beyond half the population?”
Ja Glokta sisemised monoloogid meeldisid väga: There´s no need to rush, Arch Lector. That´s the trouble with good legs, you tend to run around too much. If you have trouble moving, on the other hand, you don´t move until you damn well know it´s time. /---/ And go where? The world will not end if I sit here a moment longer. There is no rush. No rush.
Üldiselt selline muskuliinne värk, aga natuke on naisliini ka Ardee Westi ja Ferro Maljinni näol sisse toodud. Mõlemad on kõvad pähklid, mitte mingid mömmid. Ferro juba teadis, kuidas tappa, selles oli ta osav. Ja ta vihkas luksust ja aedasid. Ja Ardee... Liiga tark oma ajastu kohta. “Doesn´t know her place. Total disgrace. Best just to ignore her.“ Aga mulle ta meeldis ja kapten Lutharile ka:
“Tell me, Captain, how do you know my brother?”
“Well, he´s my commanding officer, and we fence together.”
His brain was beginning to function again. “But then... you know that already.”
She grinned at him. “Of course, but my governess always maintained that young men should be allowed their share of the conversation.”
Jezal gave an ungainly cough as he was swallowing and spilled some wine down his jacket. “Oh dear,” he said.
Logani ja Ardee vaheline vestlus:
“You mind if I sit?”. /---/
“Do I mind? No. It´s a funny thing, but no one else wants to sit with me.” . /---/
“Perhaps they´re afraid of you.” . /---/
“I´m starting to think the same thing.”
“You do look a little dangerous.”
“Hideous is the word you´re looking for.”
“I usually find the words I´m looking for, and I say dangerous.”
“Well, looks can lie.”
She lifted an eyebrow, looking him slowly up and down. “You must be a man of peace then.”
Kokkuvõttes väärt kraam lugemiseks! Kaanekujundus meeldis ka väga. Ilmselt on see just üks nendest raamatutest, mis hakkas mulle huvi pakkuma teistsuguse kaanepildi pärast.
Filosoofiat: 4; Tapmist ja tagaajamist: 5; Romantikat: 3; Huumorit: 4; Võlumist ja maagiat: 3
(1=üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju; 5=põhjalikult)
Ps: Marcus Sakey on 2007. a kirjutanud samanimelise kriminaalromaani, millest ka film on vändatud, nii et palun mitte segamini ajada.
Mul on ka see raamat riiulis ootamas, tutvustus tekitab isu peagi ette võtta. Väga toredad väljavõtted sul üles tähendatud :)
VastaKustutahmm, kõlab nagu väärt kraam lugemiseks. Tuleb kõrva taha panna.
VastaKustutaTänud arvustamast! Hea raamat, aga minul isiklikult võttis veidi aega kuni temaga sina peale sain. Ta pole kindlasti kerge airport paperpack, mida suvalisel hetkel pihku võtta. See raamat (tegelikult kogu Abercrombie looming) nõuab süvenemist. Minu arust meeleolult meenutab ta veidi Painted Man'i, kuigi muud sarnast neil raamatutel eriti ei ole.
VastaKustutaEsimene raamat Abercrombielt mida ma lugesin oli Best Served Cold ja mul see algul jäigi pooleli, lihtsalt ei tekkinud kooskõla selle maailmaga ja siis võtsin kõrvalt kergemaid/huvitavamaid vahele. The Blade Itself läks paremini ja kui sellega juba järje peale olin saanud, siis järgmised kaks osa juba lausa hooga.
Minu lemmiktegelane oli seal Logen. (Spoiler!) Ja mul oli lausa kahju, et nii sügav ja positiivne tegelane oli oma needuseks saanud need berserki hood mille käigus ta tappis vahet tegemata nii sõpru kui vaenlasi ja mis muutis võimatuks ta loodetud normaalse ja rahuliku tuleviku. Võlur Bayaz tundus algul intrigeeriv ja huvitav, hiljem ma veidi pettusin selles kuhu suunas ta tegelane arenes. Samas, kuna see oli (minu jaoks) veidi ootamatu, siis eks see oli ka autori kvaliteeti näitav, tegelastes on sügavust, nad ei ole esimese pilguga lõpuni haaratavad.
Täitsa nõus, et meeleolult meenutab sari natuke nagu Maalingutega mehe raamatuid. Kui esimeses osas lemmiktegelast minu jaoks välja ei koorunudki, siis olles kolmanda raamatuga poole peal, võin kindlalt väita, et sümpaatseim on Logen. Kõige põnevamad olidki need peatükid, kus barbar jt omavahel just mitte kuigi hästi klappivad reisilised kuskile pärapõrgusse suundusid. Ega teistel tegevusliinidel ka viga polnud, kaugel sellest! Ikvisiitor Glokta ja major West olid kah tasemel.
