kolmapäev, 21. september 2011

Ahoi kõikidele! Pean ka mina oma (selle blogi) esimese postituse juures alustama vabandamisega, et see üldsegi ei räägi mõnest põnevast raamatust, mis viimasel ajal loetud on saanud, vaid hõlmab endas pelgalt natuke totakat küsimust. Loodetavasti on andestatav, sest ausalt öeldes tundub mulle neid armsaid arvustusi lugedes, et ma ise ei oskagi raamatut sel moel kirjeldada ega kritiseerida. Võib ju juhtuda, et kunagi saan selgeks, kuid mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Juhtus nii, et eelmisel nädalal tuli koolist mu tütar ja teatas, et neil on kirjanduse koduseks tööks vaja õppida rääkima oma ema või isa lapsepõlve lemmikraamatust. Esimese hooga ilmusid silme ette kolm raamatut: Krabat (esimesena ja kõige selgemalt), Hundikoer Roi ja Veel Üks Lotte. Siis aga tundus, et Krabat pole vist veel päris õigel kohal (aastakese pärast ideaalne, kuid 10-aastaselt?), Veel Üks Lotte jätaks minust (mu raamatueelistustest laiemalt tolles eas) aga vale mulje, isegi kui ta on eakohane. Hakkasin siis mõtetes kaevama. Lindgreni "poistekad" meeldisid, kuid nende jutustamises puudus point - neid teavad juba nii ehk naa kõik ja need, kellele sedatüüpi raamatud meeldivad, on need ammuilma läbigi lugenud. Mida ma oma kahekümne aasta tagusest mälust ikka jutustada oskan nii, et laps ümberjutustades ikka veel veenev kõlaks? Ilma Lõputa Lugu muutis mu mõttemaailma ja oleks eakohane, kuid see ei saanud kuuluda minu lapsepõlve, kuna ilmus eestikeelsena alles siis, kui ma juba 17-aastane olin. Jules Verne raamatud? Hmm, neid võiks ju isegi üle lugeda enne jutustamist. Tegelikult ju oligi plaan Saladuslik Saar ja 20000 Ljööd Vee All uuesti lugeda.

Mõeldud-tehtud, sammud raamatukokku. Lisaks säras riiulis jaburaimaist jaburam - Reis Maaera Südamesse. Haarasin ka tolle raamatu näppu. Lugesin need kõik rõõmsalt läbi, kuid ühtlasi jõudsin järeldusele, et need pole need. Ei, ärge saage valesti aru - tegemist on üliarmsate ajastutruude hea käega kirjutatud Sci-Fi raamatutega ja ma tõeliselt nautisin neid taas nii huumori, seikluse kui ka teadusajaloo vaatenurgast. Mõttes aga kummitas oma laps, kes teadusajaloost veel nii hästi ei tea, ajastutes ülemäära kodus ei ole ning kelle jaoks jääks selline lugemissoovitus (mida mu lemmikraamatuks tituleerimine ju vähemasti kaudselt on) veidi valesse hetke. Ma jäin kartma, et reaalse maakera ja tänase teadusega otsapidi kokkupuutunud lapse jaoks jääks sellises alternative reality's midagi painama. Las need raamatud ootavad veel paar kuud oma aega. Võimalik, et pärast pinna sondeerimist hakkan neid juba homme soovitama, kuid hetkel ei julge.

Pikk tekst on kirjas ja tulemust ikka eimigit. Hale! Täiesti hale. Mida ma siis veel lapsepõlves ise lugesin? Mehisuse sarja raamatutest ju ei räägi? Shakespeare'i kogutud teoseid neelasin 12-aastaselt (no eg see minust just õiget muljet ei jätaks ka, kui aus olla). Nojah, mõtlesin, mis ma mõtlesin, eile kell 21.52 surus laps mu alatult ja peaaegu ootamatul nurka. Temal on seda nüüd ja kohe vaja ja üldse plaanib ta 8 minuti pärast juba magama minna. Kulutasin siis veel 32 sekundit, et kogu siinkirjutatud jutt mõttest läbi lasta ning vastasin: KRABAT. Mis seal salata, on teine minu meelest läbi aegade parim lastele suunatud fantasy raamat, mida sai loetud üle ja üle igal koolivaheajal vanaema juures. Ja ma tõesti loodan, et ka Marie selle ühel päeval läbi loeb ning usun, et talle meeldib.

