neljapäev, 7. juuli 2011

Kuningatapja kroonikad – sissejuhatus

Käesolev kirjatükk sündis seetõttu, et sain läbiloetud Patrick Rothfuss’i Wise Man’s Fear. Et selle arvustus aga asjakohasem oleks, siis peab veidi kirjeldama ka maailma kus tegevus aset leiab ja triloogia esimest osa The Name Of The Wind.

Patrick Rothfuss võttis esimese osa kirjutamiseks väidetavalt üksjagu aega – koguni 7 aastat. Tegu on autori esimese olulisema teosega (kui mitte arvestada ühte samast maailmast jutustavat lühilugu) ja tuleb tunnistada, et tegu on tõsiselt kopsaka „esimese vasikaga“. Koguni nii kopsakaga, et eesti keeles anti raamat (Tuule Nimi) välja koguni kahes osas – kirjastajatele tänuväärne võimalus lugejatelt kaks korda raha küsida ;)


Tegevus toimub meie hilise keskaja sarnases maailmas. Seal eksisteerib kuigipalju maagiat ja veidi ka üleloomulikke olendeid. Inimestele kättesaadav maagia esineb peamiselt kahes vormis – sümpaatia ja tõelised nimed. Ja õpetatakse neid mõlemaid Ülikoolis – ei ole teada kas just ainus ülikool seal maailmas aga igatahes ainus mainimisväärne, mis ei vajagi muud täpsustavat nime – kõigile on ta lihtsalt Ülikool. Sümpaatia on oskus ühe asja kaudu mõjutada teist (soovitavalt sarnast) asja. Lihtsaim rakendus on näiteks oksajupi kasutamine signaliseerimiseks – liigutades ühte oksajuppi, liigub teine oksajupp teise inimese käes. Loomulikult saab sümpaatiat kasutada ka palju „huvitavamal“ otstarbel: eks me kõik teame milleks woodoo nukku kasutada saab – seal käib asi samamoodi, ainult sõna „woodoo“ ei kasutata. Sümpaatiasidemeid saab teatud märkidega kanda ka objektidele ja ehitada nii erinevaid huvitavaid ja kasulikke seadmeid, mis töötavad hiljem edasi ilma selle looja vahetu abita. Tõeliste nimede kasutamine on väga võimas aga samas ka haruldane maagia liik. Erinevalt sümpaatiast on seda väga keeruline õpetada või õppida, võib öelda et tõeliste nimede kasutajaks peab sündima ning õpetamise kaudu on võimalik seda oskust ainult aidata endas avastada. Nimede kasutajaid on vähe, piirdudes suuresti Ülikooli kõrgemate tasemete õppejõudude ja mõnede lõpetanutega. Paljud neist oskavad ühte või kahte nime, vähesed enamaid. Tõelised nimed on kõigil elusatel ja eluta asjadel. Mida keerukam ja mitmekülgsem on objekt, seda keerukam ja raskemini tabatav on ta nimi. Tuule nimi on üks lihtsamaid, elusolendite nimed on kõige keerukamad.


Raamatute peategelane on Kvothe – muusik, hulkur, üliõpilane... mis kõik veel, selgub ilmselt veel triloogia kolmandas osas. Suur osa tegevusest toimub kahes ajahetkes paralleelselt. Triloogia esimene osa algab sellega, kuidas Kvothe – õigemini küll tagasihoidlik kõrtsmik Kote – päästab pooljuhuslikult üleloomuliku päritoluga ämblike käest ühe rändava kirjutaja (keda tuntakse nime all Kroonik). Too tunneb oma päästjas ära (kuri)kuulsa kangelase Kvothe, kes saladuslikel põhjustel on avalikkuse silmist kadunud. Kroonik on hämmastunud leides Kvothe pidamas pisikest kõrtsi kuskil pärapõrgus ning veelgi enam – esialgu Kote ei tunnista, et tema ongi Kvothe. Siiski õnnestub Kroonikul veenda Kvothet et see oma eluloo talle ära räägiks. Siit peale toimubki tegevus paralleelselt meenutustes (suurem osa raamatu mahust) ja tänapäevas (suht lühikesed vahepalad). Kvothe räägib oma nooruspõlvest koos oma vanematega rändnäitlejate trupis, sellest kuidas müütilised ja üleloomulikud pahalased Chandrian’id ta perekonna ja kogu ülejäänud trupi mõrvasid (ta ise jäi ellu kuna polnud hetkel kohal), kuidas ta kolm aastat hulkuri elu elas ja kibedates mälestustes mandus, kuidas ta rändavalt jutuvestjalt kuulis lugu Chandrianist, mis andis talle usku et kättemaks on võimalik aga mille saavutamiseks on kõigepealt vaja ülikooli sisse saada. Triloogia esimese osa teine pool räägibki peamiselt noore Kvothe seiklustest ülikoolis. Kuidas ta loomulikule andekusele tuginedes on küll akadeemiliselt edukas, aga kuidas ta ka kiiresti leiab oma esimesed võimsad vaenlased ning head sõbrad.

