Vahelduseks haldjatest

Lõpetasin just "Shiveri" autori Maggie Stiefvateri raamatu nimega "Lament". Raamat on "Shiveriga" samal tasemel - üsna originaalne ja raskesti käestpandav. Vampiiride ja libahuntide asemel on vahelduse mõttes tegelasteks haldjad. Aga mitte tiibadega ja kellukestega lillede peal elavad printsessid, vaid sellised Eesti rahvapärimuseski tuntud eksitan-sind-metsa-ja-panen-nahka haldjad. Mõnel olid küll tiivad ja mõned olid ilusad ka. Olemuselt aga kurjad või vähemalt hoolimatud. Inimestest huvitasid neid vaid erakordselt andekad või ilusad ja huvi eesmärgiks oli anne, näiteks ilus lauluhääl, enda valdusesse saada.

Loo peategelaseks on 16-aastane üliandekas harfimängija Deirdre, kelle elu on senimaani olnud ema ja tädi range kontrolli all. Ta on ülimalt introvertne, püüab koolis nähtamatu olla ning tal on vaid üks sõber, flöödimängija James. Aga kuna ta on nii andekas ja ilus ja salapäraste maagiliste võimetega varustatud, tõmbab ta endale haldjate tähelepanu. Haldjate kuri kuninganna saadab tema järele oma mõrtsuka Luke Dilloni, kes on tuhandeid aastaid kuningannale konkurentideks osutuda võivaid inimesi tapnud, kuid nüüd järsku Deirdre võlude kütkesse langeb ning oma ülesandega jänni jääb.

Raamat on hoogne ja vaimukas. Lugesin läbi kahe õhtuga. Muusikuid on fantaasiaraamatutes harva tegelastena kasutatud ja see jättis originaalse ja usutava mulje - näiteks tüütu kohustus pulmades ja pidudes raha teenimiseks esinemas käia on mulle lähisugulastest pillimeeste tõttu väga tuttav. Raamatu pealkiri "Lament" muide tähendab itku. Vaatasin Wikipediast, et teine sama sarja raamat kannab nime "Ballad".

Mõned Deirdret hästi iseloomustavad tsitaadid:

(saab teada, et ta koer on kurjade haldjate käsilane): So Rye was a faerie dog. And faeries wanted to steal me away. It was kind of flattering, actually. Nice to be noticed.

(haldjate hiigelkass ründab teda ning rebib ta käe lõhki. Hiljem, kui ta päästetud on ja vanaema ta autoga ära viib.): I poked at my wounds; I was a bit proud of them. They were the best sort of injury - they looked awful but really didn't hurt too much.

Huumor - 3
Seks - 1
Romantika - 5
Action - 3
Maagia - 4
Thriller - 3

Pierre Pevel, Kardinali mõõgad

Kirjastuselt Varrak on aprillikuus ilmunud prantsuse fantaasiakirjaniku Pierre Peveli "Kardinali mõõgad". Ise pole jõudnud seda veel lugeda, aga kirjastuse kodulehel on selline tutvustav tekst:
"Pariis, 1633. issanda aastal. Prantsusmaa kuningas on Louis XIII ja teda valitseb Richelieu. Kardinal, üks oma ajastu kardetavamaid ja mõjuvõimsamaid isikuid, peab lakkamatut võitlust Prantsusmaa vaenlastega. Eesmärgi nimel läheb käiku kõik: salakuulajad, mõrvad, sõda... isegi nõidus, mida valdavad kuningriigi kõige salakavalamad vastased – lohed.
Pierre Pevel (s. 1968) on üks kuulsamaid prantsuse fantaasiakirjanikke. Ta on avaldanud seitse raamatut, pälvinud 2002. aastal romaani „Wielstadti varjud“ (Les Ombres de Wieldtadt) eest Prantsusmaa fantaasiakirjanduse tunnustatuima auhinna (Grand Prix de l’Imaginaire) ning 2005. aastal romaani „Unustuse eliksiir“ (L’Elixir Oubli) eest Imaginales’i auhinna. Oma romaanides ühendab ta virtuoosselt ja lennukalt mantli ja mõõga lood, suurepärase ja täpse ajaloolise jutustuse ning eepilise ja efektsete stseenidega fantaasiakirjanduse."

