„Tithe“ on urban fantasy kategooriasse liigituv noorteromaan, kus fantaasiasutsu lisavad haldjad. Kui võrrelda seda raamatut näiteks Melissa Marri Wicked Lovely sarjaga, siis peab ütlema, et viimane on kordades halvem lugemine. Sarnasusi muidugi on – „21. sajandi muinasjutus põimuvad haldjaintriigid, surelike armastus ja iidsete reeglite ning tänapäevaste ootuste põrkumine“. Mõlemas raamatus tundub haldjarahvas olevat selline julm ja õõvastav kontingent, üksikute toredate eranditega muidugi.
Raamatu peategelaseks on 16-aastane Kaye, kelle elu just meelakkumine või lust ja lillepidu pole olnud. See lillepidu tundub küll olevat tema rokkmuusikust emal, kuid ka see lõppeb, kui ema peika Lloyd mingil seletamatul kombel väga vägivaldseks muutub. Pärast ebaõnnestunud tapmiskatset kolib Kaye koos oma emaga vanaema juurde tagasi. Kohta, kus Kaye on lapsepõlve veetnud koos haldjatest sõpradega ja teda on haldjajuttude tõttu imelikuks peetud. Raske elu on tüdrukut üksjagu karastanud, sest julgust ja ettevõtlikust tal jagub. Ilmselt seetõttu õnnestub tal päästa ka haldjasoost rüütel Roiben.
Nagu tänapäevastes noorsooromaanides (vt nt Canavani Musta Võluri triloogia, P.C ja Kristin Casti Öökoja sari) ikka, on ka Tithes homoseksuaalsuse teema sees:
“Yeah, the whole family knows. It's no big deal. One night at dinner I said, 'Mom, you know the forbidden love that Spock has for Kirk? Well, me too.' It was easier for her to understand that way.”
Mulle oleks meeldinud tegelikult, kui Cornyst oleks isegi pisut rohkem juttu olnud, aga ehk teises osas „Ironside“ saab see viga parandatud.
Kokkuvõttes. Täitsa tore ja originaalne lugu on. Kuigi on asju, millega sa ei tarvitse nõustuda (suitsetavad teismelised; lapsevanemad, kes käituvad ise kui lapsed; suhtumine hariduse omandamisse; vägivald jne), on see raamat ikkagi paganama hästi kirjutatud - sedasorti teos, mille hammustad õhtuga alla, pole küsimustki! Kui sulle siiski sellised pisut sünged raamatud ei meeldi, siis vist ei ole mõtet Tithet kätte võtta.
Filosoofiat: 2; Tapmist ja tagaajamist: 4; Romantikat: 4; Huumorit: 3; Võlumist ja maagiat: 3
(1=üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju; 5=põhjalikult)
Nüüd, kus mul on "Ironside" peaaegu läbi loetud, selgub, et teine osa on siiski "Valiant". Tore lugu küll. Kuna aga Valianti sündmused tunduvad toimuvat Tithega samal ajal, lihtsalt peategelased on teised, siis vahest pole väga hullu.
VastaKustuta"Ironside" meeldis rohkem kui "Tithe".
VastaKustutaEriti mõnusad olid Kaye ja Corny vahelised dialoogid.
"You could send him a letter or something, couldn´t you? That´s not technically seeing him."
"Sure," Kaye said. "If he got mail that wasn´t, like, acorn-based."
"There´s stuff you still don´t understand about faerie customs. Everything that happened - it might not mean what you think it means."
Kaye shook her head, shaking off Corny´s words. "Maybe it´s good that we split up. I mean,as boyfriends go, he was always busy working. Running an evil court takes a lot of time."
"And he´s too old for you," Corny said.
"And moping around all the time," Kaye said. "Too emo."
"No car, either. What´s the point of an older boyfriend with no car?"
"Hair longer than mine," Kaye said.
"I bet he takes longer to get ready, too."
Minagi lõpetasin just "Tithe" lugemise. Nõustun Kadri kiitusega, et hoogsalt ja kiirelt läheb lugemine ja põnevust hoitakse koguaeg üleval.
VastaKustutaKohati jäi minule siiski mulje, nagu olekski liialt kiirustatud - toimusid muudkui hüpped ühest kohast teise (vbl olen Jordani ja Hobbi aeglase ja süveneva stiiliga liiga ära harjunud). Võib-olla just selle kiire tempo tõttu jäi natuke puudu tegelaste iseloomust, mõtetest ja omavahelistest suhetest arusaamisest - ma ei suutnud vahepeal mõista, miks tegelased käitusid just nii nagu nad käitusid. Aga kes teab, äkki oli see autori poolt sihilik ja tausta peavad lugejad ise välja mõtlema...
Et ei jääks kõlama liiga negatiivne toon, siis lugu iseenesest oli huvitav ja üsna originaalne; kindlasti tahan lugeda ka järgmisi osi. :)