Tegevus toimub Cashore "Gracelingi" raamatus kirjeldatud fantaasiamaade naaberriigis Dellsis, maid eristab üksteisest läbimatu mäeahelik, nii et erilisi kontakte ei ole. Ühendavaks lüliks kahe loo vahel on kuningas Leck, kes lapsepõlves Dellsi riiki satub ja kelle varastest aastatest "Fire'i" kaudu vähe aimu saame. Gracelingi raamatu eelnev lugemine pole Fire'i lugemiseks vajalik. Samas kui plaan on nagunii mõlemaid lugeda, soovitaks alustada siiski Gracelingist, et sealseid Leckiga seotud süžeekäike värskema pilguga nautida saaks.
Fire'i fantaasiamaailm erines täiesti Gracelingi omast ja oli taas väga originaalne. Dellsi riigis elutsevad nimelt koletised ("monsters"), kes tegelikult on imekaunid kirevavärvilised isendid ükskõik mis loomaliigist. Näiteks erkrohelised kassipojad või taevasinised kutsikad või kuldsete sulgedega röövlinnud. Lisaks kaunile välimusele on neil võime teataval määral tavaolendite mõistust kontrollida, näiteks neid endale ligi meelitada, neid ära võluda, et siis kõht täis süüa. Bioloogidest lugejad võivad hinnata selliste olendite ellujäämise/ väljasuremise tõenäosust. Koletisegeenid on päritavad ja iseenesest partnerite leidmisega neil raskusi ei tohiks olla. Samas puudub neil igasugune kaitsevärvus.
Raamatu peategelaseks on riigi ainus teadaolev inimkoletis - noor punaste-roosade-pronkside juustega neiu Fire. Fire'i sõpruskonda kuulub riigi kroonitud peade perekond, kellega koos Fire maadleb oma isa, kes oma koletisevõimeid igasugu jõledateks lõbustusteks kasutas, surma järel laastatud ja kodusõdivas riigis rahu taastamisega. Fire'i otsatu kaunidus on talle suureks koormaks, samas saab ta oma ilu ja võimeid edukalt kasutada kuningriigi hüvanguks.
"Fire" oli minu meelest rohkem naisteraamat kui Craceling. Aktsiooni oli vähem, palju oli kirjeldatud Fire'i sisemaailma. Mis oli iseenesest väga köitev. Seejuures jäi aga minu jaoks veidi vähe lahtikirjutatuks teiste peategelaste iseloomujooned, eelkõige näiteks kuningas Nashi. Huvitav oli see, et kuigi õhustik oli taas keskaegne - hobused ja lossid jne, siis moraali ja klassivahede poolest oli elu Dellsi ühiskonnas väga vabameelne - kui kuninga õde saab vallaslapse, ei kergita keegi kulmu, ja printsess ise on veel rõõmus, kui oma lapsukesele täpselt sama vana õe leiab Fire'i naisihukaitsja üsast. Sama ihukaitsja, nüüd siis lapsega teismeline tüdruk, hakkab hiljem päris kõrge ametikandjaga tiiba ripsutama, mis ka kõigile ainult heameelt teeb. Ja keegi ei pane pahaks, kui riigi kõrgklass ilma mingite abielusidemeteta üksteise voodeid külastab.
Kokkuvõtteks paneksin raamatule hindeks 4.
Sisuproportsioonide kirjeldamiseks järgmised hinded:
(1= üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju ; 5=põhjalikult)
Filosoofiat: 4
Tapmist ja tagaajamist: 3
Romantikat: 5
Huumorit: 2
Võlumist ja maagiat: 4
Ja üks tsitaat ka, mis Fire'i elu ja mõttemaailma minu meelest väga hästi iseloomustab:
""You're beautiful in the morning," Archer said, stopping before Fire, kissing her nose. "You're impossibly sweet in my shirt."
That might be, but she felt like death. She would gladly make the trade; how blissful would it be to feel impossibly sweet, and look like death."
Tundub, et tegevus toimub 18.sajandil kui kõige libertiinlikumal ajajärgul :)
VastaKustutaAga postitus oli tore ja ma ootan jätkuvalt, millal raamatute lugemisjärg minuni jõuab.
Mulle meeldis "Graceling" pisut rohkem kui "Fire". Minu jaoks oli "Fire" algus veniv ja ka lõpp liiga pikale kiskuv. Peategelase teele veeretati järjest uusi ja uusi takistusi ning Fire kannatuste kirjeldamisega läks autor liiale. Aga see-eest oli keskmine osa raamatust väga mõnus lugemismaterjal ja see koletiste idee meeldis mulle kohe väga.
VastaKustutaKui Gracelingis oli peategelasel Katsal kinnismõte mitte kunagi abielluda, siis Fire teadis kindlalt, et tema ei saa iialgi lapsi. Iseenesest võis teda ju täitsa mõista - oli ta ju viimane inimkoletis Dellsis ja ta ei tahtnud endale järglasi. Seda enam, et ta isa oli olnud väga kuri ja õel ning tema enda hirmudki olid seotud sellega, et ta on samasugune jäletis nagu ta isagi.
