Olen kuulnud, et osadele inimestele on selle raamatu lugemine põhjustanud pikaajalist depressiooni ja meeleheidet ja raamat on pisaraist läbivettinud ja liimist lahti tulnud. Seda on väga raske mõista, sest tegu on üsnagi helge ja siira jutustusega. Peamiseks teemaks on igatsus ja ootamine ja püüd elada hetkes. Tegelasi on sisuliselt vaid kaks tükki (raamatu peakirjast võib aimata, kes), aga nad on kord lapse, kord teismelise, noorte või pereinimeste rollis - läbisegi. Laps ei mõtle nagu täiskasvanu ja tal pole neid hirme, mis täiskasvanul. Ja kogu see ulmeline elukorraldus tundub läbi lapsesilmade üsnagi normaalne. Eks inimene kohaneb ka, vanaemal on ajarändurist lapselapsele igaks elujuhtumiks riidepamp ootel, misiganes ajahetkest too siis sisse sajab. Selline soe jutustus mu meelest.Mulle sümpatiseeris veel asjaosaliste ratsionaalne praktilisus probleemiga tegelemisel – ei mingit müstikat või saatusele alistumist. Jutustus on üles ehitatud pigem läbi tegevuste, mitte niivõrd läbi tundmuste kirjeldamise. See ilmselt annabki võimaluse igal lugejal raamatust erinev emotsioon saada.
Film, mis selle jutustuse põhjal on vändatud, on (nagu ikka) raamatust oluliselt kehvem.
Nojah, need "osad inimesed" oleme ilmselt meie Piretiga :) Aga jah, ma olen enda puhul tähele pannud, et raamatu meeldimine või mittemeeldimine sõltub suuresti ka hingelisest vms seisundist ja sellest, millise raamatu olen eelnevalt läbi lugenud. Nii nt ei suutnud ma "Hosti" esimest korda alustades paarikümnest leheküljest kaugemale lugeda, aga raamatut teist korda kätte võttes köitis see mind väga. Võibolla peaks ajaränduri naise loo ka uuesti ette võtma...
VastaKustutaNo tegelikult seda raamatut tutvustataksegi nagu tõsist pisarakiskujat: "This book is breathtakingly beautiful and heartbreakingly sad."
VastaKustutaMa lugesin seda raamatut lennureisil ja seega ühe hooga järjest läbi, saades lisakingiks korraliku peavalu. Aga meeldis väga! Nutma ei ajanud (no kui, siis õige pisut silmanurgast niiskeks), kuid haaras nii sisse küll, et pärast mitu päeva mõtlesin veel selle peale ning lugesin isegi raamatu alguse kodus uuesti läbi, et sündmuste järjekorrast paremini aru saada.
VastaKustutaMulle meeldis selle raamatu juures eelkõige see, et kuigi intriig oli ülimalt ulmeline (ajas rändamine), oli see esitatud nii usutavalt igapäevaelu osana, et see ei mõjunud üldse üleloomulikult. Ja see, et põhirõhk ei olnud pandud seiklustele ja action-ile, mida ajas rändamine tahes-tahtmata pakub ja millele siin-seal ka vihjati, vaid hoopis sellele, kuidas argielus kõige selle kõrvalt toime tulla. Ja kuidas leppida halbade sündmuste etteteadmisega ning paratamatusega.
Idee ja suurem osa raamatust meeldis mullegi. Toredalt võttis pea surisema kogu see ajarändamise loogika, kuidas ühe minevik on teise tulevik ja vastupidi. Toredad olid tegelastele igapäevased fraasid "When do you come from?" või "You look very young today". Ja ajarändaja oli õppinud, et kui ka ootamatult küllasadav tulevikumina tüütu on, ei maksa tema vastu vastik olla, kuna sama vastikus tuleb tal endal sellisel juhul varem või hiljem läbi elada.
VastaKustutaMulle valmistas aga pettumuse raamatu lõpp. Tundus, et autoril said ideed otsa, hoog käis maha, midagi huvitavat ja värskendavat ei juhtunud ega mõeldud. Laialivalguv ja ebamäärane. Mõeldud oli vist, et südantlõhestav ja romantiline, aga minu jaoks ei olnud kumbagi.
Eks ta kokkuvõttes üks naistekas, à la "Armastuse lugu" oli. Aga igati toreda fantaasiaelemendiga.
Vaatasin nüüd filmi ka ära. Kahtlemata jääb raamatule alla, aga filmi kohta päris hea. Kõik ju lihtsalt ei mahu filmi. Kahju oli, et pea kogu lapsepõlvesõprus ja Clare'i teismeliseiga jäid välja. Aga lõpus löristasin küll kohusetundlikult nutta.
VastaKustutaMillega seoses tekkis arutelu filmide ja nutmise üle - kunagi nooremana ei suutnud ükski film mul silmagi niiskeks teha, kuigi kõigil ümberringi oli pilk ammu pisaratest tuhm. Nüüd aga olen üsna õrnahingeliseks muutunud. Kas põhjuseks on väga vähesest telekavaatamisest tundlikuks muutunud emotsionaalsusmeel? Või see, et need filmid ongi mõeldud pigem täiskasvanute pisarasoonele vajutama? Või muudab inimesed pehmeks perekonna loomine ja oma lähedaste kaotamise ettekujutamine analoogsetes olukordades?
Filmi täitsa soovitan. Aga enne lugege raamat läbi!