Maggie Stiefvateri loomingu austajatele on välja pakkuda uus maiuspala - libahuntide ja haldjate kõrval on Stiefvater ette võtnud Iiri mütoloogias tuntud merest tulevad müstilised ja tigedad inimsööjahobused.
Pisikesel ja kivisel Thisby saarel elab vaid 4000 inimest, kuid igal sügisel täitub saar turistidega - just siis leiavad aset kurikuulsad hobuste võiduajamised, kus ratsudeks kasutatakse merest väljuvaid maagilisi hobuseid, keda nimetatakse capall uisce. Võiduajamised on väga ohtlikud, sest tohutu kiired ookeanihobused mitte ainult ei ihka tagasi lainetesse, vaid tirivad meelsasti kaasa ka ratsaniku, kes hästi hobusele lõunasöögiks passib. Iga võiduajamine toob kaasa mitmeid surmajuhtumeid.
Kõige parem merehobuste tundja on igipõline saarepoiss Sean Kendrick, orb, kelle legendaarsest ratsutajast isa aastaid tagasi samuti võiduajamistel surma sai. Sean on võiduajamised oma lemmikhobusel Corril võitnud neli korda. Kahjuks pole Corr tegelikult tema oma, vaid hoopis saare kõige jõukama hobusekasvataja oma, kelle heaks Sean juba aastaid töötanud on ning kelle poeg osava hobusepoisi peale kangesti kade ja kuri on.
Saare põhiatraktsioonist, võiduajamistest, ei tea suurt midagi kaluriperest pärit tüdruk Puck, kelle vanemad peret meelega muust rahvast ja saareelust lahus on hoidnud. Puck on särtsakas, hakkaja ja tige nagu merehobused. Kui hobused Pucki vanemad nahka panevad, otsustab tüdruk vanema venna mandrile mineku edasilükkamiseks oma pisikese poniga merehobuste võiduajamistega liituda. Ainuke naissoost osavõtja ning pisike poni raevukate merehobuste vastu - konkurendid peavad neid lihtsalt lõunasöögiks. Aga alahinnata ei tasu ühtegi vastast.
Olemata ei jää ka romantiline liin Pucki ja Seani vahel. Aga sellega tuleb kõvasti üle poole raamatu oodata. Stiefvateri raamatutele omane rahulik tempo on siin eriti rõhutatud, ilmselt eesmärgiga lasta lugejal põhjalikult saare tuulisesse ja metsikusse atmosfääri sisse elada.
Üldiselt mulle meeldis, kuigi vähem, kui teised Stiefvaterid. Põnevust oli vähem kui Shiveri sarjas ja vaimukaid dialooge palju vähem kui Ballad-sarjas. Kodulehelt lugesin, et Stiefvater ise peab seda oma parimaks raamatuks. Nii et võibolla ma lihtsalt ei oska hinnata. Lugeda igatahes tasub, originaalne ja mõnusalt sünge õhustikuga lugu. Toredaks üllatuseks oli autori autogramm neti kaudu tellitud raamatu tiitellehel.
(5 palli süsteemis)
Maagiat - 1
Romantikat - 4
Actionit - 3
Nalja - 0
Kahetsusväärselt olen ma Stiefvaterit liiga vähe lugenud, aga see ainumas raamat, "Värin" nimeks, meeldis mulle väga. Ma arvan, et Tuule tutvustatud raamat meeldiks ka.
VastaKustutaKusjuures, kui see sul veel loetud ei ole, siis sulle julgen soovitada. Ma arvan, et see on üks neist, mis võiks sulle väga meeldida.
KustutaStiefvateri blogist (http://maggiestiefvater.blogspot.com//) lugesin kahte toredat uudist - kõigepealt - algamas on uus neljaosaline Kaarna sari, esimene osa "The Raven Boys" ilmub septembris. Ja teiseks - töös on Lamenti ja Balladi sarja kolmas osa "Requiem"! Maggie sõnul "Currently, the first two words of the rough draft are “Luke Dillon.”" See tähendab, et lahenduse saab minu ja Tuule vaheline vaidlus Luke'i rollist ja saatusest "Balladis". Peaks "Balladi" tegelt uuesti üle lugema...