Nüüd siis minu küsimus. Kui sind panna vastamisi olukorraga, et tuleb rääkida (soovitada) 10-11 aastasele lapsele oma lapsepõlve lemmikraamatust, siis millisest raamatust räägid? Millised on siis need lapsepõlvelemmikud, mida jumaldades kasvavad suured fantasy-raamatute lugejad?

p.s. loon siltidesse uue sildi, mis võiks enda alla võtta ka kõik edaspidised otseselt ühte raamatut või autorit mittepuudutavad küsitlused, küsimused ja muud segase temaatikaga postitused - ÜTLEMTA SEGANE

28 kommentaari:

  1. umbes tolles eas lugesin mina ikka jälle doktor dolittle'i lugusid - minu arust väga südamlikud ja seikluslikud raamatud, samas ergutab ka fantaasiat, kus mujal sa ikka rääkivaid loomi eriti kohtad :)

    VastaKustuta
  2. Kas Muumitroll tunduks koolis liiga titakas? See raamat on naljakas ja tore nii suurtele kui väikestele: lastele toredad seiklused, suurtele ühiskonna ja inimtüüpide paroodiana. Aga tänapäeval on see muumindus vist liiga koomiksitest ja multikatest ära solgitud.
    Minu lugemisvara kümneaastasena: juba mainitud dr Dolittle, Winnetou, Hirvekütt, Valgekihv, Tom Sayer ja Huckleberry Finn, erinevate rahvaste muinasjutud, Totu ja muidugi Lindgren, Lingren, Lindgren. Ja palju muud.
    Mina laseksin lapsel ilmselt Lindgrenist rääkida, sest minu jaoks on ta ikkagi lastekirjanik number üks.

    VastaKustuta
  3. Mulle jällegi pole Lindgren kuigi sügavat muljet jätnud. Nüüd lapsele (lapsega) lugedes olen hoopis paar tükki suisa igavateks (Pipi ja Bullerbi) tunnistanud. Dolittle on hea, kuid ju ta pole nii kustumatut muljet jätnud, et esimese hooga meelde oleks tulnud. Kustumatult headest jäi veel ehk välja kaks suurt, kaheksa väikest sari ning veel miljon raamatut, millel ma enam pealkirja ei mäleta, kuid mille sisu mind ikka aegajalt kummitab. Veidi hilisemast ajast on märksa rohkem märksõnu võtta. 13-aastaselt oleks vankumatult vastanud: Trifiidide Päev, kuid 10-11 jaoks oli aega (5 päeva) minu jaoks selgelt liiga vähe, et iseendagi jaoks ammendavat vastust saada.

    VastaKustuta
  4. Mina vastaks ka, et Dr Dolittle raamatud näiteks ja Lindgreni poistekad (Bullerbilapsi olen nt igas eas vihanud).
    Kääbik!
    Lisaks ka "Karai. Karai poeg" mis ei ole küll fantastika vaid segu koerteraamatust ja laste krimkast. Muidugi tänapäeval lugedes oleks see suht "punane" raamat, inimeste raamatus kujutatud ideaalid ja elukorraldus on muutunud... Aga lugesin seda ikka palju kordi.
    Umbes samas vanuses ka Kadunud maailm, Kuningas Saalomoni kaevandused, Eršoti kraater...
    "Korsaaride hulka kadunud" mis oli minu esimene piraadiraamat, esimene koht, kus vabamüürlasi kohtasin jne. Muhameedlus, kadunud laps (justkui mehhike seep, kas pole). Aga nii põnev oli :)

    Lühijutud ka. Valitud palad nii raamatust "Diogenese latern" kui "Lilled Algernonile" olid ka siis ja praegugi vahvad.

    Krabat-i kaanepilt mulle ei meeldinud ja nii ei ole seda siiani lugenud.

