Hobbi ja Lindholmi pärandus

Selle raamatu tutvustamisel tuleb alustada sellest, et kahe kirjanikunime taga peitub tegelikult üks inimene. Kõigepealt kirjutas ta Megan Lindholmi nime all ja hiljem lõi Robin Hobbi, kes kirjutab Elderlingide realmis. Alguses hoidis ta Hobbi muide salajas, nii et kuigi Lindholm oli üsna tuntud kirjanik, ei teatud, et ka Hobbi raamatud on tema kirjutatud. Ajapikku muidugi tilkus välja.

„Inheritance“ on päris mahukas lühijuttudest koosnev raamat, kus poole on kirjutanud Lindholm, poole aga Hobb. Hobbi lood on meile armsaks saanud maailmas, kus valitseb taid ja vaist, lohed ja nende maagia. Muidugi alustasin ma lugemist nendest. Raamatu nimilugu, „The inheritance“, räägib Bingtowni kauplejate päritolu tüdrukust, kes vanaema sõrmuse abil oma õiguspärast kohta nõuab. See lugu oli minu meelest üsna keskpärane.

Palju rohkem meeldisid mulle teised kaks lugu. „Homecoming“ räägib sellest, kuidas Vihmametsad esmakordselt asustatud said – sinna saadeti asuma punt kurjategijaid ja võimuga pahuksisse sattunud aadlikke. Vihmametsade ebameeldivused – kuiva maa puudumine, happeline vesi, lohede ja elderlingide mõistatuslik maagia – ei tee asustamist arusaadavalt kuigi lihtsaks ülesandeks. Jutt on kirjutatud päevikuna, mida peab ühe ebasoosingusse sattunud aadliku abikaasa. Seni vaid proua-ametit pidanud naises toovad raskused välja tõeliselt leidliku ja julge poole, tema abikaasas aga rumaluse, kasuahnuse ja julmuse. Haarav ja ilus lugu sellest, kuidas rasked ja võõrad tingimused õige suhtumise ja pealehakkamisega ilusaks ja koduseks kujunevad.

Kolmas lugu, „Cats meat“, räägib kena poisi võrku langenud tüdrukust, kes lapsega maha jäetakse ja kes siis ise tublisti hakkama saab. Senikaua, kuni luuserist poiss tagasi tuleb ja tüdruku hoole ja vaevaga sisse seatud elu pahupidi pöörab. Appi tuleb kass. See oli ka väga tore lugu.

Kui Hobbi lood olid suure hooga loetud, asusin ettevaatlikult ka Lindholmi maitsma. Ja polnud viga midagi. Ega ei maksagi arvata, et kui ta ühe autorina on üks mu lemmikkirjanik, siis teise autorina päris mööda läheks. Kuigi nendes lugudes pole seda mõnusat keskaegset õhustikku, on need ikka põnevad ja originaalsed. Ja fantaasiat on seal küllalt. Kohtume tulnukate, vampiiride, võlurite ja loomulikult ka kassidega, kellest see kirjanik ei saa ilmselt üle ega ümber.

Kuigi lühilood on üldiselt formaat, mida ma ei armasta (õige raamat peab olema ikka vähemalt kolm köidet, eks ole), oli see siiski hea lugemine. Eriti õhtul enne magamaminekut – loo lõpp oli heaks hetkeks raamat käest panna, pikkade lugude puhul on seda hetke raske leida ja nii need unetunnid kuluvad.