Mul on rõõm raporteerida, et leidsin hea raamatu – „Dead Witch Walking“, autor Kim Harrison. Õigemini sain ma selle kingituseks. Tegu on esimese osaga seni kaheksa raamatulises sarjas. Isegi kui järgmised osad jamaks lähevad (räägitakse, et ei lähe), pole siiski aeg raisatud, sest esimene osa on ka eraldi raamatuna mõnus lugemine. Tegevus toimub tänapäeval, siinsamas. Pool sajandit tagasi on Maal levinud viirus suure hulga inimestest tapnud ja nüüd on Inderlanderite populatsioon inimeste omaga umbes samas mastaabis – inimesed peavad sellega veel harjuma, sest fakt, et Inderlanderid alati nende seas Maal elanud on, tuli neile uudisena (tüüpilised ignorantsed inimesed!). Eksisteerib kaks paralleelset ühiskonda, kes omavahel suhtlevad, kuigi mitte eriti meelsasti.
Suuremat sorti boonus on, et vahelduseks pole raamatus ühtegi teismelist – milline õnnistus. Seeeest on vampiire, libahunte, haldjaid, võlureid, nõidu, deemoneid ja selliseid elukaid, kelle nime ma eesti keeles ei tea (sest ma pole eesti keeles sedasorti raamatuid sattunud lugema). Näiteks pixies. Need kõik kokku on Inderlanderid.
Juhuste ja saatuse tahtel moodustub ühest väikesest nõiast, pool-elusast vampiirist ja pisikesest tiivulisest pixy-st omamoodi löögirühm, kes üritab õiglust jalule seada ja seeläbi oma nahka päästa.
Nagu eelnenud kirjeldusest selge, on tegu puhtalt täiskasvanute raamatuga ;-)
Tegelikult on ikka tõesti mõnus lugeda normaalsetest kaklustest, nii et ninaluu puru ja silm kinni paistetanud. Või tiib küljest rebenenud. Ja suhetest, kus lisaks hormoonidele ka mõistus kaasa töötab. Korralikult on läbimõeldud igasugune nõiduse-ja maagiavärk. Loitsud jms. asjad. Ja probleemid, mis selle seltskonna (sunnitud) kooselus ette tulevad. Näiteks missuguseid ettevaatusabinõusid kasutusele võtta, et vampiiri mitte ahvatleda.
Igati lahe raamat, soovitan soojalt!
Tundub, et võtan selle pärast "Ender´s Shadow" sarja ette. Kas see on Sul kindles või saad raamatut laenata?
VastaKustutaKim Harrisoni ühte lühijuttu lugesin raamatust "Prom Nights From Hell", aga minu arust selles raamatus küll ühtegi maiuspala ei olnud, seetõttu igaks juhuks kohe raamatut ostma ei torma (kuigi RahvaRaamatus oli see müügil, maksis 8.81). Asi võis muidugi olla ka selles, et see lühijutt oli kirjutatud teismelistele.
Mul on see failina. Paljusid e-raamatuid saab üksteisele kaheks nädalaks laenata, seda kahjuks ei saa. Või kui siis koos masinaga.
VastaKustutaMa mitu korda tegelikult mõtlesin, et see on just e-raamatuna väga hea raamat. Väga palju on sõnu , mida varem pole kohanud (meeldivalt rikas sõnavara) ja just sellisel puhul on sisseehitatud sõnastik väga käepärane (räägib andunud tehnoloogiahuviline -vaevaga hoidsin postituses ennast tagasi, küll on hea, et see sai nüüd kah öeldud).
Kõlab toredasti, kuigi mind veidi pelutab see, et jälle nii suur hulk erinevaid fantaasiaolendeid kokku on kuhjatud. Ühest-kahest liigist minu jaoks tavaliselt piisab küll, edasi läheb juba asi natuke käest ära :) Aga selline katastroofijärgne maailm on alati põnev lugeda.
VastaKustuta"Pixies" on minu meelest eesti keelde piktsideks tõlgitud. Või ka pisihaldjateks.