    Aga lapsi omamata ja täpselt iga vanust mäletamata ei oska ma küll öelda, et näe kümnesele ei annaks lugeda ja 11 aastasele juba sobiks. Aga eks ma neelasin ka raamatuid valimatult. Teises-kolmandas klassis läksid nii eri maade muinasjutud kui Öölase ja Mirabiilia sari nt.

    VastaKustuta
  5. Mulle meeldis väga ka kodumaine kraam. Näiteks Silvia Truu "Peidus pool" sai täitsa kapsaks loetud ja Holger Puki "Isemeelsed" oli sageli lugemisel, aga ka Heljo Männi Toomas Linnupoja ja Toivo Tootseni Jõhvi Joosepi lood. No ja siis veel Eno Raua "Roostevaba mõõk" ja Jaan Rannapi "Agu Sihvka annab aru". Ohh, ja siis meeldis mulle väga Ottokar Domma ja muidugi Kalle Blomkvist ja Doktor Dolittle ja Winnetou.

    Ühesõnaga, mu lapsed oleksid hädas, sest ema ei suuda otsustada.

    VastaKustuta
  6. Kuna me Tuulega oleme õed, vastab tema lugemisvaramu suht täpselt minu omale. Aga Tuul, kuhu sa siis kõik need arvukad Tarzanid oled jätnud, ah? :P Neid sai ju ikka omal ajal mitu ringi loetud ja fantaasiakirjanduse mõõdu annavad need välja kuhjaga.
    Aravan, et minu laps peaks oma koolikaaslastele rääkima Dumas' musketäride sarjast. Või Tove Janssoni raamatuist. Või Lindgreni Blomkvisti ja Rasmuste juttudest. Oeh, mis küsimus see üldse on, üks lemmikraamat! See on ju võimatu!
    Aga Mercar, kohe vutt-vutt Krabati lugema! Mina avastasin selle raamatu ka alles vist keskkooli-ülikooli ajal ja olin täiesti lummatud.

    VastaKustuta
  7. Mina ei oskaks kah ühte konkreetset raamatut välja tuua. Igatahes pean tunnistama, et ulmet-fantasyt sai tolles eas loetud väga minimaalselt. "Kolme musketäri" tuleks kindlasti nimetada (neelasin ka igasugu muid ajaloolisi romaane). Alati on mulle meeldinud Lindgreni Blomkvisti-lood (samas mitmed teised Lindgreni asjad, nt "Bullerby lapsed" või "Mio, mu Mio", eriti peale ei läinud). Hästi palju lugesin lapsena ka krimkasid, absoluutne lemmik oli Sherlock Holmes (aga Christie läks ka). Samas krimkadest ei jää ühestki nii kustumatut muljet, et saaks lemmikraamatuks nimetada... "Krabatit" olen kunagi lugenud küll, aga millegipärast ei mäleta ka sellest suurt midagi (nii palju mäletan, et ei meeldinud eriti). Jules Verne'i asju lugesin ikka ka...
    Kahtlustan, et ilmselt tuleks selleks üheks välja valida "Kolm musketäri". Esimene fantasy-lemmik aga oli Pratchett, kelle puhul jälle ühte raamatut välja tuua pole minu meelest võimalik.

    VastaKustuta
  8. Ahjaa, ja Anne Rice'i "Intervjuud vampiiriga" lugesin võrdlemisi varajases eas, võib-olla sellest minu vampiirilugude lembus...

    VastaKustuta
  9. No kuidas ma võisin unustada "Seeva Kotlovi ebatavalised juhtumused"! Arvatavasti ei ole te sellest raamatust midagi kuulnud. Ilmselt poleks ma isegi, kui 28.detsembril 1966.aastal poleks õppenõukogu mu kallile tädile seda raamatut hoolsa õppimise ja väga hea käitumise eest kinkinud. Igatahes oli see raamat kapsaks loetud juba siis, kui ma selle sain ja minu käes kapsastus ta veelgi.
    Ja kui rääkida kapsastest, siis erilise reliikvia sain vanaema käest, kes andis mulle lugeda maailma parimat armastusromaani R.N.Güntekini "Linnukest". Selle raamatuga oli paraku küll nii, et mu esiemad olid suure lugemise käigus ära kaotanud kaaned ja viimase peatüki, nii et grande finalest sain ma teada alles 1993.a kui raamatust kordustrükk ilmus.

