Kuninga Silmad, Catherine Banner

Läinud nädala lõpul sai siis tuulutatud Apollo raha (pidasime Mariega Apollos ühissünnipäeva). Tulemuseks siis raamat "Kuninga silmad". Armas ja südamlik (kuigi südamlik vist veidi sügavamas mõttes) raamat võlukunstist ja paralleelmaailmast, armastusest ja lootusetusest. Jah, natuke EMO nagu need ülinoorte kirjanike raamatud ikka kipuvad olema. Samas oli selles lootusetuses alati lootus õhus ning mitte kordagi ei tekkinud lugejana liigset masendust ka ülikeeruliste teemade juures.

Üritades mitte spoilerit teha (nagu kahjuks oli selle raamatu tutvustus läinudnädalases Postimehes), rääkis raamat fantaasiamaailmas elavast poisist. Elu karm - vanemad pagendatud, riigis sõjaväeline kord, korralik katk maad laastamas. Ühel päeval leiab ta maast raamatu, mis on täiesti tühi, kuid mitte kauaks. Raamatusse hakkavad ilmuma lood. Ja nii kulgeb lugu kolmetasandiliselt - poisi igapäevaelu, raamatulood ja veel üks liin, mis taaskord omaette kirjastiilis, kuid esialgu hoomamatu käega kirjutatud...

Autori kiituseks pean mainima - mitte hetkekski ei tekkinud tunnet, et ma tahaksin eelistada ühte liini teisele. Kõik olid olulised ning raamat kulges mu käes lehekülg lehekülje haaval lõppu ette lugemata ning ühtegi liini ülekeeramata. Oli kurb, rõõmus, lootusetu ja lootusrikas ja... huvitav...

Samas tõsised miinuspunktid minu poolt tõlkijatele-toimetajatele. Tavaliselt on nii, et kui miski sunnib sind viiendal leheküljel tõlkija peale mõtlema, siis pole asi päris õige. Selle raamatu puhul tekkis tõlkija küsimus liigagi ruttu. Tekst hakkis ning ma ei suutnud aru saada, kas viga on tõlkijas, kirjanikus või minus, kuid punkte oli selles tekstis eesti keele kohta ebamugavalt palju. Mõne aja möödudes see enam ei häirinud (imestades mõtlesin, kes meist kolmest nüüd arenenud on selle 40 leheküljega). Siis aga hakkasid silma torkama sisulised tõlkevead (õepojast saadi vennapoeg...) ning korrektuuri vead (valed käänded, kahtlase väärtusega sõnakordused). Tekkis tunne, et tõlkinud on keegi, kellele endale lugu üldse ei meeldi, tehtud on seda kiiruga ja raha pärast. Keegi tõlkija saadetud teksti ülelugenud pole ja nii ongi kõikide keeleliste ja sisuliste vigadega tekst trükikotta jõudnud. Kahju, lugu ise on ju tegelikult tore.

Pärast raamatu lõpetamist mõtlesin pikalt, et noorte (teismeliste) kirjanike puhul on vist pea paratamatu, et sisse tulevad laastavalt depressiivsed (emo) teemad. Samas on nende õnneks alati sees lootus (isegi kui lõpplahendus ei ole klassikaline muinasjutu "elasid õnnelikult elu lõpuni"). Ja nendes lugudes on alati korraliku koolilapse "kes pingutab, see suudab" teema. Sel korral siis võlumine - igaüks on võimeline, kuid maagide õpetamine on pigem piinamine, mille abil sunnitakse neid ennast üha enam ja enam rakendama oma võimeid. Aga seda teemat arendan ma ehk varsti oma blogis edasi.

Kokkuvõtteks - raamat mulle väga meeldis (eriliselt fakt, et ta sundis mind mõtlema süžeevälistel teemadel) ning ma kindlasti kavatsen selle triloogia järgmised raamatud läbi lugeda. Iseasi on muidugi see, kas ma raatsin nende tõlkiise eest raha välja käia või haaran nad ingliskeelsetena ette.

Filosoofiat: 3
Tapmist ja tagaajamist: 3
Romantikat: 4
Huumorit: 1
Võlumist ja maagiat: 4
Tegelaste areng ja eneseleidmine: 5

Meyeri "Host" filmilinal

Lugesin Wikipediast, et Stephenie Meyeri "Hostist" ehk "Kehast" filmitegu on hoogu kogumas. Kinodesse jõuab film märtsis 2013. Peategelast Wandereri/Melaniet on valitud kehastama noor iirlanna Saoirse Ronan, kes pälvinud juba Oscari-nominatsiooni oma kõrvalosatäitmise eest filmis "Atonement".

