Peter Grant on Londoni politsei nooruke politseikonstaabel, kelle kõige suurem hirm on see et ta määratakse tööle Case Progression Unit’sse, mis tegelikkuses tähendab, et sinus ei nähta potentsiaali tegeliku politseitöö tegemiseks ja sind lükatakse kuhugi umbsesse keldrikorruse kabinetti koos hirmsa hulga paberitega ja püütakse unustada nii ruttu kui võimalik. Üritades endale ja ülemustele tõestada, et ta siiski on tõeline politseinik, ei pööra ta selga kui värske mõrvapaiga perimeetrit valvates üritab ta tähelepanu köita arglik kummitus kes annab kirjelduse värskelt asetleidnud mõrva kohta. Treenitud politseinikuna on ta samas skeptiline igasugu üleloomulike nähtuste suhtes ja seetõttu ei rutta ta antud tunnistuse üksikasju ka oma ülemustega jagama. Hiljem antud paigale naastes üritab ta uuesti kummitusega kontakti leida ja siis astub ta juurde keegi võõras härrasmees.
- What are you doing here
- Chasing ghost
- Anyone particular?
- Nicholas Wallpenny
- Interesting. Whats Your name and address?
- And who might you be asking?
- Detective Nightingale
- Sorry sir. Constable Peter Grant
- Carry on constable
(see ja järgnevad on mälu järgi ligikaudsed tsitaadid)
Veidi hiljem määratakse Peter enda kergenduseks mitte administratiivtööle vaid detektiiv Nightingale alluvusse, kellega tal oli juba võimalus öösel kohtuda.
- Do ghosts exist?
- You saw one. Dont you know?
- I am waiting for confirmation from senior officer
- Yes they exist
- Damn
Selgub, et detektiiv Nightingale on ühtlasi ka Inglismaa viimane võlur. Võlukunst ja hulk üleloomulikke olendeid tõepoolest eksisteerivad, aga enamus avalikkusest sellest midagi ei tea. Politseis ja kõrgemates valitsusringkondades on teadmine sellest väga limiteeritud hulgal inimestel.
- So You are a wizard?
- Yes
- Like Harry Potter?
- No
- Whats the difference?
- I am not fictional character
Kuna Peter Grant juba kummitusi näeb, siis ilmselt on tal ka eeldusi võluriks saada ning lisaks detektiiv Nightingale alluvuses politseitöö tegemisele asub ta ka võluriõpilase rolli täitma. Lisaks hakkab ridamisi aset leidma hulk ilmselgelt üleloomuliku jõu poolt toime pandud mõrvu, mida siis peategelased peavad lahendama hakkama. Vahelduseks pakutavas kõrvalliinis on omavahel vaenujalale sattunud Mamma Thames ja Papa Thames koos oma hulga veenümfidest järglastega ning ülemus palub Peteril see olukord ära lahendada ja nende vahel uuesti vaherahu sobitada.
Tegu on sarja avaosaga ja minu arust päris laheda looga. Tegevus toimub Londonis ja kuna päris palju fakte puistatakse Londoni geograafia ja ajaloo kohta, siis ilmselt Londonit tundval inimesel on see lisaboonuseks. Samuti on seekord huvitav inimeste rassilise mitmekesisuse aspekti sisse toomine – Peter ise on mulatt kelle ema on „suguluses poole Sierra Leonega“; Mamma Thames on pärit (kui mu mälu ei peta) Nigeeriast ja temalt teene saamiseks sobib suurepäraselt altkäemaks autotäie Nigeeria õlle näol. Üldse on põhitegelased mõnusalt mitmekesised ja värvikad, kuigi esineb ka väikesi usutavuse apsusid – näiteks Peter, kes muidu on kogu maailma suhtes politseiametnikule omaselt skeptiline ja ettevaatlik, ilmutab vahel ka veidi kummalist kergeusklikkust ja kergemeelsust kui asi puudutab maagilisi olendeid. Maagiaga vähemalt avaosas liiga palju ei tegeleta, lugeja õpib seda tundma koos noorukese konstaabliga tilkhaaval, mitte ei visata ülepeakaela sisse. Kuna konstaabel on ennekõike skeptiline ja ratsionaalne inimene, siis üritab ta ka maagiale selle avaldumisvormides ratsionaalseid (st teaduslikke) selgitusi leida ja üldjuhul tuleb tal see päris usutavalt välja. See omakorda piirab ära ka maagia võimalused – jõudu ja ainet ei saa luua eimillestki, saab ainult muuta ta vormi. Näiteks kui inimese nägu muuta, siis võlujõuga nihutatakse ta lihased ja luuosakesed füüsiliselt paigalt ära, mis aga tähendab et loitsu lõppedes langeb ta nägu sisuliselt kokku kuna vana luustruktuur seda enam ei toeta. Ei ole ilus.
Kui üritada veel midagi kritiseerida, siis ehk kohatist põgusat ebaühtlust, mõned tempovääratused linnakirjelduste puhul (kuna ma linna ei tunne siis mulle nad palju ei anna, Londoni elaniku jaoks on nad võibolla tähendusrikkamad) ja veidi ülejäänud stiilist välja langevat lõpplahendust – kui varem oli kogu konstaabli tegevus suuresti kaalutletud ja sellest hoolimata tagasilöökidega vürtsitatud, siis lõpp tuli tema jaoks üsna võõral territooriumil ootamatult kergesti (ja paari kummalise kokkusattumuse ootamatul toel – näiteks Mamma poolt varem antud oluline infokild olukorras kus ta ei oleks saanud/pidanud teadma hoopis teises tegevusliinis tulevikus aset leidvat sündmuskäiku).
Kokkuvõttes julgen soovitada ehk eriti inimesele, kes muidu igapäevaselt suur fantaasiakirjanduse lugeja ei ole ja tahab sujuvat sissejuhatust teemasse.
Huumor – 4
Romantika – 3
Action – 5
Maagia – 3