    VastaKustuta
  10. Kõige rohkem meeldis konkurentsitult Kalle Blomkvist. See oli minu meelest mäekõrguselt kõigest muust üle.

    VastaKustuta
  11. Paar mõtet ehk veel - kas maavillased Raua Robert ja Naksitrallid on juba liiga titekad? Ilmselt jah rohkem 8 aastaste teema... Nu sel juhul poisterahvale võiks pakkuda Neli Tankisti ja Koer - sõjaraamatu kohta üllatavalt mõnus ja inimlik, hulga parem kui tolleaegne kohustuslik/soovituslik kirjandus (Kuidas Karastus Teras, Polgu Poeg jne). Kui talle see tankistide raamat meeldib, siis teine sarnane oli Jutustus Tõelisest Inimesest. Kolm Musketäri on muidugi ajatu lugemine, just see esimene raamat, need "hiljem" raamatud pole mind kunagi samamoodi köitnud. Lisaks veel ehk Kuulsa Robin Hoodi Lustakad Seiklused ja Robinson Crusoe. Kustumatu mulje jättis muidugi ka Härra Huu, väga laheda kiiksuga raamat :)

    VastaKustuta
  12. PS mul läks siin eelmises postis juba suht laiahaardeliseks heietamiseks, aga kuna tegu on tütarlapsele lugemisvara soovitamisega, siis miks pole keegi maininud omaaegseid hitte Kadri ja Kasuema (või misiganes ta nimi täpselt oli)? Ma ise sain kahest raamatust kokku loetud ehk 10 lk aga tüdrukud kõik fännasid omal ajal...

    VastaKustuta
  13. Oi Härra Huu oli täitsa meelest läinud. Või noh, ma ei mäletagi muud kui, et meeldis...

    Viplala oli ka lahe, aga ma ei kujuta ette, mis vanuses seda lugesin.
    Ja Durrelli "Minu pere ja muud loomad".

    Igasugu asju peaks hakkama üle lugema hakkama nende kommentaaride valguses :)

    VastaKustuta
  14. Sest Kadri on kõige kohutavam raamat, mis üldse olemas on. Kadrist sai minu jaoks esimene õppetund teemal kohustuslik kirjandus on täiesti vastuvõetamatu lugemisvara, millest võimalusel tuleb hoiduda kilomeetrite kaugusele ja lugeda neid raamatuid, mis endale meeldivad. Ma ei tea, milliseid tüdrukuid küll sina omal ajal tundsid.

    Head raamatud ongi ju "poistekad", iga titt teab seda. :P

    VastaKustuta
  15. Njahh, jube palju lahedaid raamatuid on esile kerkinud. Peaks osa neist isegi üle lugema (loe: lapsele lugemiseks soovitama ja siis sel ajal, kui ta magab, ise ka läbi lugema). Ja tundub, et ma polegi nii erandlik selles osas, häid ja väga häid raamatuid on liiga palju selleks, et kergekäeliselt ühte raamatut jutustada. Mõtled ühest ja siis hakkab kummitama teine ning kuidas sa siis kolmanda kõrvale jätad ja...

    Noh, igatahes tutvustas Marie eile klassis Krabatit ning sai suurepärase jutustamise eest rasvase viie ning sõnalise kiitusegi e-kooli. Kiitus emakeeles... mmm... oleksite te ainult selle väikese reaaliku nägu näinud. ;)

    VastaKustuta
  16. Viplala oli tore küll, lisaks meenuvad mulle millegipärast sellega seoses "Kukeleegua lood", mis on hästi vahva raamat, aga see on vist ka natuke noorematele mõeldud...
    "Kadri" ja "Kasuema" osas ühinen Mairiga, mulle ka üldse ei meeldinud (kuigi niii ebameeldiv päris ei olnud, et lugeda ei kannataks). Aga ega mulle mitmed muud raamatud, mis tüdrukutele justkui peale minema peaks, ka ei istunud - nagu "Jane Eyre" või "Tuulest viidud".
    Aga tore, et Mariel hästi läks sellega! :)

    VastaKustuta
  17. Kadri ja kasuema on ka minu jubedaim kogemus, Nukitsamehe ja Kevade kõrval. (Nukitsameest lugesin alles 3 aastat tagasi, enne olin ainult filmi näinud - see on ju tore. Aga raamat - võehh.)