Raamatu kohta muljed siin.

Ahoi kõikidele! Pean ka mina oma (selle blogi) esimese postituse juures alustama vabandamisega, et see üldsegi ei räägi mõnest põnevast raamatust, mis viimasel ajal loetud on saanud, vaid hõlmab endas pelgalt natuke totakat küsimust. Loodetavasti on andestatav, sest ausalt öeldes tundub mulle neid armsaid arvustusi lugedes, et ma ise ei oskagi raamatut sel moel kirjeldada ega kritiseerida. Võib ju juhtuda, et kunagi saan selgeks, kuid mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Juhtus nii, et eelmisel nädalal tuli koolist mu tütar ja teatas, et neil on kirjanduse koduseks tööks vaja õppida rääkima oma ema või isa lapsepõlve lemmikraamatust. Esimese hooga ilmusid silme ette kolm raamatut: Krabat (esimesena ja kõige selgemalt), Hundikoer Roi ja Veel Üks Lotte. Siis aga tundus, et Krabat pole vist veel päris õigel kohal (aastakese pärast ideaalne, kuid 10-aastaselt?), Veel Üks Lotte jätaks minust (mu raamatueelistustest laiemalt tolles eas) aga vale mulje, isegi kui ta on eakohane. Hakkasin siis mõtetes kaevama. Lindgreni "poistekad" meeldisid, kuid nende jutustamises puudus point - neid teavad juba nii ehk naa kõik ja need, kellele sedatüüpi raamatud meeldivad, on need ammuilma läbigi lugenud. Mida ma oma kahekümne aasta tagusest mälust ikka jutustada oskan nii, et laps ümberjutustades ikka veel veenev kõlaks? Ilma Lõputa Lugu muutis mu mõttemaailma ja oleks eakohane, kuid see ei saanud kuuluda minu lapsepõlve, kuna ilmus eestikeelsena alles siis, kui ma juba 17-aastane olin. Jules Verne raamatud? Hmm, neid võiks ju isegi üle lugeda enne jutustamist. Tegelikult ju oligi plaan Saladuslik Saar ja 20000 Ljööd Vee All uuesti lugeda.

Mõeldud-tehtud, sammud raamatukokku. Lisaks säras riiulis jaburaimaist jaburam - Reis Maaera Südamesse. Haarasin ka tolle raamatu näppu. Lugesin need kõik rõõmsalt läbi, kuid ühtlasi jõudsin järeldusele, et need pole need. Ei, ärge saage valesti aru - tegemist on üliarmsate ajastutruude hea käega kirjutatud Sci-Fi raamatutega ja ma tõeliselt nautisin neid taas nii huumori, seikluse kui ka teadusajaloo vaatenurgast. Mõttes aga kummitas oma laps, kes teadusajaloost veel nii hästi ei tea, ajastutes ülemäära kodus ei ole ning kelle jaoks jääks selline lugemissoovitus (mida mu lemmikraamatuks tituleerimine ju vähemasti kaudselt on) veidi valesse hetke. Ma jäin kartma, et reaalse maakera ja tänase teadusega otsapidi kokkupuutunud lapse jaoks jääks sellises alternative reality's midagi painama. Las need raamatud ootavad veel paar kuud oma aega. Võimalik, et pärast pinna sondeerimist hakkan neid juba homme soovitama, kuid hetkel ei julge.

Pikk tekst on kirjas ja tulemust ikka eimigit. Hale! Täiesti hale. Mida ma siis veel lapsepõlves ise lugesin? Mehisuse sarja raamatutest ju ei räägi? Shakespeare'i kogutud teoseid neelasin 12-aastaselt (no eg see minust just õiget muljet ei jätaks ka, kui aus olla). Nojah, mõtlesin, mis ma mõtlesin, eile kell 21.52 surus laps mu alatult ja peaaegu ootamatul nurka. Temal on seda nüüd ja kohe vaja ja üldse plaanib ta 8 minuti pärast juba magama minna. Kulutasin siis veel 32 sekundit, et kogu siinkirjutatud jutt mõttest läbi lasta ning vastasin: KRABAT. Mis seal salata, on teine minu meelest läbi aegade parim lastele suunatud fantasy raamat, mida sai loetud üle ja üle igal koolivaheajal vanaema juures. Ja ma tõesti loodan, et ka Marie selle ühel päeval läbi loeb ning usun, et talle meeldib.

