teisipäev, 25. september 2012

Neil Gaimani Ameerika jumalad

Inglise päritolu USA-immigrant Gaiman on ette võtnud ameeriklaste hingeelu lahkamise mammutteoses "American Gods". Mammut nii sisu kui mahu poolest. Aga sellest edaspidi, kõigepealt väike sisututvustus.
Peategelaseks on äsja vanglast vabanenud kapp Shadow. Lapsena oli ta väike ja luges raamatuid, aga siis ühel suvel kasvas kapiks ja avastas, et kapi elu on palju lihtsam. Vabanemisjärgne elu ei lähe paraku kurva sündmuse tõttu perekonnas tema ootuste ja plaanide kohaselt ja nii asub ta tööle salapärast härra Kolmapäeva turvamehe-autojuhi-abilisena. Peagi selgub, et härra Kolmapäev ning kõik temaga kohtuvad isikud on ühed kahtlased ja müstilised tegelased. Tegemist on läbi aastatuhandete ameerikasse saabunud inimeste kaasa toodud jumalate, vaimude, härjapõlvalste, haldjate ja muude sarnastega. Paraku on härjapõlvalste ja vanade jumalate aeg otsa saamas, kuna keegi ei mäleta ega usu neid enam. Selle asemel laiutavad USAs sellised noored nolgid nagu arvutivõrgu jumal, kiirteede jumal, supermarketite jumal, televisiooni jumal ja muu taoline praht, kellele inimesed tohutult aega ja energiat ohverdavad. Vanad jumalad otsustavad härra Kolmapäeva eestvedamisel koonduda viimaseks vägevaks lahinguks, mis peab selgitama, kes lõplikult peale jääb. Kui tulebki maailmast lahkuda, siis parem pauguga kui vaikse hääbumisega,
Raamatu põhielemendid on niisiis mütoloogia ja ameerikalik elulaad ja ameeriklased.
Minule raamat ei meeldinud. Kardetavasti jäid minu teadmised maailmamütoloogiast ja -usundeist ja USA-st liialt napiks, et kõiki nüansse mõista. Mõnusamad olid raamatu need osad, kus Shadow Ameerika väikeasulais ringi seikles ja kaasmaalastega suhtles. Ette tuli mitmeid väga muhedaid karaktereid (muuhulgas meeldis mulle zombi-Laura). Seevastu väga igavad olid need osad, kus Shadow läbis vaimurännakuid mingites müütilistes maailmades ning suhtles vaimude ja jumalustega. Ja tohutupikad kirjeldused mingite autori meelest põnevate paikade kohta (nt House on the rocks). Reaalelus jumalatega suhtlemine oli märksa lõbusam, näiteks kabepartii slaavi jumaluse Chernobogiga, kes pani ette põnevuse tõstmiseks sellise panuse, et kui Shadow kaotab, võib Chernobog tal vasaraga pea lõhki lüüa. No et nagu vanadel headel aegadel ikka tehtud sai. Lisab kabele vürtsi küll, või mis. Raamat oli 640 lehekülge pikk. On meeles, sest vaatasin palju kordi, palju ma veel lugeda punnitama pean. Eessõnast aga selgus, et tegemist ongi auhinnatud romaani laiendatud ja autori eelistatud tekstiga. Seega olid toimetajad-kirjastajad minu hinnanguga nõustudes raamatut esialgses väljaandes kõvasti nudinud. Seega soovitaksingi huvilistel pigem katsetada seda lühemat versiooni. Raamatu tugevaks küljeks olid veel lühijutud immigrantide ja jumalate saabumisest, mis suure jutustuse vahele olid põimitud ja mis olid päris nauditavad. Paraku raamatu teises pooles neid enam kuigivõrd ei leidunud, ainult see aeglane ja raskepärane põhilugu tammus vaikselt edasi.
Kokkuvõttes hindaksin raamatut hindega 3 miinus. Sisuproportsioonid: Maagiat 5; Romantikat 3; Actionit 4; Huumorit 2.

10 kommentaari:

