laupäev, 21. jaanuar 2012

Terry Pratchett ja Neil Gaiman, Head ended



Nagu eestikeelse raamatu kolmeteistkümnendalt leheküljelt lugeda võib, on „Head ended“ Jutustus teatud Kindlatest Sündmustest, mis leiavad aset inimkonna ajaloo viimasel üheteistkümnel aastal, täpses vastavuses „Agnes Nutteri soodsate ja täpsete ettekuulutustega“. Koostanud ja toimetanud Terry Pratchett ja Neil Gaiman, kelle lisatud on ka Õpetliku Iseloomuga Märkused ja Targad Juhised.

Viimnepäev on lähedal ja kurjuse väed lasevad sündida antikristusel, kes aga eksituse tõttu täiesti tavalise poisslapsega vahetusse läheb ja seetõttu põrguvägede vaateväljast kaob. Eksitust ei märgata enne, kui päris viimased päevad käes ja sellest sündiv segadus on totaalne.

Minu lemmik oli madu. Tema nimi oli Crawly, kuid ta kavatses selle peatselt ära muuta. Ta leidis, et see ei sobi talle üldse. Ja tõesti, kui saabus 11 aastat varem, siis oligi ta nimeks Crowley. Üksiti oli ta ka deemon ning ingel, kes mitte ei langenud, vaid lonkis aeglaselt alla. Ja tegelikult ei mõelnud ta eriti ka deemonlikke mõtteid.
Tal oli kell, mis oli valmistatud sellisele rikkale süvameresukeldujale, kes tahab vee all teada, mida näitab kell kahekümne ühes pealinnas üle kogu maailma. See oli valmistatud Crowley tellimusel. Üheainsa eksemplari tellimine oli kohutavalt kallis, aga ta võis seda endale lubada. See kell näitas aega maailma kahekümnes pealinnas ning veel ühes pealinnas Kusagil Mujal, kus kell näitab alati üht aega, ja see aeg on Liiga Hilja.
Ta sõitis 1926. a musta Bentleyga, millel oli algusest peale olnud vaid üks omanik, ja see omanik oli Crowley. Auto kassetmakist tuli „The Best of Quueni“ muusikat (kuna kõik kassetid, mis jäetakse autosse kauemaks kui kaheks nädalaks, moonduvad „The Best of Queeni“ kogumikeks). Nii juhtuski, et kui ta soovis Bachi (aga oli nõus ka The Travelling Wilburysega), siis laulis Freddie Mercury hoopiski All we need is, Radio Gaga.
Ühesõnaga Harmagedon oli tulekul. Ja Crowley ei saanud sinna midagi parata. See pidi toimuma Tadfieldis. Või vähemalt sealt algama. Pärast pidi see toimuma igal pool. Ning Crowley oli põrgus mustas nimekirjas. Mitte et põrgus üldse teist värvi nimekirju oleks. Kõik oli must, sünge ja hirmus. Tunneli lõpust ei paistnud valgust – ja kui paistiski, siis tuli see lähenevast rongist. Lugu oli naeruväärne. Äratapmine oli viimane, mida tal praegu tarvis oli. See tähendaks hirmsal kombel selgitusi. Ega uusi kehasid niisama lihtsalt välja jagatud; asjamehed tahtsid alati teada, mis vanast on saanud. See oli sama hea kui uue pliiatsi väljanurumine iseäranis tigedalt meelestatud varustusosakonnalt.

Filosoofiat: 3; Tapmist ja tagaajamist: 5; Romantikat: 3; Huumorit: 5; Võlumist ja maagiat: 3

(1=üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju; 5=põhjalikult)

3 kommentaari:

  1. :D suurepärane tutvustus!
    "Head ended" on minu lemmik-Pratchett muuseas ja soovitaksin seda kõigile neile, kes tahaksid ka Prathetti raamatuid maitseks proovida, kui ei oska suure Kettamaailma-sarja raamatute hulga tõttu kuskilt otsast peale hakata.

    VastaKustuta
  2. Tõesti väga tore tutvustus. :)
    Mina lugesin hiljuti ka just "Head ended" üle ja sedakorda inglise keeles ("Good Omens"). Boonuseks sain ingliskeelset versiooni ostes kaasa autorite jutte sellest, kuidas nad omavahel tuttavaks said ja kuidas seda raamatut kirjutasid ja kas nad sellist edu ette ka nägid. Nimelt "Häid endeid" kirjutades olid nad mõlemad veel võrdlemisi tundmatud nimed, Pratchett oli alles avaldanud oma esimese Kettamaailma-loo. Gaiman, kes oli temaga mõni aeg varem teinud ühe ajakirja jaoks intervjuu, mille käigus nad leidsid hea klapi, saatis Pratchettile ühe lühijutu alguse ja kurtis, et ei tea, kuidas see lõppema peaks. No ja nii see lahti läks. Muide, kuna tol ajal e-posti veel ei tuntud (või vähemalt laialdaselt ei kasutatud), käis suhtlus peamiselt telefoni teel (ettelugemine) ja diske postiga saates. Hämmastav viitsimine, ma ütleksin tänapäeva inimesena. :)
    Ahjaa, Gaiman ja Pratchett väidavad, et tegemist on läbi aegade kõige enam vanni pillatud või muidu laiali lagunenud, kuid sellest hoolimata uuesti kokku kleebitud (või ühel juhul lahtiste lehtedena kilekotti topitud) raamatuga - need vaatlused on tehtud autogrammijagamistel. :P

    VastaKustuta
  3. Toetan kiidulaulu oma piiksuva häälekesega. Kui sellele raamatule just üritada mingit puudust otsida, siis ehk see et suur osa nalja tehakse esimeses pooles ära ja raamatu tagumine osa kulub rohkem actioni peale. Aga eks see ole suht tavaline enamuses Pratchetti raamatutes, ega ei saagi tahta et kogu raamat ainult sihukestest naljadest koosneks nagu siin tutvustuses toodud lõigus :)

    VastaKustuta