Nüüd siis minu küsimus. Kui sind panna vastamisi olukorraga, et tuleb rääkida (soovitada) 10-11 aastasele lapsele oma lapsepõlve lemmikraamatust, siis millisest raamatust räägid? Millised on siis need lapsepõlvelemmikud, mida jumaldades kasvavad suured fantasy-raamatute lugejad?

p.s. loon siltidesse uue sildi, mis võiks enda alla võtta ka kõik edaspidised otseselt ühte raamatut või autorit mittepuudutavad küsitlused, küsimused ja muud segase temaatikaga postitused - ÜTLEMTA SEGANE

The Way of Shadows - Brent Weeks

Meie blogilugejatele on see autor ja kolmeosaline sari (The Night Angel trilogy) ilmselt täiesti uus, aga teema mitte – keskaegses fantaasiamaailmas toimuv võitlus trooni nimel, milles pearolli etendab noor palgamõrvari õpipoiss. Kas tuleb tuttav ette?

Cenaria riiki valitseb nimeliselt küll kuningas, kuid tegelikult hoopis allilmategelastest koosnev nõukogu Sa’kagé. Nende peamiseks tegevusalaks on igat laadi kuritegevus – lõbumajade pidamine, salakaubandus, kasiinod, palgamõrvad. Et asjad paremini sujuks, on nad troonile paigutanud väeti, tahtejõuetu ja ebaväärika kuninga, kes nende ärisid liigselt ei kontrolli.

Linn on jaotatud kaheks osaks – ühelpool elavad aadlikud ja muu viisakam rahvas, teiselpool aga pätid, prostituudid ja tänavalapsed. Just viimaste hulgast on pärit ka raamatu peategelane Azoth. Vanemate poiste terroriseerimise (ja see pole mingi niisama kiusamine, vaid pidev rahanõudmine, peksmine ja veel palju hullematki) all on poisi ainsaks unistuseks olla võitmatu tapja, kes mitte kunagi kedagi kartma ei pea. Just selline inimene on legendaarne palgamõrvar Durzo Blint, kelle õpipoisiks Azoth ennast sokutada otsustab.

Edasi läheb raamat tavapärast rada pidi – noore palgamõrtsuka karm koolitamine, tema arenemine tänavapoisist nooreks aadlimeheks, esimene tööülesanne, ausad ja vaprad sõbrad ja ilus ning hea salaarmastus, kes peategelases moraalse dilemma tekitavad. Lõpuks aga pool raamatut kestev suur verepulm, mille tulemusena tuttavate tegelaste read tõhusalt hõrenevad. Ja kuigi mingisugune ajutine paus lahingutegevuses raamatu lõpus ka toimub, jääb kõik siiski väga pooleli ja kutsub edasi järgmisi osasid lugema.

Isiklikud muljed: mulle alguses see raamat üldse ei meeldinud. Päris raamatu algusosas oli üks suhteliselt räige vägistamisstseen, mis edasilugemise isu ära võttis. Aga vähehaaval siiski lugesin edasi ja võin teisi nõrganärvilisi rahustada, et see ongi kõige hullem koht kogu raamatus. Ja lõpuvõitlus (mis kestis pool raamatut) oli põnev (kuigi pean tunnistama, et vahepeal lugesin üle rea, sest lahingukirjeldused olid ehk liiga üksikasjalised ja kippusid sündmuste edasiarenemist takistama) oli vägev ja kui päris aus olla, siis tahaksin küll teada, mis edasi saab. Ja kui alguses pidin end sundima raamatut kätte võtma, siis hiljem pidin sundima end raamatut käest panema.

Miinuseks loeksin liiga keerulist maagiavärki (sadat erinevat tüüpi nõiad, salapärased artefaktid, lambist võetud võluoskused) ja valitsemishierarhiat (mis küll raamatu lõpuks enam-vähem selgeks sai). Üldiselt julgen seda raamatut soovitada küll, kuigi minu jaoks oli see liiga poistekas :P

Stiilinäide: maagilist annet omavad palgamõrvarid nimetavad ennast „wetboy“-deks ning peavad nimetus „assassin“ solvavaks (minu meelest ebaõnnestunud sõnavalik, wetboy ei kõla väga väärikalt).