VastaKustutaMul on jälle tunne nagu oleksin ma absoluutselt teist raamatut lugenud. Esimene ääremärkus - maagiat on seal minu meelest vähemalt "3" jagu kui mitte enama eest. Tõsi, pole võlureid ega muud käegakatsutavat, kuid viis, kuidas Sean Capaill Uisce'ga (see siis mitmus vesihobustest), pole mitte midagi vähemat kui maagia. Seani seotus merega ja Pucki seotus saarega.
VastaKustutaNalja hindamisega on lood keerulisemad. Aga ma ikkagi itsitasin mingite kohtade peal. Puck oma ütlemistega teenib mu meelest ikka vähemalt ühe punkti välja. Kasvõi juba selle eest, kuidas ta kirjeldab enda "äädikast sündimist ja suhkruga pesemist" (õhtul panen tsitaadi ka, sest see oli liiga armas koht.)
Kui kirjeldada võimalikult lühidalt, siis märksõnaks oleks: hobused, kes ei ütle ära ka inimlihast. Natuke pikemale seletusele mõeldes räägiks Seani ja Pucki armastusloost. Aga veelgi pikema kirjeldusena annaks hoopis info nende kahe tegelase eneseleidmisest (ja teineteiseleidmisest sealhulgas). Nad on mõlemad orvud saarel, mille kliima, elustandardid ja seadused on kõike muud kui leebed (Puck kaotas mõlemad vanemad vesihobuste lõunasöökiks, Seani isa jäi vesihobuste jalge alla, ema põgenes mandrile - ja see on saare mõistes sama hästi kui "surnud"). Sean, kes põhimõtteliselt on orjastatud talli, milles ta töötab. Ok, ta saab palka, kuid kõik see, mis lisandub annab pigem vihja orjastaatusest kui valge inimese kombel töötamisest. Ja Puck, kes elab oma vendadega ja "saab hakkama". Olgugi see hakkama saamine seotud lõputute õunakookidega õhtusöögiks, sest õunad kasvavad aias ja muuks raha ei jagu. Olgugi see seotud kõigest materiaalsest loobumisega, sest ta vanem vend töötab üsna samasuguses olukorras kui Sean ja nad lihtsalt ei saa muud lubada. Aga tal on hobune! Tavaline ja väike, kuid üdini tema oma. Ehk lugu sellest, kuidas kaks individualisti (no olgem ausad, ega neil ei ole ka mingit erilist põhjust teisi inimesi usaldada või armastada) otsivad oma sisemist julgust vaadata näkku oma unistustele laskmata end sealjuures murda reaalsuse paratamatusest.
Muide, see romantikaliin hakkas märkimisväärselt varem. Ma ütleks, et alates hetkest, mil Puck esimest korda meest nägi, hakkas ta koheselt õhkama. Oligi nagu puhas armastusromaan koos pisikese elevusega. Midagi roosat ja nunnut teismelistele tüdrukutele. Midagi nagu... Krabat on esimene raamat, mis meenub sarnast emotsiooni pakkuvana. Mulle meeldis, isegi kui ta oli üdini roosa ja plikalik (mida ta ka oli).
Ainult mulle ei meeldinud ülemäära, et räägiti kahe minategelase kaudu. See ei lasknud süveneda kumbagi ja sundis lugema vähema emotsiooniga. Nojah, norida võib ka kohati sõnastuse kallal. Kui tegelane mõtleb ja näitab maailma oma silmade läbi, siis ta ei mõtle kunagi sellises sõnastuses nagu ta kirjutaks päevikut. Kahjuks raamatus oli selliseid kohti ja see kriipis.
Lubatud tsitaat siis:
KustutaIt makes me feel ungenerous, since he'd answered so honestly. "I'm sorry," I say. "My mother always said that I was born out of bottle of vinegar instead of born from a womb and that she and my father bathed me in sugar for three days to wash it off. I try to behave but I always go back to the vinegar." When Dad was in one of his rare, fanciful moods, he told guests that the pixies left me on the doorstep because I bit their fingers too often. My favorite was always when Mum said that before I was born, it rained for seven days and seven nights solid, and when she went out into the yard to ask the sky what it was weeping for, I dropped out of the clouds at her feet and the sun came out. I'd always liked the idea of being such a bother that I affected even the weather.
