Mulle meenub et Maria V. Snyderi Study raamatuid on vähemalt kommentaariumis siin mainitud, seega peaks autor siinsetele kirjutajatele tuttav olema. Minul oli minu viimasel reisil kaasas tema uus raamat Inside Out. Tuleb tunnistada et Study raamatutega on mõndagi nii ühist kui ka palju erinevat. Näitaks
maagia - 0
seks - 0
romantika - 0,5
huumor - 0,5
action - 3
thrillerinimsuhtedjamuumögamillegaraamatuidtäidetaksekuiseksijanaljaeiole - 4
Selles osas siis panin jälle veidi puusse, et (veidi tähte närides) tegu ei ole järjekordselt fantasy raamatuga vaid sci-fi raamatuga. Aga minu arvates väga heaga seejuures. Tegu ei ole liiga primitiivse taskuformaadis meelelahutusega nagu mõni mu viimane raamat on olnud vaid täitsa asjaliku ja läbi mõeldud looga.
SPOILER
Lugu toimub tehismaailmas mida selle elanikud kutsuvad Inside. Elanikke on mõnikümmend tuhat ja nende elutingimused on päris karmid. Maailmaks on siis suur "maja" mis on paar miili pikk, niisama lai ja neli korrust kõrge. Ta on muust keskkonnast igal moel ära lõigatud. St pole ust, aknaid ega isegi korstent. Müütiline Outside eksisteerib ainult elanike kujutlustes, keegi ei tea tegelikult mis on nende maailma seina taga ja kas seal üldse midagi on. Maailm on jagatud kaheks tasandiks. Alumisel kahel korrusel elavad "scrub'id", kelle rolliks on kogu tehismaailma masinavärk (jõujaam, õhu ja vee töötlus, toidukasvatus, jäätmete ümbertöötlemine jne jne) töös hoida. Ülemistel elavad "upper'id", kes vajutavad kõiki nuppe ja kelle käepikenduseks on ka scrub'e vaos hoidev Population Control Police. Scrubide elu on täidetud tööga. Igal koikul igas 3000 inimest mahutavas kasarmus on kaks omanikku, kes kunagi omavahel ei kohtu, kuna üks on juba tööle minemas kui teine alles tulemas. Nende lootus on see, et peale oma elu hästi elamist (ja keha ümbertöötlusse siirdumist) saavad nad mingisse paremasse afterlife'sse, mis võibolla asub sealsamas müütilises Outsides. Upper'eid on ca 10 korda vähem ja kuna ka masinaid ülakorrustel nii palju pole, siis on nende elutingimused võrreldamatult paremad. Kahe elanikegrupi omavaheline suhtlus on miinimumilähedane ja valitseb mõlemapolne teadmatus teise poole tegelikest arvamistest ja elutingimustest. Miks nad on sellises maailmas ja mis on mujal - seda ei tea keegi...
... kuni üks nooruke scrub nimega Trella otsustab ühe järjekordse "prohveti" (kes üldjuhul levitavad afterlife legendi ja kes skeptikute arvamusel on politsei poolt saadetud et scrub'e vaos hoida) sõnade ümberlükkamiseks tõestada et mingit Outside't ega sinna viivat sama müütilist Gateway'd pole olemas. See kas ja mida ta tegelikult leiab ja tõestab, tuleb teil omal nüüd lugeda :)
Kokkuvõttes - järjekordne hea raamat tugevalt autorilt aga kui ei teaks, et on tegu sama autoriga mis Study lugudel, siis naljalt ei pakuks küll. Kui näiteks Study kolmandas raamatus mind hakkas juba häirima kuidas peategelane oma piiratud võimeid arvestamata pea ees igasse jamasse sisse kargas ja enamasti lolli õnne tõttu sealt ka jälle välja sai, siis selles raamatud mingeid üliinimesi ei ole. Iga edusammu nimel tuleb valada verd, higi ja pisaraid (palju ka otseses mõttes) ning kergelt või ainult õnne tõttu ei tule midagi.
Kuna lugu jättis huvitavast lõpplahendusest hoolimata üsna mitu otsa lahti, siis ootan huviga peagi ilmuvat järge Outside In.
esmaspäev, 28. märts 2011
reede, 18. märts 2011
Spider's Bite
Tänane arvustus on minu arust isegi veidi sobimatu siia blogisse. Seda nimelt põhjusel, et Jennifer Estep'i Spider’s Bite polegi tegelikult nagu eriti fantasy raamat, pigem krimka. Kui raamatu arvustusi ja sisukokkuvõtteid lugeda, siis on küll palju juttu elemental’itest, maagiast, vampiiridest jne tavapärasest fantasy arsenali kuuluvast aga ... Et oma mõtet selgitada, pean veidi spoilerdama.