Tuleb tunnistada, et tema ülikoolitegemised minu jaoks oligi põnevam osa – praegu, mitu aastat peale esimese osa lugemist, on mul see osa paremini meeles kui ülikoolile eelnenu. Ega ka muule osale sellest raamatust ei oska midagi ette heita. Kokku võttes paistab silma raamatu lihvitus – detaile ja kontseptsioone on ohtralt, kuid ükski ei tundu lihtsalt niisama värviks olevat sisse visatud. Kõik sulanduvad kuidagi keerukatesse süžeelõngadesse, mille lahendustest ei saa me aga esimeses osas isegi mitte eriti selgeid vihjeid. Vastupidi – pigem saame veel lõpu eel aimu et kõige selle all, mida me arvasime olevat esimesest osast teada saanud, loksuvad veel suuremad saladused ja segasemad motivatsioonid. Esimene osa oma kopsakusele vaatamata on kõigest huvitav sissejuhatus järgnevale.

Thriller 4
Action 4
Romantika 1
Seks 0
Maagia 3




Kuna ilmselt on arvestatav hulk selle blogi lugejaid kah Tuule Nime lugenud, siis mind tõsiselt huvitaks mis teie asjast arvate - seega palun julgesti kommenteerida.




Lähipäevil kirjutan ka triloogia teisest osast Wise Man's Fear.

16 kommentaari:

  1. Mina lugesin Tuule nime esimest osa üsna hiljuti. Teist osa pole veel õnnestunud kätte saada.
    Üldiselt mulle täitsa meeldis. Tõepoolest põhjalikult läbimõeldud. Mõned asjad jäid arusaamatuks, aga ilmselt on asi selles, et tegemist on sissejuhatava raamatuga ja kõigest ei peagi aru saama. Näiteks miks olid Kote õpilasel sõrad? Ja kui Kote tahtis anonüümne olla, miks ta siis oma mõõga kõrtsi seinale riputas? Kuidas suvaline sadamas kerjav muinasjutuvestja teadis lambist legendi, mille kohta Kote isa pikka aega suure vaevaga infot kogus?
    Kõige rohkem meeldis mulle see koht, kus Kote katuselt alla hüppas, arvates, et õpetaja ta tuulehooga kinni püüab ja õrnalt maha asetab, ja lolliks jäi.
    Eks midagi sarnast on kõigis võlukunstikooli juttudes. Nimede õppimine sarnaneb Meremaa raamatutele, kuri sümpaatiaõpetaja Snape'ile. Aga ma ei arva, et see automaatselt tähendaks, et keegi on kellegi pealt maha kirjutanud. Kool on kool ja võlukunst on võlukunst, isegi ime, et leitakse uusi vaatenurki.
    Võibolla natuke on see raamat minu jaoks poistekas - keskendutud on maailma ülesehitamisele ja kangelastegudele, mitte inimeste sisemusele või omavahelistele suhetele. Aga kui järgmised osad kuskilt kätte sattuvad, loen hea meelega edasi.

