Maria V. Snyder, Magic Study

Et käimas on alles veebruarikuu teine nädal, siis lause „Parim raamat, mida sel aastal lugenud olen!“ ei mõju ilmselt nii võimsalt, kui seda oleks detsembrikuine tundepuhang. Aga vaatamata halvale ajastusele julgen siiski arvata, et „Magic Study“ puhul on tegemist lugemist vääriva raamatuga küll. No tõesti, seda ei juhtu just väga sageli, et ma mõne raamatu töö juurde kaasa võtan, et siis kohvipausi ajal seda pisutki lugeda saaksin.

Kuna teisest osast on raske niimoodi juttu teha, et ma esimese osa ("Poison Study") sündmusi liialt palju ei paljastaks ja keelatud informatsiooni ei annaks, siis tuleb postitus lühike. Pealegi on peamine eesmärk, st raamatu kiitmine, juba täidetud.

Õige pisut siiski. Yelena lõpetab komandöri toidudegustaatori töö ja alustab teekonda oma sünniriiki Sitiasse. Selliseks rännakuks on tal vägagi kaalukad põhjused. Vaatamata ohtliku ameti mahapanemisele, on Yelena elu aga jätkuvalt väga huvitav (kohati võib tunduda, et ehk isegi liiga huvitav). Kui te mind ei usu, siis peategelane ise arvab asjast nii: „Despite having to worry about poison in the Commander´s food, I began to think life in Ixia had been easier.“

Vanad toredad tegelased ei kao ka teises osas kuskile, küll aga lisandub uusi värvikaid tegelasi. Kusjuures mitte kõik neist pole inimesed. Yelena suureks sõbraks saab näiteks üks hobune.

“The horses know where to go.”

“It´s certainly not a military strategy I would use, but I´ve learned that the south uses its own strategy. And, strangely enough, it works.”

Snyderi kirjutamisstiil meeldib mulle väga. Tõsi, romantilistest hetkedest ei meeldi talle vist väga kirjutada. Eriti just esimest osa lugedes oli kohati tunne, et „katsume nüüd selle kohustusliku stseeniga võimalikult kiiresti ühele poole saada“. Aga ikkagi – lugege ise :)