Raamatu tegevus toimub tänapäeval fiktiivses USA linnas nimega Ashland. Selles maailmas on olemas maagia, mida kasutavad elemental’id. Need on siis inimesed, kellel on võime teatud määral mõjutada mingit elementi – kas kivi, tuld, õhku või jääd. Vähestel ulatub mõju „kõrvalelementideni“ – metall, vesi jne. Mõjutamisviisid on erinevad – kivielemental võib näiteks käe vastu seina pannes „kuulata“ kas majas on midagi kurja toime pandud – inimeste emotsioonid nimelt salvestuvad mingil määral kividesse. Samuti saab ta panna telliseid seinast välja lendama või muuta oma naha kivisarnaselt tugevaks ja läbimatuks kuulidele ning muudele objektidele. Õhuelementalid suudavad inimesi nii ravida kui ka elusalt nülgida, lisaks veel lokaalseid keeristorme tekitada. Tuleelementalid... noh kui hästi läheb, siis nad praevad liha. Kui nii hästi ei lähe, siis teisi inimesi.
Aga tegelikult siit raamatust väga palju selle maagia kohta teada ei saa, kuna suurema osa ajast on see kuskil taustal ja tegelased eriti oma maagiaga ei lehvita. Paari peategelase kohta on küll teada, et nad seda valdavad, aga tõsine maagiline action käib ainult raamatu lõpulahingus.
Lisaks on selles maailmas olemas päkapikud, vampiirid ja hiiglased. Aga päkapikud on lihtsalt veidi jässakamad, pikaealisemad ja umbes 5 jalga pikad. Hiiglased on kah suure kondiga ja umbes 7 jalga pikad. Ja kõik elavad tavainimestega läbisegi ja loomulikult eksisteerivad seetõttu ka segaverelised poolhiiglased jne. Keegi ei tee oma liigilisest kuuluvusest rohkem numbrit kui tavalises raamatus näiteks faktist et keegi on neeger, keegi valge ja keegi hispano. Ehk siis möödaminnes mainitakse aga mingit märgatavat mõju tegevuskäigule need liigilised omapärad ei avalda, kõik käituvad enamvähem samamoodi nagu tavalised inimesed ikka. Vampiirid on ehk veidi erinevad, aga peamiselt selle pärast et nad joovad muuhulgas jahutatud kruusist verd ja armastavad seksida (kuna sarnaselt verele saavad nad ka seksist energiat) mistõttu suur osa neist töötab avalikult prostituutidena. Terve raamatu jooksul kellelegi kihvu kaela ei lööda ja kellelegi puuvaia südamesse ei taota. Küüslaugu ja päikesevalguse vastu ei ole vampiiridel ka vist midagi – vähemalt ei ole mainitud et oleks.
Raamatu peategelane on noor naisterahvas nimega Gin - kivielemental, palgamõrvar ja vabal ajal kokk ja ettekandja pisikeses söögikohas. Järjekordse „töö“ käigus selgub aga et keegi on nõuks võtnud ka teda ennast kõrvaldada ja asjad lähevad kiiresti käest ära. Kui siis veel ta mentor ja hea sõber eriti julmal viisil tapetakse, siis ongi raamatu ülejäänud süžee juba selge – tuleb välja selgitada mis toimub, kes on selle taga ja siis hoolitseda et pahad saaks teenitud karistuse. Loo vürtsitamiseks lööb kampa ka linna enamvähem ainuke aus politseinik, kes aga selle omaduse tõttu satub ajutiselt oma kolleegidega vastaspoolele ja peab oma tülgastuseks oma kunagise paarimehe mõrvariga (ehk meie kangelannaga) koostööd tegema. Vastastikune seksuaalne pinge ei muuda seda koostööd sealjuures sugugi lihtsamaks. Ootuspäraselt hea lõpuks siiski võidab, kuri saab karistatud ning lava on valmis seatud sarja järgmistele osadele – mida on juba päris mitu ja võibolla tuleb veel.
Oma stiililt on minu arust siis tegu rohkem kriminaaljutu kui fantasy raamatuga. Ja sealjuures ei ole lugu just liiga keeruline, Agatha Christie’ni ja isegi Dick Franciseni on pikk maa. Lugu on lihtsakoeline ja kergesti loetav. Samas ei saa öelda et tegu oleks halva raamatuga. Mina lugesin seda näiteks eile õhtul rongis teel Hamburgist Husumisse ja põrutasin oma peatusest mööda – ilmselt ka see on mingi tunnusmärk :) Kestvaid mälestusi see raamat vast ei tekita, aga kergeks meelelahutuseks lugeda kõlbab küll. Ilmselt loen veel ühe või paar osa ja vaatan mis edasi saab.