KustutaPaar sõna veel lemmiktegelastest. Nüüd, kus kogu sari on läbi loetud, ei teagi ma enam tegelikult, kes oli lemmik. Kõik peategelased olid vahel tõeliselt vastikud ja siis hämmastavalt head! Taaskord tuleb Logenit tsiteerida: „It ain´t ever as simple, is it, as a man is just good or bad? /---/ No, it ain´t ever that simple. We all got our reasons. Good men and bad men. It´s all a matter of where you stand.“
KustutaHäh. Niimoodi lõppeski või?!? Selline oli esimene mõte, mis pähe torkas, kui kolmanda osa „Last Argument of Kings“ läbi lugesin. Kui päris aus olla, siis tegelikult võis ju sellist lõppu isegi oodata - viimased kakssada lehekülge igatahes sinnapoole triivisid. Ainult lootusetu optimist või romantik võinuks arvata, et kõiki peategelasi ootab helge tulevik. Mnjah, aga küllap poleks minu poolt soovitud ninnunännulik happy ending sellise triloogia lõppu lihtsalt sobinudki. Kuidas see Logen armastaski ütelda: „you have to be realistic about these things.“
VastaKustutaIgatahes on minu soovitus teile siiski selline, et seda sarja tasub lugeda! Elamusi saab kuhjaga.
:D tore tsitaat õigel kohal! Mul veel viimased leheküljed lugeda sarja esimesest osast, siis kirjutan ka natuke mõtteid.
KustutaTegelikult see raamat meeldis mulle, aga... mul läks tema läbilugemiseks tervelt kuu aega! Kuna raamat on "roosast kirjandusest" nii kaugel, kui üldse olla saab, pidin teda tempima natuke kergemakaaluliste ja helgemate tüdrukuteraamatutega Snyderilt ja Stiefvaterilt. Haaravust jäi vist vajaka. Tegelased olid väga huvitavad, aga ükski neist ei pannud endale kaasa elama. Raamatu suurimaks plussiks minu jaoks oligi just karakterite väljatöötatus, nende (tihti humoorikad) sisekaemused ja tervameelsed dialoogid. Ja elulähedus ka - kõik oligi nagu päris. Võitlused olid vastikud ja verised nagu päriselt ja inimesed olid mitmekihilised nagu päriselt (West tundus ju nii sümpaatne tegelane, aga samas sattus aeg-ajalt väga koledate vägivaldsushoogude küüsi; Jezal oli üldiselt väga pinnapealne enesekeskne tüüp, aga samas möönis kohati enda puudujääke ja suhtus Ardee mainesse ootamatult hoolitsevalt; Gloktat oli päris keeruline lahti harutada - samas, ega ta ise ka aru ei saanud, mis see on, mis ta liikuma paneb ("Why do I do this?"); Logen (kuni ootamatu berserki hooni (Indrequ sõnu kasutades)) oli igati sümpaatne barbar-turist suures linnas (samas ilma berserki hoota polekski ehk seletatav, miks heasüdamlikul ja rahuarmastaval mehel selline verine maine oli); võlur Bayaz oli vägagi humoorikas, nutikas ja tore papi à la Gandalf, ehk mu lemmik tegelanegi (aga siinseid kommentaare lugedes võib arvata, et edasistes raamatutes tema sümpaatsus väheneb)).
VastaKustutaVõib-olla sellepärast jäigi haaravusest puudu, et päris elu ei olegi alati väga haarav, isegi kui parajasti põnevad sündmused toimumas on. Arvan, et võtan kunagi ka järgmised osad ette, aga pärast natuke pikemaajalist puhkust. Soovitaksin raamatut kindlasti selliste mehisemate raamatute austajatele.
Ohhooo, Varrakult ilmub selle aasta maikuus Abercrombie "Raud" (http://www.varrak.ee/product/12121/)!
VastaKustutaMa siis lugesin emakeelsena "Raud ise" ja sarja järgmised raamatud ootavad lauanurga peal. Ausalt? Ma jumaldasin seda ehedust ja robustsust ja rahulikku liikumist. Just nii nagu hobune oli aeglasem liikumisvahend kui lennuk ja kirjatuvi või kuller aeglasem e-kirjadest, ootan ma ka klassikalisse setingusse asetatud fantasyst pisut rahulikkust loo ülesehitamisel ja sügavust selle edasiandmisel. Huumor oli... Kodune, ma ütleks... :P Ja täna hommikul sai raamatu kohta goodreadsi kirja selline tekst:
VastaKustutaMõnuš! Kui hing ihkab ehedat seiklust ja fantasyt selle kuldseimas vormis - barbareid ja maage, rüütleid, orje ja mudast loodud tapaväge; rüütliturniiri, pokkerit, valitsuskriise ja veidraid seiklusi; haigeks külmumist, janusse nõrkemist ja etiketi veidraid reegleid - siis oivaline valik. Selle järgi, kuidas lugu kulgeb ja kujuneb, soovitaksin tütrele (ei mingit liigset magusust ega naivismi, vaid ehe ja soe seiklus), kuid ma kardan, et temale meeldimiseks on algus liiga rahulik ja kulgemine liiga pikk. Huumor oli aus ja võib-olla, ma pole päris kindel, kuid pakun välja, peaks kuninglike ülekuulamiste lugemise juures kujutlusvõimet veidi maha keerama. Mind ei häirinud, sest see toitis kenasti loo sügavust, kuid ma olen nõus nentima, et mõne lugeja puhul võiks see kasuks tulla.