Durzo Blint: "Assassins have targets because they sometimes miss, wetboys have deaders, because when we take a contract the rest of their short life is a formality".

(Viimase väite valguses on kummaline raamatu kaanele valitud moto “The perfect killer has no friends – only targets”)

Filosoofiat: 2
Tapmist ja tagaajamist: 5
Romantikat: 2
Huumorit: 1
Võlumist ja maagiat: 4
Tegelaste areng ja eneseleidmine: 4

A hunger like no other – Kresley Cole

Ostsin selle raamatu kuskilt loetud soovituse peale, et pidavat hea olema. Ilmselt on ka – mingis mõttes – kuigi ilmselt ma sain midagi mida ma ei osanud oodata. Nimelt klassifitseerib see raamat enamustes allikates „paranormal romance“ alla. Eesti keeli kokkuvõetuna tähendab see vist hulka vampiire, libahunte ja muid elukaid, kes kulutavad „tavalisest" fantasyst erinevalt tavatult suure osa raamatust voodirõõmude peale. Nüüd ma siis tean.

Pisike sisukokkuvõte (spoiler alert, nagu ikka!):
Maailmas eksisteerib paralleelselt inimestega igavene hulk üleloomulike olevuste rasse, kes aga mingil moel suudavad enda olemasolu tavaliste inimeste eest saladuses hoida. Antud raamatu peategelane Emma on nooruke, ainult 71 aastane segavereline – isa poolt vampiir ja ema poolt valküür. Kuna valküürid ja vampiirid on üksteise surmavaenlased, siis on juba tema olemasolu paras anomaalia. Kui mängu astub 1200 aastane libahuntide kuningas, kes teatab et Emma ongi tema saatusest väljavalitud kaasa, siis läheb asi päris segaseks (PS libahundid ei salli ei valküüre ega vampiire; see tunne on vastastikune). Emma ise ei ole just erilises vaimustuses sellest et üks poolsegane libahunt ta ära röövib, ajab mingit segast juttu saatuses poolt ettemääratust ning ei suuda oma loomalikke ihasid tema juuresolekul taltsutada. Ega Emma oma keha soovide taltsutamisega ka just kõige paremini hakkama ei saa – too libahunt näeb kuratlikult hea välja kah muidugi.
Nagu neil omavahelistest probleemidest veel vähe oleks, siis vürtsi lisavad loole vampiirid, kes mingil põhjusel üle maailma Emmat taga otsivad, Emma kasuvanemad valküürid, kes ei taha kuuldagi mingist liidust libahuntidega, ning ülejäänud libahundid, kellest nii mõnegi esimene instinkt Emmat nähes on ta pea võimalikult kiiresti kehast lahutada.
Kokkuvõtteks võib öelda et fantasy osa sellest raamatust ei olnud sugugi paha. Mitte just liiga detailseks arendatud, suur osa tegelasi jäi üsna pinnapealseks, samas potentsiaali on – näiteks valküüridega pole ma varasemates raamatutes kokku puutunud ja neist tahaks veel lugeda. Raamat oli suht lihtsakoeline, läbivalt tubli kolmandik kulus kahe peategelase romantiliste tunnete ja tegude peale, ülejäänu osas oli tegevuskäik lineaarne, lihtsasti jälgitav ja kiiresti arenev. Formaadilt tasku-paperback, ei oodanudki ma sealt teab mis eepost, vaid kerget meelelahutust ning selle ma ka sain. See pidev ajuderagistamine tunnete üle ja suht detailsed stseenid sellest va vanainimesteasjast muutusid aegajalt veidi häirivaks (distracting oleks õige sõna ;) ). Ma arvan, et selle osa oleks oma 50 lk lühemaks saanud kirjutada, ilma et põhisüzee midagi kaotanud oleks. Ma olen teid hoiatanud :)

Action 3
Romantika&seks 5
Maagia, müstilised olevused jne 3
Thriller 2

Vaba teema

Kuna mul tekkis üks küsimus mida kuskile alla polnud torgata, siis tegin selleks siia selle teema. Asja sisust kommentaariumis ;)