Hinded 5 palli süsteemis:
Action – 4
Huumor – 2
Romantika – 1
Seks – 3
Thriller – 3
Raamatu tegevus toimub tänapäeval fiktiivses USA linnas nimega Ashland. Selles maailmas on olemas maagia, mida kasutavad elemental’id. Need on siis inimesed, kellel on võime teatud määral mõjutada mingit elementi – kas kivi, tuld, õhku või jääd. Vähestel ulatub mõju „kõrvalelementideni“ – metall, vesi jne. Mõjutamisviisid on erinevad – kivielemental võib näiteks käe vastu seina pannes „kuulata“ kas majas on midagi kurja toime pandud – inimeste emotsioonid nimelt salvestuvad mingil määral kividesse. Samuti saab ta panna telliseid seinast välja lendama või muuta oma naha kivisarnaselt tugevaks ja läbimatuks kuulidele ning muudele objektidele. Õhuelementalid suudavad inimesi nii ravida kui ka elusalt nülgida, lisaks veel lokaalseid keeristorme tekitada. Tuleelementalid... noh kui hästi läheb, siis nad praevad liha. Kui nii hästi ei lähe, siis teisi inimesi.
Aga tegelikult siit raamatust väga palju selle maagia kohta teada ei saa, kuna suurema osa ajast on see kuskil taustal ja tegelased eriti oma maagiaga ei lehvita. Paari peategelase kohta on küll teada, et nad seda valdavad, aga tõsine maagiline action käib ainult raamatu lõpulahingus.
Lisaks on selles maailmas olemas päkapikud, vampiirid ja hiiglased. Aga päkapikud on lihtsalt veidi jässakamad, pikaealisemad ja umbes 5 jalga pikad. Hiiglased on kah suure kondiga ja umbes 7 jalga pikad. Ja kõik elavad tavainimestega läbisegi ja loomulikult eksisteerivad seetõttu ka segaverelised poolhiiglased jne. Keegi ei tee oma liigilisest kuuluvusest rohkem numbrit kui tavalises raamatus näiteks faktist et keegi on neeger, keegi valge ja keegi hispano. Ehk siis möödaminnes mainitakse aga mingit märgatavat mõju tegevuskäigule need liigilised omapärad ei avalda, kõik käituvad enamvähem samamoodi nagu tavalised inimesed ikka. Vampiirid on ehk veidi erinevad, aga peamiselt selle pärast et nad joovad muuhulgas jahutatud kruusist verd ja armastavad seksida (kuna sarnaselt verele saavad nad ka seksist energiat) mistõttu suur osa neist töötab avalikult prostituutidena. Terve raamatu jooksul kellelegi kihvu kaela ei lööda ja kellelegi puuvaia südamesse ei taota. Küüslaugu ja päikesevalguse vastu ei ole vampiiridel ka vist midagi – vähemalt ei ole mainitud et oleks.
Raamatu peategelane on noor naisterahvas nimega Gin - kivielemental, palgamõrvar ja vabal ajal kokk ja ettekandja pisikeses söögikohas. Järjekordse „töö“ käigus selgub aga et keegi on nõuks võtnud ka teda ennast kõrvaldada ja asjad lähevad kiiresti käest ära. Kui siis veel ta mentor ja hea sõber eriti julmal viisil tapetakse, siis ongi raamatu ülejäänud süžee juba selge – tuleb välja selgitada mis toimub, kes on selle taga ja siis hoolitseda et pahad saaks teenitud karistuse. Loo vürtsitamiseks lööb kampa ka linna enamvähem ainuke aus politseinik, kes aga selle omaduse tõttu satub ajutiselt oma kolleegidega vastaspoolele ja peab oma tülgastuseks oma kunagise paarimehe mõrvariga (ehk meie kangelannaga) koostööd tegema. Vastastikune seksuaalne pinge ei muuda seda koostööd sealjuures sugugi lihtsamaks. Ootuspäraselt hea lõpuks siiski võidab, kuri saab karistatud ning lava on valmis seatud sarja järgmistele osadele – mida on juba päris mitu ja võibolla tuleb veel.