Mulle, erinevalt eelkõnelejatest, meeldis "Fire" isegi rohkem kui "Graceling". Suurimaks puuduseks jäi minu arust see, et pärast "Graceling"i lugemist tekkis natuke tunne, et võetud on seesama lugu ja kirjutatud natuke teises võtmes. Aga võib-olla just selle tõttu osutuski "Fire" minu arust paremaks - eelmise töö kallal oli autor näppu harjutanud ja siin oli vilumus juba suurem.
VastaKustutaMis puutub nendes raamatutes kirjeldatud maailma, siis minu jaoks jäi natuke ebausutavaks, et samas maailmas on ühel pool mäeahelikku ühtemoodi "mutandid" (erivärvi silmadega ja erinevate annetega) ja teisel pool mäeahelikku hoopis teistmoodi (põhiline tunnus ilu ja värvilisus, kõigil samasugune anne). Kumbki eeldus iseenesest on täiesti mõeldav ja huvitav (kuigi natuke kahtlaseks jäi, miks "Fire" poolel neid inimkoletisi nii vähe oli, kui juba ühe vanema koletislikkus pidi lapsele üle kanduma), aga mõlemad samas (üsna väikeses) maailmas? Lisaks ei saanud ma hästi aru, miks sealpool mägesid elaval rahval mere kaudu Lienidi ja ka teiste riikidega kontakte ei olnud - laevastikud ju olid...
Aga kui eeltoodud kriitika maailma aadressil kõrvale jätta, siis autori loodud tegelased olid sümpaatsed (kuigi kipun nõustuma Pihlaga, et kuningas Nashi tegelaskujust ei saanud lõpuni päriselt sotti) ning Fire'i sisemaailma kirjeldus ja selle ümber toimuv lugu olid päris köitvad. Nii et soovitan lugeda. :)
Lõpetasin nüüd ka sarja kolmanda osa, "Bitterblue". Iseenesest põnev lugu, aga mulle jättis see varasematest osadest natuke kehvema mulje.
VastaKustuta!!!SPOILERID nende jaoks, kes pole varasemaid osi lugenud!!!
Bitterblue on raamatu alguseks kaheksa aastat Monsea troonil olnud, on 18-aastane ja avastab enda kuningriigis järjest asju, millest tal polnud aimugi ja mida nõuandjad on tema eest varjanud. Lisaks aktuaalsetele probleemidele, mis riigis käärivad, püüab ta selgusele jõuda ka selles, mis toimus Monseas tema isa (Leck'i) valitsemisajal ja millise jälje see on rahvale jätnud. Samal ajal käivad tal aeg-ajalt külas ka "Graceling"ist tuttavad Katsa, Po, Raffin ja teised, kes tegelevad aktiivselt teistes riikides toimuvate rahva ülestõusude toetamisega türanlike valitsejate vastu (mul oli hea meel näha, et Katsa tulevikuplaanid olid üsna hästi täide läinud ja tema suhe Po'ga "töötas" hoolimata raskustest). Selle kõrvalt leiavad nad siiski aega ka Bitterblue abistamiseks.
Bitterblue iseloom jäi mulle natuke arusaamatuks. Ta tundus nõrk - aimas, et nõuandjad valetavad talle, kuid ei olnud selles osas kogu kahesa aasta jooksul midagi ette võtnud ja põhimõtteliselt lasi endaga manipuleerida -, aga see ei läinud kuidagi kokku sellega, mis mulje mul temast "Graceling"i lugedes jäänud oli, ega ka sellega, mil moel ta selles raamatus hiljem käituma hakkas. Võib-olla oleks see tundunud usutav, kui raamat oleks katnud aega tema troonilesaamisest alates, aga ma ei kujutanud hästi ette, mis ta seni teinud oli - lihtsalt oma toa ja tööruumi vahet käinud ja muudkui paberitele alla kirjutanud? Mitmel korral ei mõistnud ma ka teiste tegelaste käitumise motiive, aga see oli võib-olla lihtsalt minu viga. :)
Igatahes oli raamatu tegevusliinides piisavalt intriigi, et lugemisel igav ei hakanud, mõned lahendused küll natuke etteaimatavad, aga kohati oli päris põnev koos peategelasega mõistatada, mis mõne sündmuse taga tegelikult peidus on. Hoolimata oma eespool tehtud kriitikast soovitan neil, kes "Graceling"i ja "Fire"it nautisid, ka seda raamatut lugeda.
Mulle "Bitterblue" tõesti väga meeldis! Kuna "Fire" ja "Graceling"i lugesin 1,5 aastat tagasi, siis ei oska öelda, kas kolmas raamat on parem või halvem - kõik osad on olnud väga head.
KustutaMinu arust on tegemist äärmiselt haaravalt kirjutatud looga, kus oli põnevust, armastust, reetmist, kurbust ja rõõmu, nalja ja naeru ning nii tõsiseid teemasid, mida ühelt noortele kirjutatud raamatult ei ootakski.
Bitterblue isa, kuningas Lecki, jälgid teod koorusid tasapisi välja ja Bitterblue pidi selle koorma tassimisega kuidagi hakkama saama. Ja minu arust sai ta sellega väga hästi hakkma.
Lõpp ei olnud üldsegi mitte traditsiooniline happy end ja ka see oli tore.