    VastaKustuta
  2. Kõigile neile küsimustele ei saa ka esimese osa teises raamatus ega ka teises osas veel vastuseid. Küll aga lisandub vihjeid. SPOILER Vihjeks võin öelda et
    1. Õpilane pole inimene vaid mingit tõugu haldjas. Mis ta eesmärgid on Kotega kaasa tolgendamiseks, see jääb kolmanda osa avaldada.
    2. See mõõk ilmselt ei paljasta ta isikut. Teises osas ta saab kah ühe vana ja kuulsa mõõga valdajaks, aga seal selgub ka et see pole sama mõõk mis lõpuks seinal ripub...
    3. Seal suur osa ajaloolisest pärimusest liigubki lugudena, mitte kirjapandud kroonikatena. Sellest teemast killukesi lisandub läbi teiste raamatute veel.
    Suhete teema - edaspidi tuleb neid veidi rohkem (kui peategelane vanemaks saab) aga eks ta veidi poistekaks jääb ikka.

    VastaKustuta
  3. Mina olen Kvothe lugu lugenud just täpselt niipalju, et tean, miks teda kutsuti Veretuks Kvotheks, aga selleni pole veel jõudnud, miks ta ka Kuningatapja Kvothe oli.
    Ja mulle see lugu meeldis.
    Nõustun Tuulega, et see katuselt mahahüppamise koht oli naljakas. Õpetaja reaktsioon oli kah tore: "Õnnitlen," ütles ta. "Midagi nii lolli pole ma kunagi näinud." Ta ilme oli segu lugupidamisest ja uskumatusest. "Mitte kunagi."
    Naljakaid kohti oli muidugi veelgi. See sümpaatia algtõdede loengu pidamine ja asjaolud, mis selgitasid ajutist rõivaste puudumist ja katsed Ülikooli.
    Muidugi oli ka nii kurbi kohti, et pisar silma tükkis.

    Ja ma tahaks, et ma oskaks ka seda lavakunsti trikki, kus teatud kombinatsiooniga häälemodulatsioonist ja kehakeelest, hakkab rahvas aplodeerima. Mis viga niimoodi loengut pidada...

    Aga mulle nt see ei tundunud imelik, et Skarpi seda Lanre legendi teadis. Minu arust ei olnud ta lihtsalt üks suvaline sadamas kerjav muinasjutuvestja, vaid kedagi enamat.

    VastaKustuta
  4. Lugesin läbi ka "Tuule nime" II osa, aga ei tea jätkuvalt, millise kuninga Kvothe siis tappis. Ega sellest polegi lugu. Raamat oli ikkagi põnev ja paremgi kui I osa. Ja mõelda vaid, see on alles algus - vundament, millele ülejäänud lugu hakatakse üles ehitama! Noh, igatahes on mul "The Wise Man´s Fear" ära tellitud...

    Aga. Vaatamata sellele, et mind alguses väga häiris see Kvothe imelapseks olemine (no tõesti - kas ta siis pidi kõikides asjades kõige-kõige parem olema), hakkasin tasapisi siiski sellega harjuma. Ja inimesena meeldis ta mulle väga. Nt see, kuidas ta hirmunud tüdrukule metallitükki andes valetas, et see talisman hoiab tüdrukust ohud eemale. Ja Kvothe romantiline meelelaad ning suhtumine naisterahvastesse oli armas.

    Ja mulle meeldis see lõik: "Mu peas käisid ringi segadus ja poolikud küsimused. Mu kurk oli valus. Keha oli roidunud ja hapuksläinud adrenaliini täis. Kõige selle keskel, sügaval rinnus põles osa minust raevunult nagu sepikoja punane ja kuum süsi. Minu ümber oli suur tuimus, nagu ümbritseks mind kümnetolline vahakiht. Ei olnud Kvothet, olid ainult segadus ja viha ja tuimus nende ümber. Olin nagu tormi kätte jäänud varblane, võimetu leidma turvalist oksa, mille külge klammerduda. Võimetu juhtima oma keerlevat lendu."

    VastaKustuta
  5. Selle unustasin ennist lisamata, et eestikeelse tõlke teinud Juhan Habicht kasutas Tarbeani metsades figureerinud seakarjus Skoivan Schiemmelpfenneg emakeelena vist soome keelt (raamatus nimetas Kvothe ema seda mäetaguseks kõnepruugiks, Kvothe südamedaam Denna suisa matsikeeleks). Ma ütlesin "vist", sest paraku ma ise soome keelt ei valda ja pole kindel, kas see päris puhas soome keel oli. See oli ka üks põhjus, miks mind mõnevõrra see soome keele sissetoomine närvi ajas. Ma küll sain üldjoontes aru, mida räägiti, aga kahjuks mitte nüanssidest.