Oma stiililt on minu arust siis tegu rohkem kriminaaljutu kui fantasy raamatuga. Ja sealjuures ei ole lugu just liiga keeruline, Agatha Christie’ni ja isegi Dick Franciseni on pikk maa. Lugu on lihtsakoeline ja kergesti loetav. Samas ei saa öelda et tegu oleks halva raamatuga. Mina lugesin seda näiteks eile õhtul rongis teel Hamburgist Husumisse ja põrutasin oma peatusest mööda – ilmselt ka see on mingi tunnusmärk :) Kestvaid mälestusi see raamat vast ei tekita, aga kergeks meelelahutuseks lugeda kõlbab küll. Ilmselt loen veel ühe või paar osa ja vaatan mis edasi saab.
Hinded 5 palli süsteemis:
Action – 4
Huumor – 2
Romantika – 1
Seks – 3
Thriller – 3
neljapäev, 17. märts 2011
Küsitlus
Blogielu elavdamiseks väike küsitlusring - milline Rowlingi Harry Potteri sarja osadest on blogilugejate meelest parim? Kellel lapsed juba lugemiseas - milline oli nende arvamus?
Mina hakkasin sarja lugema teismeea teises pooles ja olin koheselt väga haaratud. Alustasin miskipärast neljandast osast - Tulepeekrist - ja see ongi lõpuks minu lemmikuks jäänud. Põhiplussiks pean korduvaid kulminatsioonipunkte - esmalt lendluudpalli maailmakarika ülivõimas kirjeldus (naudin ise ka spordi suurvõistluste jälgimist, raamat andis täpselt sama tunde), seejärel neljavõluriturniiri kolm ülesannet.
Järgmisena nimetaksin kolmanda osa - Azkabani vangi - minu maitsele sobiva veidi krimkaliku ülesehituse tõttu.
Varasemad ja hilisemad osad jäävad minu jaoks nendest kahest tahapoole. Kuigi toredad vaieldamatult.
Näljamängud eesti keeles olemas
Apollo kodulehelt (http://www.apollo.ee/product.php/0699963) leiab uudise, et Collinsi Näljamängude kolmas ja viimane osa "Pilapasknäär" on värskelt eesti keeles ilmunud. Usinalt tõlgitud sari, kiitus kirjastusele Tänapäev.
teisipäev, 15. märts 2011
Kristin Cashore "Fire"
Tegevus toimub Cashore "Gracelingi" raamatus kirjeldatud fantaasiamaade naaberriigis Dellsis, maid eristab üksteisest läbimatu mäeahelik, nii et erilisi kontakte ei ole. Ühendavaks lüliks kahe loo vahel on kuningas Leck, kes lapsepõlves Dellsi riiki satub ja kelle varastest aastatest "Fire'i" kaudu vähe aimu saame. Gracelingi raamatu eelnev lugemine pole Fire'i lugemiseks vajalik. Samas kui plaan on nagunii mõlemaid lugeda, soovitaks alustada siiski Gracelingist, et sealseid Leckiga seotud süžeekäike värskema pilguga nautida saaks.
Fire'i fantaasiamaailm erines täiesti Gracelingi omast ja oli taas väga originaalne. Dellsi riigis elutsevad nimelt koletised ("monsters"), kes tegelikult on imekaunid kirevavärvilised isendid ükskõik mis loomaliigist. Näiteks erkrohelised kassipojad või taevasinised kutsikad või kuldsete sulgedega röövlinnud. Lisaks kaunile välimusele on neil võime teataval määral tavaolendite mõistust kontrollida, näiteks neid endale ligi meelitada, neid ära võluda, et siis kõht täis süüa. Bioloogidest lugejad võivad hinnata selliste olendite ellujäämise/ väljasuremise tõenäosust. Koletisegeenid on päritavad ja iseenesest partnerite leidmisega neil raskusi ei tohiks olla. Samas puudub neil igasugune kaitsevärvus.
Raamatu peategelaseks on riigi ainus teadaolev inimkoletis - noor punaste-roosade-pronkside juustega neiu Fire. Fire'i sõpruskonda kuulub riigi kroonitud peade perekond, kellega koos Fire maadleb oma isa, kes oma koletisevõimeid igasugu jõledateks lõbustusteks kasutas, surma järel laastatud ja kodusõdivas riigis rahu taastamisega. Fire'i otsatu kaunidus on talle suureks koormaks, samas saab ta oma ilu ja võimeid edukalt kasutada kuningriigi hüvanguks.