Mul läheb nüüd viies osa ja ikka pole veel tüütuks muutunud. Pigem hakkab tekkima väike mure, et varsti saab läbi (kokku on vist 8 raamatut). Samas räägitakse, et Kim Harrisoni teised sarjad pidid veel palju paremad olema. Kes tahab puhast meelelahutust ja kerget lugemist, soovitan!
VastaKustutaOlen nüüd seitse osa läbi saanud ja tunnen, et tahan vahelduseks mittefantaasiaraamatuid mõnda aega lugeda. Seega kokkuvõte:
VastaKustutaAction – 5
Huumor – 3
Romantika – 2
Seks – 4
Thriller – 0
Erinevad osad on erineva rõhuasetusega - mitte kõigis pole action 5 või siis romantika 2. Huumorit teeb peamiselt üks tegelane (kes ropendab väga ilmekalt.
Lugesin läbi sarja esimese osa. Suht lobe lugemine küll, aga ikkagi mitte päris minu maitse see linnafantastika. Ühiskonnaehitus jäi minu jaoks arusaamatuks - mis politsei see on, kes oma endisele töötajale palgamõrtsukad avalikult kaela saadab? Ja mis lepingust lahtiostmise värk seal käis, seda ma ka ei mõistnud. Ja miks seda peategelast üldse töö juures taga kiusama hakati. Aga võib-olla siis järgmistes osades seletatakse asju. Muuhulgas näiteks, et mis salaplaan sel vampiir Ivyl Racheliga oli ja mislaadi olend oli Trent ja miks Nick selline oli nagu ta oli. Raamatu esimeses pooles ei saand ma aru, miks Rachel ennast heaks politseinikuks pidas - absoluutselt kõik, mis ta ette võttis, läks tal untsu. Sealhulgas tema enda süü läbi - kes murrab pahalase majja sisse ja hakkab seal plaadikogu näppima ja oma lemmikmuusikat mängijasse toppima? Ja tema kõige esimene Trenti juurde sissemurdmise plaan oli ikka eriti hale ja kukkus vääriliselt läbi kah.
VastaKustutaÜhesõnaga, ma ikka tahaks tegevustikku ja tegelasi paremini mõista, et neile kaasa elaksin. Usun, et see sari võib paljudele täitsa meeldida (Vesiliku kiidusõnadega võitluste realismi jms kohta põhimõtteliselt nõustun), aga mina esialgu sarja rohkem lugeda ei plaani.
Lugesin kõik seniilmunud osad läbi ja olen absoluutselt rahul. See on küll tõsi, et paljud asjad saavad selgeks tagantjärele järgmistes osades - sealhulgas ka mainitud Nicki ja Trentoni tegelik olemus. Ja vampiiri motiivid samuti. Politseiga on nii, et kui sellesse ka päriselus erilist usku pole, siis raamtus kirjeldatu õlgu kehitama ei pane - mulle näiteks ei tekkinud hetkekski mõtet, et korrumpeerunud julgeolekutöötajates midagi ebaloogilist oleks.
VastaKustutaKokkuvõttes on raamatu läbivaks motiiviks läbi kõigi osade (neid on vist umbes 8 hetkel) sõprus ka maailma rahu, rõhuga esimesel.
Vaatamata sellele, et Rachel Morgan endale igasugu jamasid oskas kaela tõmmata, meeldis ta mulle väga (võib-olla sellepärast meeldiski) ja esimene osa The Hollows sarjast meeldis kah. Salapäraseid tegelasi oli lisaks Pihla poolt mainitule ju veelgi - nt Keasley ja see Trenti käsilane Jonathan. Ega neist ka sotti saanud. Ja kes siis ikkagi selle deemoni Rachelile kaela määris. Tahaks juba järgmist osa lugeda. Nämma. Minu arust parem lugemine kui Harrise ja Davidsoni raamatud.
VastaKustutaTeine osa "The Good, the Bad, and the Undead" oli tõeliselt mõnus lugemine! Selgust loodi nii selles, mis salaplaan Ivyl Racheliga oli kui ka selles, mislaadi olendiga oli Trenti puhul tegemist. Lugu ise oli mõnus mix nõidade-vampiiride-haldjate-libahuntide-deemonite sahmerdamisest ja ühest tõeliselt põnevast krimkast. Keegi ihus hammast nõidade peale ja tappis neid jõhkralt. Rachelil oli muidugi oma teooria selle kohta, kes võiks olla mõrvar.