    VastaKustuta
  6. Lõpetasin ka Tuule Nime, kahes eestikeelses köites - Juhan Habichti tõlge oli väga hea, noriksin aga nagu Kadrigi selle soomekeelse seakarjuse kallal - no lõuna-eestlased lihtsalt ei saa sellest piisavalt aru! Kasutanud siis näiteks võru keelt :)
    Raamat ise oli ka väga hea. Ei ole mingit kahtlust, et võtan peagi ka Targa mehe hirmu ette. Kvothe oli väga sümpaatne ja inimlik kangelane - sõi enne avalikku piitsutamist valuvaigistit, et oma kange-mehe-imagot mitte rikkuda ja vajadusel lidus röövlite eest nagu väike jänes. Basti kangelaseks-saamise-psühholoogia raamatu lõpus oli ka väga elegantne. Kvothe suhe Dennaga jäi natuke ebausutavaks. Autor vihjab väga selgelt, et Denna oli tegelikult temast sisse võetud, aga arvas, et Kvothe "pole temast niimoodi huvitatud". Õigupoolest ütleb Denna selle nende ühise romantilise lohejahi ajal Kvothele otse välja. Aga Kvothe, tobuke, ei võta kuuldagi, vaid mõtleb hoopis, et Denna ei ole temast romantiliselt huvitatud. Olen kuulnud nurisemist naisautorite raamatuis kujutatud naiste suhtes üliviisakate noormeeste üle, kes isegi otse-kaela-viskuvate noortele neidudele vastu punnivad (Videviku Edward ja Shiveri Sam näiteks) - et ebarealistlik. Aga siin, näe, on ka meesautor sellise tegelasega hakkama saanud. Ülikooli kauneim tüdruk Fela, ihukatteks üksnes voodilina, kutsub Kvothet oma tuppa, aga Kvothe on nii ähmis ja elevil uudisest, et saab varsti minna Arhiivi raamatuid lugema, et ütleb umbes: "Ei ole vaja, mul saigi juba vajalik jutt räägitud", lidub minema ja saab alles hiljem aru, mille ta maha magas.
    Nii et kauneid daame vilgub siin raamatus piisavalt, mina seda küll (vähemalt pärast kahe esimese raamatu lugemist) poistekaks ei pea.

    VastaKustuta
  7. Ma ei tahaks teie stereotüüpset ettekujutust meessoost rikkuda aga selliseid ludrisid on ka tegelikkuses olemas kes naistega ei julge midagi ette võtta :D

    VastaKustuta
  8. Mulle see raamat üldsegi ei meeldinud. Koguni niivõrd, et jätsin pooleli. Tundus väga kunstlik ja konstrueeritud kogu see värk - karakterid polnud usutavad ega arenenud normaalselt, tegevusi ja läbielatut kirjeldati kuidagi emotsioonitult ja moraliseerivalt. Selline tunne, nagu oleks autor otsustanud kirjutada raamatu: võttis siis reeglid ette ja hakkas nende järgi pihta. Minu meelest on Tuule nimi mitmeti sarnane Tolkieni Sõrmuste isandaga. Igal juhul on ta sama igav.

    VastaKustuta
  9. Minu meelest on väga põnev, et erinevad inimesed, kes põhimõtteliselt isegi sama kirjanduszhanri austavad, samast raamatust nii erinevalt võivad arvata. Oleme Kadriga arutanud, et tegelikult võib mulje raamatust varieeruda mitte üksnes eri lugejate lõikes, vaid ka sama lugeja puhul, kes võtab raamatu ette eri meeleoludega/ eri eluhetkedel või kasvõi sõltuvalt sellest, milliseid raamatuid ta vahetult enne on lugenud.
    (Aga SÕrmuste Isanda osas nõustun Vesilikuga üldjoontes. See on üks väheseid raamatuid, mille järgi tehtud film mulle raamatust enam on meeldinud. Minu jaoks jäi Tolkien sageli liialt oma maailma nautlema ja lugu jäi mõttetult seisma. Samas, äkki, omaenda eelmist mõttetera lugedes, peaks katsetama Sõrmuste Isandat uuesti otsast lugeda... Olen lugenud vaid ühe korra ja sedagi rohkem kui kümme aastat tagasi).