  1. See on jah raamat mida on suht raske hinnata samas mõõdustikus fantasy kirjandusest arvulise enamuse moodustava kergekaalulisema meelelahutusega. Nõustun siin suurema osaga eeltoodud iseloomustusest. Erandiks ehk see osa, et vaatamata tempo kohatisele aeglusele ja mahukusele oleks mina pannud hindeks 3- asemel ehk 4- - st mulle see raamat isegi veidi meeldis. Autor on leidnud minu jaoks täiesti uudse fantaasiamaailma - jumalad maapeal, inimeste seas, pealtnäha nagu tavakodanikud aga samas pidamas oma varjatud võitlust. Lisaks eri aegade jumalustele olid esindatud ka uue maailma ja vana maailma jumalad omavaheliste veel lahendamata suhetega. Mulle meeldis see kuidas erinevad jumalad on integreerunud kohalikku ühiskonda, olles esmapilgul pealtnäha täiesti tavalised inimesed, võibolla oma väikese kiiksuga. Samas raamatu käigus nende erinevaid tahke avatakse järjest juurde ja pilt nendest tegelastest muutub.
    Ma olin ka veidi üllatunud kui avastasin tagantjärele et tegu on ühe kõrgelt hinnatud teosega mis rutiinselt figureerib igasugu fantaasiakirjanduse TOP100 jne nimekirjades. Kindlasti oli tegu sisult uudse ja fantaasiarikka raamatuga, kindlasti ei olnud süzee liiga lihtne või lineaarne, aga samas kas ta nüüd nii hea ka ikka oli...? Maitse asi. Ilmselt võib siin kah aimata seda et "kõrge kunst" ka fantaasiakirjanduse valdkonnas ei saa autoriteetide hinnangul olla liiga kerge. Meenub kohe teine "kaasaegne klassik" mille lugemisega ma hädas olin - Mieville "The City and The City" (mis muide nüüd ka eesti keeles), samuti hunnikute viisi auhindu ja nominatsioone aga minu jaoks vähemalt sugugi mitte kergesti loetav raamat.

    VastaKustuta
  2. Tore, Pihel, et arvustuse kirjutamise ette võtsid - ma ju lugesin ka võrdlemisi hiljuti, aga millegipärast ei tekkinud nagu motivatsiooni postituse tegemiseks.
    Nõustuksin enam-vähem Indreku mõtetega (ehk siis ka suurema osaga Pihla jutust, aga hinde paneksin natukene kõrgema). Raamatu ideed maailma kohta olid väga põnevad ja ka see mütoloogiline pool üpris huvitav, aga lugu ise jäi minu jaoks väheke igavaks ja aeglaseks. Lisaks ei suutnud autor mulle tegelasi kuidagi lähemale tuua - nad jäid pigem kaugeks ja ebasümpaatseks. Samas oli autor teost kirjutades kindlasti palju vaeva näinud ja tunda oli, et ka ise oma loometööd nautinud, ilmselt lihtsalt on arusaamad heast raamatust väga erinevad...

    VastaKustuta
  3. Olen Indreku ja Maarjaga nõus, et raamat objektiivselt ehk ei vääriks iseenesest hinnet 3 miinus, lihtsalt minule meeldimise mõttes sai ta sellise hinde paraku. Täiesti subjektiivne värk :)

    VastaKustuta
  4. Hmm, tegemist on siis ühega neist raamatutest, mida ma praegu olen ainult paitada saanud oma lauanurgal (kuna muud asjad on pooleli). Eks ta ootab veel paar nädalat (lubasin endale, et loen vahepeal kõik maarjalt saadud raamatud läbi ja tagastan), kuid ootused on igatahes kõrged selle raamatu osas (ja see arvustus pigem tõstis mu ootusi).

    Ehk - Gaiman on Hea Kirjanik (selles aspektis on raske kahelda) ja teema paistab olevat ühtaegu aegumatu ja "tüüpiline", kuid siiski meeldivalt uuenduslik ja piiridest mittekinnipidav. Hmm - kõlab nagu korralik lõunasöök (ok, raamatu mahtu arvestades kulub talle ikka üks täispäev hommikusöögist ööooteni).

    VastaKustuta
  5. Kuna mulle "Ameerika jumalad" väga meeldisid, siis ma kohe ei saa muudmoodi, kui pean ühe mammutkommentaari postitama.

    Tuleb tunnistada, et minu „Ameerika Jumalate“ kogemused on Pihla omadega diametraalselt vastupidised. Ma lugesin seda kunagi eestikeelses tõlkes ning mulle meeldis see nii väga, et ma hankisin ka originaali, kavatsedes selle Lille’i reisi ajal uuesti ette võtta. Paraku sattus see võistkonna kaptenile näppu ja olles sellega algust teinud, meeldis see tallegi piisavalt, et seda laenata (kuna ma olin varem raamatut lugenud, ei näinud ma ka otsest põhjust keelduda, seda enam, et üks tema raamatuid seisab juba ligi aasta minu käes), ning praegu asub mu eksemplar Riia linnas. Nii et mu mälestused sellest pärinevad paari aasta tagant ja võib-olla ma pean neid natuke revideerima, kui ma selle uuesti läbi olen lugenud, aga minu suhtumist näitab igatahes see, et ma tundsin vajadust see endale osta PÄRAST lugemist(laenatuna raamatukogust) ja uuesti lugeda, selmet peale lõpetamist unustada. Igatahes väga palju selliseid fantaasiaraamatuid ei ole, midagi sarnast olen ma tundnud näiteks Zelazny Amberi-seeria puhul ja ilmselt leiab mõned veel kui mälu pingutada.
    Kusjuures lugedes meenutaski see minu arust Amberi lugusid, nad tekitasid kuidagi sarnase fiilingu. Mulle pakkusid need igasugused kirjud jumalad ja mütoloogiavihjed pigem äratundmisrõõmu (mütoloogia on mulle alati väga hästi peale läinud) ja raamat edenes linnutiivul – kuigi ma olen nõus sellega, et tekst ei ole eriti „kerge“. Ainukese pettumuse valmistas lõpp, mis oli minu maitse jaoks nats liiga mage. Pikkade ja igavate lõikude kohta ei oska kommenteerida, mul on keskkooli-aegsest Balzaci lugemisest tekkinud kohastumus, mis laseb mul sellised lõigud südamerahuga vahele jätta.
    "Ameerika jumalad" on küll üsna erinev tavalisest fantaasiajutust, aga ma pean tunnistama, et minu jaoks oli see suureks plussiks. Võib-olla ei olegi seda päris õige käsitleda fantasy-kirjandusena vaid mütoloogiana või allegooriana, nagu vähemalt minu jaoks ei ole ka Pratchett, eriti tema viimased raamatud, enam fantasy vaid pigem filosoofia.
    Ma arvan, et erinevus minu ja Pihla hinnangute vahel on ennekõike tingitud ootustest ühe juturaamatu poolt pakutava suhtes – ilmselgelt mina sain raamatust täpselt selle elamuse, mida ma sealt otsima läksin ja olin sellega ülimalt rahul. Nii et tundub et „Ameerika jumalad“ on tõesti selline kellele-ema-kellele-tütar värk.

