Olgu kohe öeldud, et pärast paari peatüki läbilugemist oli tunne, et viskan raamatu käest. Ei, kirjutamise stiilil polnud ju midagi viga, selline küllaltki ladus jutt, aga mis sisu! 16-aastane Claire Danvers on esimesi päevi kolledžis kusagil Morganvilles ja jääb seal üsna pea hambusse ühele tõeliselt vastikule Monicale ja tema kambale. Ausalt öeldes ei ole ma kunagi uskunud päriselt ka mõttesse, et sellised bitchid nagu see Monica üldse olemas on, aga ilmselt olen ma selles küsimuses lihtsalt naiivne. Aga see selleks. Kuigi Claire´i elu on tõsises ohus ja sõna otseses mõttes tahetakse teda korduvalt ära tappa, siis ei astu ta mingeidki mõistlikke samme, et hädaohtu vältida – pigem vastupidi. Ma ei saa aru, kuidas saab selline tark tüdruk (kes vabalt ka Yale´is võiks studeerida, kui vanemad seda lubaksid) käituda nii lollilt! Selgitused, mida kirjanik meile Claire´i suu läbi anda püüab, ei veena mind küll absoluutselt.
Ja siis on seal veel sellised laused nagu:
"What normal girl loved physics? Abnormal ones. Ones who were not ever going to be hot. And face it, being hot? That was what life was all about." Möh. Ma olen ilmselgelt kusagilt kuu pealt pärit.
Aga kui katsuda siiski üle saada tundest, kui ebaloogiline kogu see lugu on, siis läheb lugemine libedasti ja lõpuks võib-öelda, et raamat isegi meeldib. Kõrvalosatäitjad on täitsa huvitavad ja teismelise tütarlapse esimesest suudlusest kirjutati nii armsasti. Nii et ma tean, et tegelikult loen ma teise osa ka läbi. Nii kummaline kui see mulle endale ka ei tundu.
Filosoofiat: 2; Tapmist ja tagaajamist: 5; Romantikat: 3; Huumorit: 3; Võlumist ja maagiat: 1 (võib-olla midagi oli, aga mulle hetkel nagu ei meenu)
(1=üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju; 5=põhjalikult)
Hmm, ma loen seda tsitaati juba ma ei tea mitmendat korda ning kogu tutvustuse järgi hakkab mulle tunduma, et äkki ma siiski peaksin vampiirid oma koju lubama... Igatahes uskumatult kutsuvalt kirjutatud tutvustus.
VastaKustutaTuleb tunnistada, et ma tegelikult jätsin ikka teise osa pooleli - paremad raamatud sattusid kätte. Aga ma annan Sulle esimest osa lugeda, ehk Sulle istub.
KustutaNii, esimene raamat on nüüd alla nuusatud. Oh issand! Muide, need kohad, millest sa, Kadri, räägid, polnud mu jaoks üldse ebaloogilised. Esimene ots raamatust oli hea. Phad olid ehk veidi liiga jaburad (aga igas ameerikamaa filmis on teismelised tibid mu meelest nii üle võlli keeratud, et selle võib neile juba peaaegu andeks anda - ju nad tahavad, et reaalsed bitchid näeksid ka vahel pailapse moodi välja). Ehk sinnamaani, kuni ta Glass House'i läks, oli kõik normaalne. Tüüpiline puberteet (millest moe osa jäi mul endal küll põdemata, aga seevastu maailmavu sain topelt) - jube lihtne oli Claire'iga samastuda (ja mega piinlik oli mõelda, milline idioot ma olin... ja julm oli tajuda, et kohe varsti pean ma seda valutamist kõrvalt vaatama).
VastaKustutaAga siis läks kõik käest ära. Milleks selline pateetilisus ja kellele on vaja heroismi sellisel taandil. No come on! Ma saan aru, et ma pole enam teismeline tüdruk, aga samas, nemad suudavad ka raamatu abita endale kuldse kuuga printse ette kujutada. Ehk Shane oli ütlemata ebaloogiline karakter (masendavalt imal). Selle talumiseks olin ma sunnitud lugemise vältel oigama rumaluse piiritusest ning libisema üle kõige uskumatumate jaburduste. Claire oli ilmselgelt juba raamatu alguses positsioonis, kus tema oleks hakanud igatsusest õhkama ka palja seina vastu, mis toetudes eest ära ei kuku ning armatuurrauda talle ribidesse ei lükka. Noh, ok, seal oli point (niivõrd kuivõrd) taga, aga ikkagi.
Samas Michael oli väga sürrilt lahe. Mingi samasus jooksis mitmete kunagiste situatsioonide vahelt. Vahel lihtsalt kohtadki selliseid inimesi ja see ei ole üldse ebameeldiv.
Nojah, igatahes oli ta oluline (meenutuseks ja ettevalmistuseks) ning paljuski kaasa noogutama panev lugu (ja muidu ka kiirelt libisev). Lisaks sain ma aru, et vampiiriraamatutes ei pea olema otsest vampiiriarmastuse teemat selleks, et see raamat oleks ja jääks kohutavalt roooooooosaks. Puberteet! Appi! Päästke mind, palun!