    VastaKustuta
  10. Lahe! Tolkieni Sõrmuste Isand oli minu jaoks esimene fantaasia sari, mille ma sisse "nuuskasin" - imedes iga sõna, iga tegelast ja iga mõtet. Kolm päeva haigust ja kolm raamatut. Aga hea oli

    VastaKustuta
  11. Võttis aega mis ta võttis, aga nüüd on ka minul "Tuule nimi" loetud (ja kätte võetud "Targa mehe hirm"). Tegemist oli üsnagi ladusa lugemisega ja üldiselt raamat mulle täitsa meeldis, kuigi mulje pole nii võimas kui näiteks Jordani või Sandersoni teostest.

    Sisu pole vist väga mõtet enam arutama hakata, nii palju kommentaare on juba kirjutatud. :) Lisaksin ainult seda, et mina seda lugu küll puhtalt poistekaks ei peaks, romantika osakaalu hindaksin mõnevõrra kõrgemale kui Indreku 1 ja actioni madalamale. Actionit küll oli, aga minu meelest põhirõhk oli raamatus ikkagi peategelase siseheitlustel ja tema (vähestel) inimsuhetel.
    Kui mõned siin eespool nimetavad peategelast sümpaatseks, siis mulle ta ausalt öelda ülearu ei meeldinud. Päris tüütuks läks kätte see, kui ta muudkui kurtis ja kurtis, et ta on nii vaene-nii vaene, ja samas kulutas iga kord, kui suurema summa raha sai, selle kohe millegi peale ära (ja üldse mitte alati mõistlikult). Lisaks oli ta hirmus impulsiivne ja kaugelt liiga ennasttäis - kui ta nii tark ja andekas oli, nagu ta ennast loos kirjeldas (kogu jutt oli ju tema enda suust), siis miks ta iga-aastastel eksamitel ei hiilanud?
    Ja pärast seda, kui Kvothe oli (tagasivaatena kõrtsis) huvi tähtsaima naistegelase vastu hirmus kõrgeks kütnud, tundus see, milline Denna tegelikult oli, kuidagi mage - seni ei ole ma veel küll aru saanud, mis see põhjus tema ülistamiseks ja tema rolli Kvothe elus rõhutamiseks oli. Siiani ei ole ta peategelase elu ju üldse väga mõjutanud - jah, ta käib tüdrukut muudkui linna mööda taga otsimas ja imetleb tema ilusat välimust ja lauluhäält, aga selliste väikeste vahepaladega tema mõju ju enam-vähem piirdubki... Võib-olla selgub see roll hilisemates raamatutes?

    Lisaks sisule tahtsin paar sõna öelda tõlke kohta. Lugesin "Tuule nime" Habichti eestikeelses tõlkes ja jõudsin otsusele, et "Targa mehe hirmu" võtan kindlalt ette inglise keeles. Tundub, et olen end üldiselt originaalkeeles lugemisega ära hellitanud - millegipärast kulus nüüd tõlketeose lugemisel suur osa tähelepanust selle peale, et üritasin pidevalt mõistatada, kuidas mingi fraas inglise keeles võis kõlada. Üldiselt ei saa tõlkele küll palju ette heita peale selle soome keele kasutamise, millest eespoolgi juttu (piisavalt palju on näiteid sellest, kuidas murdes kõnelemist suudetakse edukalt edasi anda nii, et see lugejale arusaadav on), aga ikkagi... Ühe etteheite teeksin veel - no ei saa kirjutada eesti keeles "see tüüp on tõeline tagumik" (fraas võis olla natuke teine, aga sõna "tagumik" kasutati täpselt sellises kontekstis), ilma et see kõlaks täiesti jaburalt. Jah, see annab selge ettekujutuse sellest, mis tekst inglise keeles ees oli, aga minu arvates peaks hea tõlge olema siiski nii orgaaniline, et ei saa arugi, kas ja mis võõrkeelest asi tõlgitud on.