"Fire" oli minu meelest rohkem naisteraamat kui Craceling. Aktsiooni oli vähem, palju oli kirjeldatud Fire'i sisemaailma. Mis oli iseenesest väga köitev. Seejuures jäi aga minu jaoks veidi vähe lahtikirjutatuks teiste peategelaste iseloomujooned, eelkõige näiteks kuningas Nashi. Huvitav oli see, et kuigi õhustik oli taas keskaegne - hobused ja lossid jne, siis moraali ja klassivahede poolest oli elu Dellsi ühiskonnas väga vabameelne - kui kuninga õde saab vallaslapse, ei kergita keegi kulmu, ja printsess ise on veel rõõmus, kui oma lapsukesele täpselt sama vana õe leiab Fire'i naisihukaitsja üsast. Sama ihukaitsja, nüüd siis lapsega teismeline tüdruk, hakkab hiljem päris kõrge ametikandjaga tiiba ripsutama, mis ka kõigile ainult heameelt teeb. Ja keegi ei pane pahaks, kui riigi kõrgklass ilma mingite abielusidemeteta üksteise voodeid külastab.
Kokkuvõtteks paneksin raamatule hindeks 4.
Sisuproportsioonide kirjeldamiseks järgmised hinded:
(1= üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju ; 5=põhjalikult)
Filosoofiat: 4
Tapmist ja tagaajamist: 3
Romantikat: 5
Huumorit: 2
Võlumist ja maagiat: 4
Ja üks tsitaat ka, mis Fire'i elu ja mõttemaailma minu meelest väga hästi iseloomustab:
""You're beautiful in the morning," Archer said, stopping before Fire, kissing her nose. "You're impossibly sweet in my shirt."
That might be, but she felt like death. She would gladly make the trade; how blissful would it be to feel impossibly sweet, and look like death."
reede, 4. märts 2011
Robert Jordan "The Wheel of Time"
kolmapäev, 2. märts 2011
Orson Scott Card "Shadow of the Hegemon"
Beani-sarja teise osa sündmused leiavad aset olukorras, kus sõda on lõppenud - võidetud Ender Wiggini ja teiste laps-sõdalaste tiimi juhtimisel. Vaenlane on hävitatud ja inimrass päästetud. Lapsed on saadetud tagasi Maale. Kuid muidugi pole asi nii roosiline. Pärast sõda Armeenia kangelaseks saanud Petra röövitakse. Ja siis riburada teisedki. Aga miks? Aga kes?
"Somebody who´s ambitious to fight and win wars and smart enough to know they need a brilliant commander," said Bean.
Tahtsin täna kirjutada õde Carlottast, kes mulle juba esimeses osas väga sümpatiseeris. Võib-olla annavad järgmised valitud kohad aimu tema olemusest. Niisiis, Carlotta vaenlastest: "Love your enemy, do good to those who hate you."
"Well, where does that leave us? The nicest thing we could do for Achilles would be post our address on the nets and wait for him to send someone to kill us."
"Don´t be absurd," said Carlotta. "Christ said be good to your enemies. It wouldn´t be good for Achilles to find us, because then he´d kill us and have even more murders to answer for before the judgment bar of God. The best thing we can do for Achilles is to keep from killing us. And if we love him, we´ll stop him ruling the world while we´re at it, since power like that would only compound his opportunities to sin."
Carlotta bürokraatiast: "It isn´t lying to tell a bureaucrat whatever story it takes to get him to do his job properly."
"But if he does his job properly, he won´t give you any information about Peter."
"If he does his job properly, he´ll understand the purpose of the rules and therefore know when it is appropriate to make exceptions."
"People who understand the purpose of the rules don´t become bureaucrats," said Bean. "That´s something we learned really fast in Battle School."
"Exactly," said Carlotta. "So I have to tell him the story that will help him overcome his handicap."
Carlotta Beani uskmatusest: "You are so convinced that you believe only what you believe that you believe, that you remain utterly blind to what you really believe without believing you believe it."
Kohati tundus, et Carlotta ei olegi nunn, sest aeg-ajalt käitus ta täitsa mittenunnalikult (ilmselt olen ma ka väga mingites stereotüüpides kinni). "The worst was when Sister Carlotta - who, nun or not, clearly knew to be a malicious bitch when she wanted to - began probing Peter about his studies at UNCG, even though she knew perfectly well that his schoolwork there was merely a cover for far more important matters."
Ka teisele osale paneksin hindeks viis. Sisuproportsioonide kirjeldamiseks järgmised hinded:(1= üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju ; 5=põhjalikult)
Filosoofiat: 5
Tapmist ja tagaajamist: 5
Romantikat: 2
Huumorit: 3
Võlumist ja maagiat: 1
Tellimine:
Postitused (Atom)