Michael oli muidugi huvitavam ja kordades salapärasem, aga arvestades seda, kes ta tegelikult oli, siis on see ju mõistetav. Nii et ma ei võrdleks teda Shane´iga, see ei ole lihtsalt aus. See oleks sama, kui võrrelda siga ja kägu. Ja pealegi ei tundunud Shane mulle ka imal, aga ma arvan, et selles küsimuses me ühist keelt ei leiagi.
KustutaAga muidu teise osa kavatsed ikka ette võtta või aitab Sulle roosast?
Mitte Shane ise ei olnud imal, selles osas on sul õigus, aga tema tegemised olid kohati liiga imalaks kirjutatud... Liiga roosa aga mul on hea meel, et eutor ei lubanud peategelasel... (ei ütle)
KustutaNõus.
Kustutakood: minu blog kümne minuti pärast. ;) (aga vist jah)
VastaKustutaNonii, võtsin ennast kokku ja neelasin eile ka teise raamatu alla. Okei, kui esimene raamat oli midagi maasikalikööri sarnast (roosa, magus ja lääge aga oma teravusega - trepp ja hape ja Michael ja tema lakkamatu pillimäng ja teiste teadmatus <- no need päästsid päeva), siis teine raamat oli maasikaliköör segatuna vaniljejäätise ja mustikamorsiga (ehk kogu teravus maha, aga kõvasti juurde labast ja rumalat roosamannat). Esiteks: Claire ei saa nii loll olla (ok, võibolla saab, aga siis ta on ikka eriti loll ühe targa tüdruku kohta). Teiseks: kuidas saab Michael olla nii loll (või noh, ok, võibolla saab, aga see on juba eluohtlik... ups... oligi fataalne...). Kolmandaks; kuidas saab Shane olla nii loll? No tema on küll juba meditsiiniline juhtum. Ja Eve - ma parem ei kommenteeri, muidu on tegu paratamatu spoileriga.
VastaKustutaIgatahes, kui esimeses raamatus oli nunnusid seiku, siis teisest alates on tegemist sarjaga, mis on kirjutatud kiiruga, imalmagusaks müügihitiks teismelistele tüdrukutele, kelle emotsioonid on paratamatult kogu nende elu. Ei mingit mõistlikkust, ei mingit teravust, uudsust ega nauditavust. Puhas piinlikkus rumaluse võimalikkusest.
Hea küll, ma pean tunnistama, et ma lappasin raamatu keskel osa lehekülgi lihtsalt üle... no ei suutnud... Aga ma kardan, et nende lugemine oleks teinud elu veelgi imalamaks. Mis ei välista, et ma kunagi kuskilt netist spoilereid otsima ei hakkaks (lõppeks oli ju alguses tegemist nelja laheda, kuid oma eluga väga persse kukkunud noorega, kelle lõplik saatus võiks täitsa huitav olla. Aga selle teekonna lugemine, kuidas nad pärale jõuavad on minu jaoks liigne piin. Nii loll lihtsalt ei saa olla! Ei saa... Ehk ma olen endiselt seda meelt, et vampiirikad jätan ma heaga teistele...
Osadel vampiirikatel pole häda midagi, Sa lihtsalt alustasid valest asjast. Ja kui palju seal esimeses osas seda vampiirilugu üldse oli, pigem ikka noorteromaan pisukese vampiirielemendiga.
Kustutajumal tänatud, et ainult elementidega... usu, see läheb vampiirisemaks. :P Aga minu jaoks on absoluutselt vastuvõetamatu mõte "vampiiriarmastusest". See käib igasuguste loogikareeglite vastu. No hea küll, nii on hea kirjutada mingist sangarlikust tungide mahasurumisest (et mitte oma kallimat tappa) ja eepilisest firmu ületamisest aga pikas perspektiivis? Pikas perspektiivis on see lihtsalt enese ja teise piinamine. Kas seda saab nimetada armastuseks, kui sa oma "kallima" pidevalt viletsasse positsiooni sätid? Või kus siin on loogika? Kuhu kadus mõtlemisvõime, elualalhoiuinstinkt ja... ja tulevik?
KustutaMa üldiselt pean end vastikuks romantikuks, aga see teema on minu jaoks absoluutselt hoomamatu. Ehh, ma ei saa ju öelda, et ma poleks kunagi ühtegi vampiirikat käes hoidnud. Lihtsalt siiani on see alati hangunud kuhugi, kus üritatakse seletada midagi, mis mu meelest on nii loomuvastane ja loogikavastane, et paratamatult tekitab pigem õõvastust kui naudingut. (ehh, loogiline idealism <- tean, tean, et ammu väljasurnud ja ammu väljanaerdud maailmavaade, aga ma vana konservatiivina tahaks sellest ikka veel kinni hoida... -> ja raiun pigem mõttes päid maha kui sätin armastatuid üksteist sööma...)