pühapäev, 10. märts 2013

Gail Carriger "Etiquette & Espionage"

Gail Carriger, "Parasol Protectorate" sarja autor, on seekord otsustanud kirjutada midagi ka noorematele lugejatele. "Etiquette & Espionage", I osa "Finishing School" sarjas, tegevus leiab aset samas maailmas nagu "Soulless" ja selle järjed. Peategelane on seekord 14aastane Sophronia, asjalik ja ettevõtlik tüdruk, kes eelistab naiselikumatele meelelahutustele ronimist ja mehhanismide koost lahti võtmist. Kuna vanemad temaga enam hästi toime ei tule, saadetakse ta tütarlastekooli kasvatust saama. Nagu raamatu nimestki võib järeldada, ei ole aga tegemist päris tavalise kooliga - lisaks daamilikule käitumisele õpetatakse seal ka spioneerimist. Kui enamiku puhul õpilastest on tegemist peretraditsiooniga, siis Sophronia vanemad ei ole kooli tegelikust eesmärgist teadlikud, mistõttu Sophroniat ootab kohale jõudes meeldiv üllatus - seal pole pooltki nii igav ja tüütu kui kardetud ning peategelase ronimisoskus kulub marjaks ära. Koolis kohtub Sophronia ka paari "Parasol Protectorate" sarjast tuttava tegelasega - üks kaasõpilastest on Sidheag Maccon ning lisaks liigub seal ringi 9aastane Génévieve Lefoux, kes juba nii noorelt eelistab kanda poisteriideid ja on osav leiutaja-mehhaanik.

Teel kooli peatavad Sophroniat ja paari teist tulevast õpilast vedava vankri röövlid - täpsemini lendröövlid (flywaymen), kes ründavad õhupalli pealt. Selgub, et röövlid lootsid vankrist leida ühe salajase, väga väärtusliku eseme. Sophronia saab igatahes esimese võimaluse särada, röövlitest saavad nad jagu ja kogu ülejäänud raamatu tegevus keerleb lisaks igapäevasele koolielule ja -intriigidele selle eseme ümber, mida, nagu selgub, tahab enda valdusse saada õige mitu inimest/organisatsiooni. Koolis on aga niigi põnev - kasvandikele õpetatakse mh võitlust erinevate relvadega, mürgitamist ja võrgutamist, aga ka seltskonnas käitumist - seda viimast üsna omapärase nurga alt. Näiteks üks tsitaat õpetajalt taskurättide kasulikkusest:

A lady always has her handkerchief on her person. A handkerchief is endlessly useful. Not only is it a communication device, but it can also be dropped as a distraction, scented with various perfumes and noxious gases for discombobulation, used to wipe the forehead of a gentleman, or even bandage a wound, and, of course, you may dab at the eyes or nose if it is still clean.

Kuna tegemist on noortele suunatud raamatuga (liigitaksin selle isegi pigem laste- kui young adult raamatuks), siis on see mõnevõrra lihtsakoelisem kui "Parasol Protectorate" sari. Sellegi poolest oli tegu nauditava lugemisega, Gail Carriger on endiselt vaimukas ja seiklused põnevad.   Erilise realistlikkusega lugu silma ei paista, aga miks peakski - tegemist on eelkõige meelelahutusega. Üleloomulikku elementi on vähemalt esimeses osas üsna vähe, kuigi üks õpetajatest on libahunt ja üks vampiir. Romantikat raamatus otseselt ei olnud, kuigi leidub teatud viiteid, mis annavad lootust sellesuunalisteks arenguteks järgmistes osades. Tundub, et sari võib olla plaanitud sarnaselt nagu Harry Potteri lood (kooliaasta = raamat), nii et eeldan, et tulevastes osades muutub nii sündmuste käik kui ka stiil väheke täiskasvanulikumaks. Igatahes ootan huviga järgmisi raamatuid. :)

4 kommentaari:

  1. Hiljuti ilmus "Finishing School" sarja teine osa, "Curtsies and Conspiracies". Pean seda raamatut eelmisest isegi paremaks - rohkem tegevust ja sündmusi, vähem kooli igapäevaelu kirjeldust (või on siis õigem öelda, et vähemalt Sophronia igapäevaelu on muutunud põnevamaks). Lugu on väga kaasahaarav, sisaldab eelmisest rohkem ka üleloomulikku elementi ja endiselt jagub värvikaid tegelasi (omapärasuselt isegi natuke üle võlli, aga see tundub olevat Carrigeri stiil). Seekord liituvad tütarlastekooli seltskonnaga ka mõned noormehed n-ö sõpruskoolist, kellega koos reisitakse salapärastel põhjustel Londonisse. Loomulikult ei suuda Sophronia saladusi torkimata jätta.
    Nagu eelmise arvustuse lõpus viitasin, on juba ilmnenud ka romantilisi elemente - võiks isegi öelda, et armukolmnurk, mille keskmes loomulikult Sophronia, kelle tähelepanu pärast võistlevad laeva katlakütja, kellega tüdruk juba eelmises raamatus heaks sõbraks sai, ja kõrgest soost noormees poistekoolist. Ühesõnaga põnevust jätkub mitmel rindel, soovitan soojalt. :)

    VastaKustuta
  2. Hea ülevaade! Kirjutad üldse hästi neid, lugesin neid siit blogist hulgi.
    Ega sa ei tahaks mõnikord kirjutada mõne arvustuse-ülevaate ka ulmeajakirja Reaktor jaoks? aadress ulmeajakiri.ee. Võib-olla saab mõne olemasolevatestki sobivaks kohendada või selle siin pikemaks kirjutada ja ka järgmisi osi sisse panna. vms.
    Oleks rõõm sinustja Fantaasiajuttude muljete blogi kirjutajatest Reaktoris kuulda. Aadress toimetus@ulmeajakiri.ee.
    Ette tänades
    Artur Räpp
    Reaktori toimetaja

    VastaKustuta
  3. Nüüd on mul loetud ka 3. ja 4. osa Finishing School sarjast. Kui esimese raamatu kohta kirjutasin, et see liigitub pigem laste- kui noorteraamatuks, siis mida aeg edasi, seda vanemaks saavad muidugi tegelased, nii et viimane osa on juba väga klassikaline young adult lugu, kus romantiline liin on olulisel kohal. Pean ütlema, et mulle selle allteema lahendus päris meeldis - asjad ei lähe küll imelihtsalt, aga lõpp on siiski optimistlik. Ka Sophronia valik oli sümpaatne.
    Muidugi hauvad igas raamatus pahad tegelased salaplaani, mille Sophronia oma sõbrannadega peab nurjama. See pool selgelt ülearu realistlik ei ole, aga eks fantaasialugudes on selline leidlikkuse ja hulljulguse abil ülekaalukast vaenlasest jagusaamine ootuspärane. Eriti viimases raamatus on siiski näidatud ka asjade tumedamat poolt - paar stseeni olid suisa nii koledad, et ootaksin midagi sellist pigem tõsisest märulifilmist kui muidu lõbusast noortekast. Üldiselt jäi toon siiski meelelahutuslikuks.
    Olles nüüd sarjaga lõpule jõudnud, julgen seda endiselt soovitada kindlasti teismelistele, aga ka noore hingega täiskasvanutele, kes young adult fantaasiaraamatuid naudivad.

    VastaKustuta