    VastaKustuta
  18. Mulle "Kadri" meeldis küll, aga närvi ajas klassikaaslaste ilkumine nimede teemal. Nimelt oli meie klassis ka poiss nimega Urmas ja selles vanuses ei ole eriti mõnus kuulata targutusi Kadri-Urmase paaripanemisest. "Kasuema" meeldis rohkem ja seetõttu lugesin seda isegi korduvalt. Ja "Jane Eyre", "Tuulest viidud" ning "Uhkus ja eelarvamus" meeldisid mulle kah. Nii et ma ei saa öelda, et ainult "poistekad" ongi head raamatud. Siiamaani tahaks teinekord fantaasiaraamatutele vahelduseks "naistekaid" lugeda.

    VastaKustuta
  19. Kadri ja Kasuema jäid mul lugemata, aga minu arust umbes sel ajal (st 4-5 klass) oli vist Jumalaema Kirik Pariisis ja see oli viimane kohustusliku kirjanduse raamat mille ma ainult kohustuse pärast läbi lugesin - tulemuseks sügav umbusk nn "klassikute" suhtes. Hiljem õppisin paremini viilima.

    VastaKustuta
  20. Tore, et eestlased on nii väike rahvas, me kõik oleme lugenud samu raamatuid. Jutuainet jätkub lõputult. (Lapsepõlve meenutamine muudab härdameelseks).

    VastaKustuta
  21. Nõukaajal oli lugemine moes, samas valik oli ainult kodumaine. mitte et valik oleks väike olnud aga tõsiste lugejate lugemisjõudlus muude ajaviitevõimaluste nappuse tõttu oli päris suur lihtsalt. Seetõttu ongi kõik samu asju lugenud. Praegu on valik suur aga inimesed vahivad telekat või surfavad netis.
    Muide, kui kvaliteetset lastekirjandust vaadata, siis domineerivad omaaegsete pärlite uusväljaanded, uuemad kodumaised asjad tunduvad (üksikute eranditega) olevat kergekaalulisemad. Igasugu printsessiteemalistest klantsjamadest ei hakkaks parem rääkimagi, see ajab lausa vihale :(

    VastaKustuta
  22. Minu arust on ka praegu väga-väga toredaid lasteraamatuid! Võtame või näiteks Piret Raua "Ernesto küülikud", "Printsess Luluu ja härra Kere", "Sanna ja salakütid", "Tobias ja teine B". Või Kristiina Kassi "Kasper ja viis tarka kassi", "Samueli võlupadi", "Käru-Kaarel". Mõlemad kirjanikud on ka enda raamatutesse suurepärased illustratsioonid teinud. Ja Kätlin Vainola "Ville", "Kelli - peaaegu haldjas" ning "Mia, Konrad ja avanevad uksed" on samuti sellised raamatud, mida suisa rõõm on endalgi lugeda. Nii et ma arvan, et seis ei ole sugugi lootusetu vaatamata suurehulgalisele klantsjamale.

    VastaKustuta
  23. Inderqule vaiden vastu: suurem osa siin nimetatud "Nõukaaegsetest" raamatutest pole ju kodumaist päritolu,isegi kui kodumaaks nimetada kogu NSVLi. Ja sellega pole ma ka nõus, et praegu midagi head lastele ei ilmuks, pigem vastupidi, ilmub nii palju, et võib ennast vaeseks osta. Need Kadri loetletud raamatud on v head (eriti Piret Raud) ja lisaks on igasugust tõlgitud kraami lademetes (Georgia Byng, Lena Lilleste, jms).
    Kolmandaks ei nõustu ma väitega, et lugemine enam moes pole. See on pensionäride vandenõu, sellist juttu ajada - et nad ise saaks rohkem ja segamatult teleka ees istuda :-) Eriti palju loevad teismelised, kellel on palju vaba aega, sest nad ei maga öösiti, need loevad rohkem kui jõuad ette kanda.

