laupäev, 18. juuni 2011

Hobbi ja Lindholmi pärandus



Selle raamatu tutvustamisel tuleb alustada sellest, et kahe kirjanikunime taga peitub tegelikult üks inimene. Kõigepealt kirjutas ta Megan Lindholmi nime all ja hiljem lõi Robin Hobbi, kes kirjutab Elderlingide realmis. Alguses hoidis ta Hobbi muide salajas, nii et kuigi Lindholm oli üsna tuntud kirjanik, ei teatud, et ka Hobbi raamatud on tema kirjutatud. Ajapikku muidugi tilkus välja.

„Inheritance“ on päris mahukas lühijuttudest koosnev raamat, kus poole on kirjutanud Lindholm, poole aga Hobb. Hobbi lood on meile armsaks saanud maailmas, kus valitseb taid ja vaist, lohed ja nende maagia. Muidugi alustasin ma lugemist nendest. Raamatu nimilugu, „The inheritance“, räägib Bingtowni kauplejate päritolu tüdrukust, kes vanaema sõrmuse abil oma õiguspärast kohta nõuab. See lugu oli minu meelest üsna keskpärane.

Palju rohkem meeldisid mulle teised kaks lugu. „Homecoming“ räägib sellest, kuidas Vihmametsad esmakordselt asustatud said – sinna saadeti asuma punt kurjategijaid ja võimuga pahuksisse sattunud aadlikke. Vihmametsade ebameeldivused – kuiva maa puudumine, happeline vesi, lohede ja elderlingide mõistatuslik maagia – ei tee asustamist arusaadavalt kuigi lihtsaks ülesandeks. Jutt on kirjutatud päevikuna, mida peab ühe ebasoosingusse sattunud aadliku abikaasa. Seni vaid proua-ametit pidanud naises toovad raskused välja tõeliselt leidliku ja julge poole, tema abikaasas aga rumaluse, kasuahnuse ja julmuse. Haarav ja ilus lugu sellest, kuidas rasked ja võõrad tingimused õige suhtumise ja pealehakkamisega ilusaks ja koduseks kujunevad.

Kolmas lugu, „Cats meat“, räägib kena poisi võrku langenud tüdrukust, kes lapsega maha jäetakse ja kes siis ise tublisti hakkama saab. Senikaua, kuni luuserist poiss tagasi tuleb ja tüdruku hoole ja vaevaga sisse seatud elu pahupidi pöörab. Appi tuleb kass. See oli ka väga tore lugu.

Kui Hobbi lood olid suure hooga loetud, asusin ettevaatlikult ka Lindholmi maitsma. Ja polnud viga midagi. Ega ei maksagi arvata, et kui ta ühe autorina on üks mu lemmikkirjanik, siis teise autorina päris mööda läheks. Kuigi nendes lugudes pole seda mõnusat keskaegset õhustikku, on need ikka põnevad ja originaalsed. Ja fantaasiat on seal küllalt. Kohtume tulnukate, vampiiride, võlurite ja loomulikult ka kassidega, kellest see kirjanik ei saa ilmselt üle ega ümber.

Kuigi lühilood on üldiselt formaat, mida ma ei armasta (õige raamat peab olema ikka vähemalt kolm köidet, eks ole), oli see siiski hea lugemine. Eriti õhtul enne magamaminekut – loo lõpp oli heaks hetkeks raamat käest panna, pikkade lugude puhul on seda hetke raske leida ja nii need unetunnid kuluvad.

8 kommentaari:

  1. Juba välimuselt väga tore raamat, tore, et sisu samas kvaliteedis. Võtan juba sel nädalavahetusel ette.
    Mulle tuli meelde veel üks kassifännist fantaasiakirjanik - kuigi ma mäletan, et Terry Pratchett u 2002. aastal Tartus toimunud lugejatega kohtumisel küsimusele "Kas sulle meeldivad kassid?" vastas "Jah, küpsetatult", näivad tema raamatud Surma suu läbi kinnitavat hinnangut, et "Kassid on armsad". Selle väikse kõrvalepõikega tervitaks oma musta imelooma, kes (muidugi 13. kuupäeval) tähistas oma neljandat sünnipäeva.

    VastaKustuta
  2. Väga mõnus raamat tundub. Kas seda on ainult inglise keeles?

    VastaKustuta
  3. Praegu jah, väga värske raamat alles. Ja nad on ju Hobbi tõlkimisega nii pagana laisad - kuhu Salamõrtsuka järjed on jäänud, ah?