Minu arust on kujundaja Toomas Niklus teinud head tööd. Inglise keelse raamatu kujundus on paremas servas. Aga maitse üle muidugi ei vaielda.

Review

"Bold and completely absorbing, Pevel's English-language debut is exciting stuff." --Total Sci-Fi Online

"As an avid reader and an admirer of the Alexandre Dumas works, I found in The Cardinal's Blades a novel very much to my liking.... A fast-moving story, full of action, intrigue, and swashbuckling adventures." --Dark Wolf's Fantasy Reviews

"If I had to sum up The Cardinal's Blades in two words, they would be: great fun. This is the France of Alexandre Dumas and Fanfan la Tulipe: a land of flashing blades and break-neck chases, beautiful women and gallant warriors, of masquerades and midnight plots and sword play. The feel is that of classical Romance--we are here in the realms of The Three Musketeers--and while dragons and their schemes are the engine of the plot, they are shadowy, threatening creatures, far removed from the allies of Temeraire and Dragonflight. This is also alternate history, and history plays an important part in the plot." --Strange Horizons

"[It] is a promising start to a series, if not an absolute world-beater of a novel in and of itself. There's plenty of enjoyable material, the narrative moves at a quick pace…Throw in the swordfights, the double- and triple-crosses, and above all, the looming presence of Cardinal Richelieu, and the end result is a more than acceptable piece of light reading…" --Bull Spec, Issue 3, 2010

R. Jordan "The Wheel of Time"

Nagu ühes varasemas postituses mainitud, asusin hiljuti Robert Jordani sarja "The Wheel of Time" kallale. Sarja esimene osa kannab pealkirja "The Eye of the World" ja selles on kokku 14 osa (viimane veel kirjutamisel). Praeguseks olen läbi lugenud 2 osa ja olen hetkel romaani "New Spring" kallal, mis on hoopis eellugu esimesele. Ära tüütanud ei ole ja vähemalt esialgu tundub, et võiks sarja lõpuni lugeda. Hoiatuseks siiski veel, et kuigi raamatud on välja antud tavalises paperback formaadis, on välimus petlik - paari osa paksus ulatub suisa üle 1000 lehekülje, wikipedia andmetel kõige õhem, New Spring, sisaldab 423 lehekülge. :) Nii et lugemisvara jätkub ilmselt päris pikaks ajaks...

Tegemist on Tolkieni stiilis eepilise fantaasiaga (autor on isegi tunnistanud, et Tolkien on tema eeskujude hulgas) ja kirjanik on loonud päris põhjalikult väljatöötatud maailma, kus lisaks tavapärasele keskkonnale on olemas ka veel paralleeldimensioonid (tõsi küll, sinna sisenemine on võrdlemisi ohtlik). Tegelaste hulgast ei puudu ei mõõgakangelased ega ka võlurid, keda nimetatakse Aes Sedai (võlukunsti tohivad kasutada ainult naised ning selle võimega mehed püütakse kiirelt leida ja kahjutuks teha, kuna vastasel korral võivad nad põhjustada hävingut ja kaotavad mõistuse), samuti liiguvad ringi Trolloc'id, inimese ja looma vahepealsed koletised, kes alluvad veel hirmuäratavamatele pahadele. Loo keskmes on (loomulikult) sõda hea ja kurja vahel, eesmärgiks maailma päästmine.

Peategelasteks on väiksest kolkakülast pärit noored, kolm noormeest ja kaks neiut, lisaks üks Aes Sedai koos oma mõõgavõitlejast kaitsjaga (Warder). Tegelikult lisandub loo jooksul ka mitmeid üsna olulisi kõrvaltegelasi, kelle tegemisi autor aeg-ajalt jälgib. Nimetatud noormehed, kellest kesksel kohal on Rand al'Thor, on ta'veren-id - inimesed, kellele saatusest on määratud olla maailma muutvate sündmuste keskmeks. Üldse on loos olulisel kohal saatus, õigemini "muster" (Pattern), millele kohati tundub, nagu vastu ei saaks, samas jätab autor kohati siiski ka mulje, et üht-teist on võimalik muuta.