    VastaKustuta
  24. OK, võibolla mu tunne kaasaegse lastekirjanduse osas on veidi kallutatud. Raamatupoodides millegipärast hakkavad silma mu enda omaagsete lemmikute uusväljaanded, aga kuna valik on suur, siis ehk tõesti on seal vahel ka kvaliteetseid uusväljaandeid - mu järelkasv lihtsalt välja kasvanud neist. Härra Kere raamatut tütrele mõni aasta tagasi lugesin, see oli küll hea jah.
    Mis omaaegsese kodumaisusesse puutub, siis just noorematele mõeldud kangelastest suur osa oli ikka ju kodumaistelt autoritelt - Sipsik, Naksitrallid, Londiste, Raua Robert, Une-Mati/Päris-Mati&Tups, Nukitsamees, Kunksmoor, Krõll, Aatomik, Kessu&Tripp, Klaabu ja hirmus hunnik vähemvärvikaid kes kohe meelde ei tule. Ma julgeks küll väita et 70ndad ja 80ndad (minu oma noorusaja põhjal :P ) olid eesti lastekirjanduse kuldaeg. Eks tõlkeraamatuid oli ka (suur osa neist omakorda "suurelt kodumaalt") aga väliskirjandus minu arust domineeris seal mida mina liigitaks noortekirjanduseks (igat liiki seiklusjutud).
    Aga lugemise mittemoesolekuga ma jään oma seisukohtade juurde. Oma tutvusringkonnas ma tean täpselt kes on tõsised lugejad ja kes loevad pesumasina kasutusjuhendit heal juhul. Ja viimased on raudselt ülekaalus. Nõuka ajal aga lugesid KÕIK. Mu oma kuue klassi haridusega vanavanemad neelasid lehmade talitamise vahel raamatuid nii mis hullu. Isegi kui kaasaja inimesed ehk tahaks lugeda, siis levinuim probleem - pole aega... Inimeste elutempo ja muude võimaluste rohkus oma aja kasutamiseks on ikka kõvasti lugemust vähendanud.

    VastaKustuta
  25. Eks igasugu kergemal kraamil ole oma roll huvi tekitamisega ja edasi tõsisemate asjade juurde juhatamisega. Minu fantaasiakirjanduse armastus sai alguse näiteks Kääbikust ja Harry Potterist. Samamoodi võib loota, et kui ma oma viieaastase lugema motiveerimiseks kasutan praegu roosasid printsessiraamatuid, liigub ta siit edasi näiteks muude muinasjuttude ja siis juba kergema fantaasia või mille iganes poole. Peaasi, et oleks harjumus lugeda.
    PS: Kui tundub, et võrdlen Kääbikut ja HP-d rämpsroosade printsessiraamatutega, siis päris nii ma ei mõelnud, minu meelest on need mõlemad siiani ühed paremate fantaasiaraamatute hulgast.

    VastaKustuta
  26. Jap, Tuul, ma toetan su mõtet. Lisaks veel teinegi idee. Kui sa oled ainult ühte žanri lugenud, kuidas sa siis kindel saad olla, et see ongi lemmik? Selleks, et lemmikud tekiksid peab parasjagu eklektiliselt lugema. On pagana oluline, et laps ei klammerduks ühte raamatusse või teemasse (meie majas Potteriga kerged ohumärgid; tõsi, peldiku tuld süüdates veel "lumos" ei hõika), vaid arendaks oma silmaringi märksa laiemalt.

    VastaKustuta
  27. Lisan mõned, mida eespoolt ei leidnud, aga väga meeldisid / meeldivad.
    Jaan Rannap "Loomalood", James Herrioti loomajutud, Tonke Dragt "Kiri kuningale" ja siis veel ühe poola autori, kelle nimi hetkel ei meenu, raamat "Koolivaheaeg vaimudega". Veel mäletan, et mingis vanuses sai Edgar Wallace'i raamatuid neelatud.

    VastaKustuta
  28. Jaa, Herrioti raamatud olid meil ka kõik lemmikud. Tore, et meelde tuletasid :)

    VastaKustuta