    Nagu ikka, on kergem välja tuua negatiivset kui positiivset. :) Kokkuvõttes siiski positiivne mulje ja võtsin põnevusega kätte järgmise osa - väikeste vihjete poetamisega suudab autor väga edukalt pinget hoida, mitmed küsimused ootavad vastuseid!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kusjuures mina ei tajunud vaesuse üle kurtmist. Pigem oli seal paratamatusega leppimist ning tagasivaates peavangutust. Ta ju ei tahtnud sõpradele öelda, et tal lihtsalt pole teisi kingi ning jäi ühe särgiga. Rumalad otsused? Eks need ole osa õppimisprotsessist. :)

      Ja veidral kombel saan ma pagana hästi aru, mida Kvothe Dennas nägi (alustame sellest, et hiiglaslik tunne tekkis pärast lauluhäälte kokkusobitamist ja ka edasi oli Denna temajaoks midagi unenäolist, kiiresti kaduvat ja igavesti igatsetut...)

      Kustuta
  12. Jõudsin ka nii kaugele, et lugesin viimaks Tuule Nime (ehk sarja kaks esimest raamatut) läbi ning pean kurvastusega nentima, et, krt küll, mul pole jälle järgmisi laua nurga pealt haaramiseks (teisalt – kui oleks, siis ma ilmselgelt hetkel ei kirjutaks, vaid loeks).

    Kerge lugemine, seda kindlasti. Ilmselgelt ka selline raamat, mida ma julgen soovitada oma lapsele (oleksin julgenud ka paari aasta eest), kuid siiski omamoodi armas ja hea. Keegi kurtis, et lugu on liiga moraliseeriv – eks temas natuke olegi. Kui üks valusate elukogemustega mees sunnitakse vaatama tagasi oma elule, rääkima oma lugu, siis on seal mitmeid veidraid psühholoogilisi nüansse. Üks neist on, jah, pisut moraliseeriv, kuid palju teravamalt lõi välja põhjendatus, põhjuste otsimine ja leidmine, iseendale sõnastamine ning kuulajatele kirjeldamise valulikkus. Loo raam annab õiguse ettevaatlikkusele raskete hetkede kirjeldamisel. Loo raam annab õiguse selleks kõigeks ja ma oleksin jalgu trampinud, kui jutustuses seda sügavust poleks, sest sel juhul ei usuks ma kuidagi peategelase mõõtmatut mõistust ja hoomamatut elukogemust. Praegu uskusin, nii nagu ma uskusin kogetud valu, elatud rõõme ja kirgi.

    Ja olgugi, et kõik emotsioonid olid edastatud uskumatu (peaaegu naiseliku) intensiivsusega, oli see kõik siiski täiesti ebanaiselik ning meeldivalt pehme ja loogiline. Indrek kirjutas oma postituses, et talle jäid meelde ülikoolitembud, kuid minu meelest olid need pigem ainsad nõmedad asjad kogu loos. Täiskasvanud inimesed ja nagu lasteaed! Antagu mulle andeks, kuid uhkuses oli naiivsus, kättemaksus lapsikus ning õppejõudude sõrmeviibutustes kübeke lasteaiakasvatajat ning terake olukorrast vähemaks jäämist.

    Mis mulle meelde jäi? Elujanu. Pilk, millega mindi (olgu või roomates) kukkumisest edasi. Jap, tütarlapsena pean tõdema, et kõik Chandrianiga seonduv oli kirjutatud nii pagana emotsionaalselt, et neid hetkelisi kajastusi ja lookesi otsisin ma pidevalt. Ma ju saan ise ka aru, et ma sellega autori poolt hoolikalt ettevalmistatud lõksudesse astun, kuid mis tega – kogu see vana legendimaailm ja selle kaasajal taaslinastumine on mu jaoks lootusetult põnev (usk ja uskumatus, usk ja igapäev, lapsikus ja ettevaatlikkus…). Ok, tegelikult oli narkouimas draakon parasjagu koomiline  ning veel vähemalt 10 asja.

    Nii, aga nüüd natuke ka negatiivsemast. Alguses, kui ma lugema hakkasin, tundus keel kohmakas. Ma olin juba mõttes tõlkijat kirumas, kuid siis, umbes poole esimese raamatu pealt sain ma aru, et see viga ei pruugi üldsegi mitte tõlkija oma olla. Kogu lugu (vabandust, Lugu) on räägitud minavormis ning ainult raam sellele on lisatud kolmanda isiku silmade läbi ning just see asjaolu viis mu mõttele, et need kohmakad vormid võisid olla juba originaalis ning tõlkijal (kelle tööle mul hilisemalt mingeid erilisi eesti keele kohaseid etteheiteid ei ole) ei olnudki muud teha kui töötada eesseisva materjaliga.