Maggie Stiefvateri plogi põhjal on lootust inimsööjatest merehobuseid peagi ka kinolinal näha. Ma arvan, et see raamat annaks päris hea filmi, sest tegevuskäik on seal küllalt aeglane. Tiheda sisuga raamatud muutuvad filmina pinnapealseks ludistamiseks.
VastaKustutaSattusin Scorpio Races-it lugema Iirimaa reisi ajal. Kuna raamat on inspireeritud just selle kandi mütoloogiast ja loodusest, oli see minu jaoks seetõttu kuidagi eriliselt mõjus. Kuigi meil on käes juunikuu, mitte oktoobri lõpp nagu raamatus, ei olnud ilmad just kiita ning õhustik raamatus kirjeldatuga seetõttu päris sarnane.
VastaKustutaSean Kendricki tegelaskuju oli tõeliselt meisterlikult kujutatud. Puck jäi tema kõrval nõrgemaks. Näiteks päris hästi ei saanudki aru tema motiividest võiduajamistel osalemiseks. Oma plaanist teatas ta automaatse vastusena venna saarelt lahkumise plaanile, aga põhjendus, et ta selle abil lootis venda paar nädalat kauem saarel hoida, jäi nagu lahjaks. Majapäästmise põhjendus lisandus ka alles hiljem. Pigem tundus, et ta oli juba varem salaja võistlustel osalemise (ja selle kaudu enda tõestamise? kuulsaks saamise?) peale mõelnud, kuidas tal muidu see plaan niiviisi varnast võtta oli. Ja oma hobusevalikul oli ta natuke põhimõttelage ja kõikuv. Aga võib-olla ongi päris inimesed sellised?
Mulle meeldis hästi see Miiragi mainitud Pucki seotus saarega - et Puck tundis, hetkedel, mil teda saare loodus ja iidsed traditsioonid eriti tihedalt ümbritsesid, juskui seoks teda saarega nähtamatud juured, mis tema jalgadest maapinda kasvavad. Mõtlesin, et mul on Eestiga seoses tegelikult sama tunne. Mistõttu minu jaoks välismaal elamine sugugi kutsuv pole (olen katsetanud ka, aastakese jagu, oli selline tunne, nagu oleks mind minu õigest kontekstist välja kistud. Just selline lahtirebitud, ümbrusega juurtega ühendamata olemine). Ja arusaadavalt oli ka kirjeldatud, et paljudel saareelanikel, sealhulgas Pucki vennal Gabe'il, selline seotus puudus ning suurimaks sooviks oli saarekolkast laia maailma pääsemine. Kah hästi eluline variant.
Meeldis ka Seani igapäevane, rahvapärimusest inspireeritud võlukunst hobustega tegelemisel. Kurjad hobused meeldisid ka. Eriti hästi tuli mulle silme ette see stseen, kus Puck ja Finn oma kodus kuuri all piknikku pidades jahti pidava merehobusega kohtusid. Ja see, kuidas Corr seda tallimeest Price'i ründas - täpselt tuli silma ette mu õe koer Rebo, kes sama moodi ootamatult ohlik võib olla - paitad ja paitad, ta on rahul ja rõõmus, aga kui siis jääb vaikseks ja hakkab sind põrnitsema, tuleb heaga eemale tõmbuda, enne kui hambad välkuma hakkavad. Väikevend Finni tegelaskuju meeldis, hästi ehe ja tore. Stiefvateri juba teada detailiderohke atmosfääriloomine meeldis. Kuigi eriti raamatu algupoole jäi kohati mulje, et lugu kipub suuremas plaanis nõrgaks jääma ja kõigi nende atmosfääridetailide sisse natuke uppuma. Aga samas raamatu teises pooles seda tunnet enam polnud.
Kokkuvõttes - kindlasti soovitan.