    VastaKustuta
  4. Sain läbi, meeldis. Lindholmiga oli see mul esimene tutvus, peaks teda äkki veel katsetama. Mõni sõna lugudest:
    1) A touch of Lavender - tore tulnukate maaletulemise jutt. Aga kahjuks jäi mulle loo lõpuks siiski hämarapäraseks, mida need tulnukad õieti otsisid ja mille leidsid ja miks asjad nii toimusid nagu nad toimusid. Kas oleksin lugejana pidanud terasem olema?
    2) Silver Lady and the Fortyish Man - lugu, mille Lindholm kirjutas oma abikaasale 40.ks sünnipäevaks. Oskaks ma ka nii ilusaid kinke teha.
    3) Cut - kõige vähem fantaasia- või ulmeelemente sisaldav mõtisklus. Ei tea, kas minategelase valitud lahendus keerulisest olukorrast väljatulekuks nüüd ikka kõige konstruktiivsem oli...
    4) The Fifth Squashed Cat - nähtavasti rahvapärismuse ainetel baseeruv lugu, mis rõhub enamuses inimestes leiduvale väikesele mõttele, et äkki oleks hoopis kangesti tore töölkäimise ja rutiini asemel Paradiisi-Oskari kombel muretuna ilmas rännata. Mina muuseas oleks kuulunud koos minategelasega sellesse asiste inimeste kampa, kellele oma kassiluud ei leidu.
    5) Strays - mõjuv sünge lugu. Paar asja siiski häiris - laps minategelasena ei mõelnud nagu laps, ehk oleks parem olnud kolmandas isikus kirjutada. Ja tundus ebausutav, et need paar-kolm korda, kui Mandy Lonniet kohtas, sattus ta pea alati peale mõnele pöördelisele momendile tema elus.
    6) Finis - Lindholmi katsetus vampiirižanris. Kõige kehvem lugu kogumikus minu meelest. Loo puändi äraarvamiseks oli haigutamaajavalt palju puuga-pähe vihjeid. Selle kõige peale tundus loo viimase lausega võidukalt puändi väljaütlemine lugeja pooletoobiseks pidamisena.
    7) Drum Machine - mõtlemapanev lugu võimalikust tulevikumaailmast ja eri inimeste totaalselt erinevast arusaamisest, milline elu (ja looming) peaks olema.
    8) Homecoming - arvan, et mu lemmiklugu raamatust. Hobbile nähtavasti meeldis ka, miks ta muidu sama süžeed kolmeköiteliseks Rain Wilds draakonite sarjaks on kirjutamas.
    9) The Inheritance - päris toreda moraaliga lugu sellest, milline pärandus tegelikult hakkajale inimesele vajalik on.
    10) Cat's Meat - paha mees ohustab peategelast ja tema väikest last. Kass soovitab pahalase maha nottida. Naine kõhkleb - mees pole ju tegelikutl veel neile tõsiselt viga teinud. Kassi õpetussõna: "I don't understand your strategy. You're going to wait until he really hurts you or Gillam before you fight back? Doesn't seem to put the odds in your favour"

    VastaKustuta
  5. R. Hobb on küsimusele, miks ta kirjutab nii Hobbi kui ka Lindholmi nime all vastanud nii (vt http://robinhobb.com/faq/#9):
    "It isn’t that uncommon in the writing world to have more than one pseudonym, especially if you write in more than one genre. In my case, Megan Lindholm and Robin Hobb both write fantasy, but in very different styles and in different ‘slices’ of the genre. By using two different pseudonyms, I am able to let the reader know which voice they are getting in a book. Some readers like both styles. Others most emphatically do not."

    Kahetsusväärselt ei ole ma ühtegi Lindholmi nime all publitseeritud raamatut lugenudki, aga Hobbi nime all trükitud raamatud meeldivad küll väga.

    VastaKustuta
  6. Lindholmi katsetuseks sobib "Inheritance'i" kogumik väga hästi - ja saab pooled lühijutud kindla peale minekuna Hobbi sulest pealekauba!
    Hobbiga seoses juhin tähelepanu - ilmunud on Rain Wilds sarja kolmas osa "City of Dragons". Minul usina ettetellijana juba kodus olemas (õiguspoolest juba Tuulele lugemiseks välja laenatud, nii et varsti kuuleme esimesi muljeid loodetavasti ka!)

    VastaKustuta
  7. Mina tellisin ka ette aga sain raha tagasi, sest ettetellijaid oli vist nii palju, et mulle ei jätkunud. Nüüd olen kahevahel kas oodata uut tiraaži või osta kallis kõvakaaneline...

    VastaKustuta
  8. Ma eile just katsusin seda kõvakaanelist varianti, aga ostsin lõpuks ikkagi Vihmametsa kroonika kaks esimest osa ära.

    VastaKustuta