Vahelduseks siis kokkuvõte ühest sellisest fantaasiavaldkonna raamatust, kus klassikalisi fantaasiakomponente õieti väga palju ei olegi. Kui natuke vaeva näha, saaks selle raamatu suuremat midagi kaotamata kirjutada lihtsalt ajalooliseks seiklusjutuks.
Tegevus leiab aset umbes keskaegse arengutasemega meie jaoks tundmatus maailmas. Seal on palju pisikesi kuningriike, igaüks oma kirju ajalooga, minevikupagasiga ja olevikuprobleemidega. Tuleviku osas painab kõiki suuremal või vähemal määral teadmine, et kuskil on võimsate maagide valitsetav, väljaspool tavalist aega ja ruumi asuv „paik“ Norsunder, mille asukad juba varasemalt on üritanud kogu maailma endale allutada ja ilmselt tulevikus veel üritavad.
Vidanric on oma kuningriigi kuningasoo ühe kõrvalharu printsi poeg, 14 aastane ja ei paista peale oma staatuse suurt millegagi silma. Paraku on nende riigis kuningas oma võimu kindlustamise nimel hakanud veidi „kummaliselt“ käituma ja mitte kellegi poolt usutava kokkusattumuse tulemusena on lähiminevikus terve hulk noori ülikuvõsusid (potentsiaalseid trooninõudlejaid) igasugu veidrates õnnetustes hukka saanud. Seetõttu saadab Vidanric’u isa ta mandri teise otsa, Marloven Hess’i nimelisse kuningriiku sõjaväeakadeemiasse õppima – arvates üsna põhjendatult, et sinna nende kuninga „õnnetused“ ei küüni ta poega ohustama. Kui Vidanric’u enda kuningriik oli vähe militariseeritud riik, kus õukonnas võimuvõitlus käis „tsiviliseeritud“ vahenditega nagu kuulujuttude levitamine, flirtimine, ülikeerukas etiketisüsteem jne, siis Marloven Hess on täiuseni lihvinud oma sõjaväelise (kõrg)hariduse, õpetades lootustandvamad poisid juba 10ndast eluaastast valdama kõiki olulisemaid käsirelvi, ratsutamist, aga ka taktikat ja üksuste juhtimist. Esimene osa raamatust kujutabki endast suuresti Vidanric’u kohanemise lugu, kuidas ta võõras kultuuris õpib hakkama saama teiste omavanuste poiste seas, kelle haridustee akadeemias on juba kestnud mitu aastat ja kellele sõjaväeline elustiil on loomulik. Ta hakkab mõistma, et tema „kultuurne“ kuningriik ehk ei olegi kõrgemalseisev pealtnäha vägivalda ja barbaarsust väärtustavast ühiskonnast. Mida aeg edasi, seda enam arenevad ka meie tegelased – mõistmisele järgneb aktsepteerimine, väärtuste jagamine, seejärel kohanemine ehk muutumine süsteemi üheks lüliks, seejärel juba võtab Vidanric ka liidrirolli üha enam osaks.
Erinevalt mõnest teisest sarnasesse keskkonda paigutatud raamatust (Ranger’s Apprentice) ei ole siinse raamatu peategelane millegi poolest eriline, ei ole tal ühtegi oskust mis ta teiste seast esile tõstaks. Samuti erinevalt teistest sarnastest raamatutest puudub siin selge mentorikuju, suur vaenlane, kes läbi kogu raamatu intriigi aitaks kerida, või mingi konkreetne lõppeesmärk (kättemaks?) mille suunas püüelda. Selles mõttes on autor mitmeid selle žanri klišeesid edukalt vältinud, kogu raamat ongi pigem ühe noore mehe kujunemise lugu, samas üldsegi mitte igav. Oma keskselt ideelt meenutab see raamat veidi Enderi Mängu, aga meeleolu on kuidagi palju vähem depressiivne, maailm mitmekesisem jne. Muide, arvestades et tegevus toimus sõjaväeakadeemias, oli siin üldse väga vähe vägivalda.
Maagia on selles maailmas olemas, aga eksisteerib suuresti taustal. Kasutust leiab ta pigem inimeste elu mugavamaks tegemisel, umbes nagu meil elekter – ei hakka meil ju täna keegi ainult elektrist raamatut kirjutama? Noh umbes samamoodi suhtub autor selles raamatus maagiasse – see on olemas aga pole oluline. Üks kasutusotstarve on sellel näiteks inimese loomulike hädade leevendamine – igaüks õpib juba lapsena selgeks paar sõna mille lausumine leevendab pakitsuse põies või päästab piinlikust olukorrast kui süda pahaks läheb. Samuti eksisteerib momentaalne kirjavahetus ja ka inimeste transport maagiliste meetodite abil, aga see on suht kallis ja seega vähelevinud. Saame vihjeid ka selle kohta, et Norsunderi võimsad maagid suudavad terveid riike enda tahte alla allutada, aga ilmselt on sellelgi maagial mingid piirid, milleks muidu mõõka keerutavaid sõdalasi vaja on. Ilmselt saame rohkem sellest maagiast aimu samasse maailma paigutatud teistest raamatutest: Crown Duel (käesolev on tegelikult selle raamatu hiljem kirjutatud eellugu), Senrid, Inda jne.
Selles raamatus eksisteerib ka väike romantiline liin, aga eriti suurt rolli ta kogu tegevuskäigus ei oma, pigem annab tegelastele veel ühe lisamõõtme.
Raamatu suurimaks veaks minu jaoks on absurdsed nimed, no kas tõesti peab sihukesi kasutama? Näiteks Eveneth, Telyerhas, Shevraeth, Senelac, Remalna, Zheirban, Forthan jne jne – kas keegi saab aru millised on naiste nimed, millised meeste nimed ja millised kohanimed? Ja nimesid on seal raamatus veel palju rohkem.
Tegevuse pealiini tempo keskel jäi korraks nagu veidi venima – üks kooliaasta järgnes teisele, samade või sarnaste sündmustega (vastavalt „õppekavale“) aga samas seda vürtsitati paralleelis toimuvate vahepaladega – romantiline liin, „kodus“ aset leidvale toimuvad väikesed kõrvalepõiked jne, nii et väga uniseks ei läinud.
Kokkuvõttes – väga kaasakiskuv raamat, raske oli käest panna. Tagantjärele võib ju vigu otsida, aga kindlasti pole need nii olulised, et tasuks nende pärast raamat lugemata jätta. Arvustused räägivad, et Crown Duel on veel parem. Elame-näeme J
Hmm, tundub täpselt see, mida mul hetkel vaja on. Ehk teisisõnu: peab plaani võtma.
VastaKustuta