    Mingil hetkel häirisid mind laulude tõlked. Pagana keeruline on sõnastada, mis mind häiris, kuid mingi rütm oli paigast ära, laulud ei kõlanud muu looga kokku, kasutades teistsugust energiataset, teisi sõnastusenüansse… astus kuidagi teist jalga. Olin juba valmis taas tõlkijat kiruma (hea proosatõlkija ei pruugi olla kahjuks hea värsitõlkija (noh, iga värss muidugi pole alguseski liiga loetav, kuid), kuid seal ei olnud millestki kinni haarata – riim oli, rütm oli… ja ometi oli võõras ja ebaselge emotsiooniga. Mingil hetkel sain jälile, et luuletusi on tõlkinud teine käsi ning sellest hetkest alates, kui ma enam ei oodanud sama helinat, muutus kõik meeldivamaks.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ehk kommentaar jätkub:

      Ehk ainus asi, mille kallal ma tõesti tahaksin karjuda, oli SOOME KEEL!? Mida kuradit teeb soome keel eestikeelses raamatus? Ainult põhja-eestlastele suunatud raamat? Igatahes mina pidin ropendades alla vanduma ja ühe peatüki lihtsalt edasi keerama, sest ma ei saanud isegi olulisemast aru. Enamus sõnu võis tähendada mis iganes sõnu, omades juuri nii mõnele eseme/tegevuseni kui ka selle vastandpositsioonini või hoopis kõrvalistele radadele. Jah, selle konkreetse peatüki loeks küll originaalis, kuid üldiselt, hoolimata Maarja suurest sõnast, arvan ma, et tõlge polnud paha. Sõnastus oli hea ja sõnavara lai, lauseehitus ilusasti meie-keelne (mis ongi kohmakas, pikkade sõnade ja seitsme komaga – ehk pole tõlkija süüdi selles, et me siin põhjamaises kliimas infot aegamisi edastame). Ma, muide, pole üldse kindel, kas see „tagumik“ oli seal vales kohas – püüdis pilku, pani muigama, kuid valesti ei kõlanud. Nojah, selles mõttes ma muidugi kannangi Maarjaga erinevaid mõtteid, et minu meelest peaks üks eestlane aeg-ajalt lugema ka emakeeles. Kuna mina iseenda jaoks ei oska leida umbes kolmekümmet kodumaist kirjandusteost, mida ma igaaastaselt lugeda viitsiksin, jääb mängu ka tõlkekirjandus. Pealegi, vahel on meeldivaid tõlkeid ning vahel, nagu hetkel, on põhjendatavaid tõlkeid, isegi kui need esimesel hetkel head ei paista. Mulle meeldis! Isegi tõlge (vähemasti need kohad, mis olid eesti keelde tõlgitud).

      Ahjaa, üks märkus veel, kuid taas – märkus autorile, mitte tõlkijale, kuskil (raamatu lõpus või jooksvate märgetena) oleks võinud olemas olla ka väljamõeldud keelte tõlked. Oli ilmselgelt aru saada, et peategelane mõistis, mida jutustas, kuid lugejale ei vaevutud tõlget andma.

      Ja sellest kõiges tulenevalt/hoolimata ootan kannatamatult, et järgmised osad mu kätte ulatuksid.

      Kustuta
    2. Appikene, Sa lugesid need tõesti kiiresti läbi! No siis pole muud kui tuleb teha raamatute vahetust. Tood mulle kaks esimest osa tagasi ja saad järgmised vastu :P

      Kustuta
  13. Mul oli esmaspäeval vaba päev. :P Ja kaks vaba päeva kahe raamatu jaoks on ju enamasti täitsa piisavalt (ma veel kirjutan sellest esmaspäevast oma blogis), kuid liikumise osas olen ma hetkel hullem laiskvorst... Ma pole suutnud end mitme päeva jooksul varem kodust väljuma sundida, et jõuaks linnavalitsusest Pihla saadetud raamatud ära tuua... ja homme ma olen juba Nõlvakus... pagan!

    VastaKustuta