    Ahjaa, 640 lehekülge mammutiks nimetada, eriti fantaasiakirjanduse ja üheainsa raamatu puhul (st. et see ei sisalda kahte kuni kahtteistkümmet järge) on minu meelest väga ülepakutud ja miks ta sisu poolest mammut on, sellest ei saa ma ka aru (võrreldes suure osa fantasy’ga tundub küll väga modernne), vägisi jääb mulje, et Pihel tahtis sellega lihtsalt viisakalt üles näidata oma nördimust lugemisele raisatud aja suhtes :).

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mina lugesin seda ammu, siis kui see eesti keeles ilmus, sest peale raamatu "Head ended" lugemist oli soov nö puhast Gaimani katsetada. Ja minu mälestused raamatust vastavad igati Lauri kirjeldatule. Vanad nö klassikalised jumalad püüdmas kaasaegses maailmas oma kohta leida ning võitlemas noorte nolkide - moodsa ajastu(eba-?)jumalate vastu. Igati sümpaatne raamat minu meelest.

      Kustuta
  6. Jaaa, mul kulus selle lugemiseks kuu aega! :D

    VastaKustuta
  7. Olete oma arvustuse ja kommentaaridega tekitanud vastupandamatu huvi selle raamatu vastu :-)

    VastaKustuta
  8. Nonii, nüüd on mul ka loetud. Pikema ülevaate kriban siia õhtul, kui saan tsitaate lisada, kuid: ma jumaldasin seda raamatut ("jumaldama" on kõige õigem sõna). Jah, see ei ole kerge lugemine ning ma hakkisin seda lugedes umbes 200lk päevas - seega jagus kolmeks päevaks. Tekst on nii tihe, igas lõigus omad irvitamised, omad kulminatsioonid ja mõttemängud. Lihtsalt aju ei jaksa ülemäära palju korraga kinni haarata. Samas iga arendus oli põnev ja pinget kruviv, iga väike kulminatsioon väärt süvenemist ja ma lugesin seda raamatut sõna-sõnalt hetkekski spolimata.

    Muide, siit tuleb välja muster - need, kes on raamatut lugenud emakeeles, nautisid; teised mitte. Jah, tekst on piisavalt tihe, et keelebarjäär võib hakata mängima. sisu arusaadavusele.

    Noh, ja kindlasti ei olnud tegemist malbe tüdrukute raamatuga. Iga mõte oli aus ja ehe. Iga jumal omamoodi armsalt, kuid inimlikult sisse toodud. Samas ma ei saa fiilingut päriselt Amberiga võrrelda, nagu tegi Lauri. Ma paneks selle fiilingu enda jaoks kuhugi Amberi kroonikate ja Sinuhe vahepeale äkki. Aga soov Amberi kroonikad üle lugeda tekkis küll.

    VastaKustuta
  9. Mina nautisin "Ameerika jumalaid" väga, sest see oli üle tüki aja paks raamat, mida ma ühe päeva/ööga alla ei neelanud. Sest sai lugeda kiirustamata, nautides peale sündmustiku ka seda, kuidas ja millest on kirjutatud. (Viimasel ajal tuleb ette raamatuid, mis on pigem nagu filmid.) Olen seda ilmumisest saati kaks korda päris läbi lugenud ja aegajalt lehitsemiseks kätte võtnud, kui enne uinumist ainult natukeseks lugemiseks aega on. Ma armastangi pakse raamatuid, sest lühijutud saavad kole ruttu otsa, ehkki Gaimani "Smoke and Mirrors" oli nii hea, et mine hulluks. Küll tahaks seda heas tõlkes lugeda.

    VastaKustuta