VastaKustutaKolmas osa "Every which way but dead" oli jätkuvalt väga hea Rachel Morgani raamat.
VastaKustutaStiilinäiteid situatsioonidest, mida Rachel lahendama pidi:
"Four men in dark suits were getting out of the Cadillac ahead of us. Three were in the BMW behind us. All witches, probably, and here I was, with only a couple of vanity charms. This was going to look really good in the obituaries."
""Shut up!" I exclaimed, nervous as a pixy in a room full of frogs. "You may be used to having bombs blow up around you, but this is my first time!"
"If you´re lucky, it won´t be the last," he said."
Jõudsin ka nüüd järjega selle sarjani st selle esimese raamatuni. Seni on kõik ok. See mind ei häiri et palju küsimusi vastuseta jäi, eks iga pikema sarja esimene osa ole ju rohkem sihuke "isutekitaja". Mis mulle meeldis, oli see et maagia ei olnud nii käepärane kui mõnes muus maailmas, nii et pahale võlurile rusikaga lajatamine oli mõnel juhul efektiivsem kui üksteise loitsudega pommitamine. Samuti ei olnud üle pingutatud romantikaga (kuskilt arvustusest lugesin ühe teise raamatu kohta midagi sellist: vamps are here just as bad excuse for soft-porn). Natuke nõutuks võttis jah peategelase uljaspäisus, selles osas meenutas natuke Snyderi lugudest Yelena't, kes kah ilma mõistliku plaani ja ilma tõsiseltvõetavate oskusteta pea ees igale poole sisse kargas. Käesoleva raamatu kiituseks peab ütlema et eks ta siin sai selle uljuse eest üksjagu kolki ka muidugi.
VastaKustutaEks tuleb järgmine osa nüüd tellida :)
PS Jenksil oli 54 last! Beat that! :D
Mina vist imelik aga mulle see sari (esimene raamat) ei istunud- ja harukordsena minu jaoks, jäi pooleli.
VastaKustutaJuba algusest ei olnud mingitki arusaama, miks ta surnukuuris ärgates end "ära tapma" läheb. Ma eeldaks et kui ma surnukuuris ärkaks ma eeldaks, et on olnud mingi eksitus ja näe ma siiski elus. Mitte- hmm ma olen ilmselgelt surnud aga ikka liigun, tapaks end õige ära.
Mõni leht edasi jälle, sama lugu, mitte kusagilt ei tulnud välja tegevuste sisemisi motivatsioone. Sihuke tunne nagu oleks tegu tummfilmiga, kus muudkui mõistata miks ta seda või teist teeb.
Äkki oleks pikapeale paremaks läinud. Aga kuna mul oli parasjagu ka paremaid asju pooleli siis sinnapaika see sari minust jäigi.
Mul ei ole midagi raamatute vastu kus pikk sissejuhatus (Hobbi lohede sarjas nt terve esimene raamat sissejuhatus), aga see kui asjadel motivatsioone ja mõtteid pole... Siis loen miskit muud.
See on äkki mingi teine sari, Mercar? Ma ka lugesin siin esimest osa, aga sinu kirjeldatud sündmused ei tule tuttavad ette. Pealkiri klapib aga sinu kirjeldusega küll :)
VastaKustutaDavidsoni "Undead and ..." sari algab selle surnukuuri ja enesetapukatsete teemaga, tõsi eriti pikalt ta seal sellega ei tegele, nii et võibolla on ikkagi mingi muu sari ...
VastaKustutaJah see on Undead and Unwed raamat, mida Mercar kirjeldab. Sellest raamatust on Indreq siin blogis varem kirjutanud ka. (Muidu olles ka Undead and Unwed lugenud, nõustun Mercariga.)
VastaKustutaAga jah, Kim Harrison on midagi muud :-)
Sorry! Pealkirjaga seostus. Nii ma nad sassi ajasingi...
VastaKustuta