Sellest ehk praeguseks piisab (kui keegi on veel lugenud, siis arutaksin kommentaariumis hea meelega pikemalt), igatahes soovitan raamatuid soojalt (ka Lauri, kellele Tolkien ei meeldi, loeb ja kiidab). Kindlasti ei tasu heituda sellest, et raamat alguses veidi aeglaselt käima jookseb (mida tahtagi 14-raamatulise sarja sissejuhatusest), varsti läheb päris põnevaks. :)

Huumor - 0,5
Seks - 1
Romantika - 2
Action - 5
Maagia - 5
Thriller - 4 (paneks 5, aga aeg-ajalt satub autor kirjeldustega kah hoogu)

(muidugi seda hinnangut on mõnevõrra keeruline panna, sest lugenud olen ma ju ainult 2 ja pool raamatut - aga vähemalt esialgu tundub umbes nii)

Sari "Troonide mäng"

Minu esimene postitus siin ja mitte raamatust vaid ekraniseeringust. Loodan, et annate andeks.

Nimelt HBO on valmis saanud sarja "Game of Thrones" (esimese?) hooaja ning esimene osa on ka USA's teleekraanile jõudnud.

Mul ei ole kahjuks aimugi, kas mõnelt Eestis kättesaadavalt telekanalilt seda sarja ka näeb. Püüdes mitte piraatlust õhutada mainin siiski, et interneti põhjatutes avarustes esimene osa saadaval on ja ilmselt peagi ka järgmised osad.

Sari on tehtud vägagi suurejooneliselt, filmitud Põhja-Iirimaal, Maltal ja Marokos. Kunstilise kujundaja roll on olnud võimas ja loodud maailm tundub väga ehe ja kattub minul raamatut lugedes silme ette manatuga. Tegelaskujud tunduvad ehedad ja valitud näitlejad tunduvad rolli sobivat. Esimestes stseenides segas veidi Sean Bean'i kehastatud Eddard Stark sest minu vaimusilmas seostub see nägu ikka Boromiriga, aga see selleks.

Vähemalt esimese osa baasil ütleks, et õnneks on raamatule väga truuks jäädud. Jon Snow on veidi vanem kui ma ette kujutasin. Kuid muus osas pretensioone ei ole.

Igatahes mina esimese osa baasil soovitaks küll seda kõigil George R.R. Martin sõpradel vaadata. Ja ootaks teiste kommentaare sellele sarjale.

PS. esimene osa oli tunni pikkune, pole kusagilt infot leidnud kas tegu oli osaliselt pikema pilootosaga või nii jääbki olema.

Lisan paar linki ka siia:
wikipedia.org, IMDB leht ja "treiler"

Orson Scott Card "A war of gifts"

Tegemist on lühiromaaniga (päris tore zhanr) Enderi maailmas. Tegevus toimubki lahingukoolis "Enderi mängu" looga samal ajal, tuttavatest tegelastest kohtab Dink Meekerit (ega ausaltöelda "Enderi mängus" teisi lapstegelasi peale Enderi suurt lahtikirjutatud ei olnud, nii et ma ei teagi, kas Dinki just tuttavaks saab nimetada. No aga teretuttav ikka) ja Enderit ennast. Teemaks on kultuuride ja religioonidevahelised hõõrumised olukorras, kus pead-jalad kokku on pandud elama lapsed kõikvõimalikest riikidest, rassidest ja religioonidest. Ja kuidas väikesed juhtumised laste vahel võivad olukorras, kus neist lastest kasvavad üliintelligentsed sõjanduseksperdid, mõjutada maailma hilisemat saatust. Ja see, mis võib tegelikult peituda fanaatilise usklikkuse taga.
Kokkuvõttes tore ja veidi mõtlemapanev lugemine, aga väga sügavat muljet miskipärast ei jätnud (liiga lühike? :P). Kõige meisterlikum koht oli taas Enderi psühholoogitöö - see, kuidas ta inimesi mõistab ja neid suunab iseennast mõistma. Nagu teisteski Enderi raamatutes. (Enderi-Zecki stseen oli tegelt üsna sarnane Randalli-loo lahendusega raamatus "Ender in exile". Aga mõjuvad mõlemad.)

Amazon Ink

Lori Devoti senist toodangut vaadates pole mul tekkinud erilist huvi selle autori vastu. Valdav osa ta loomingust on kas lembekad või paranormaalsed lembekad (st tavalistel miilustajatel on pikad silmahambad ja isu vere järele). Pealegi ei ole need raamatud just liiga häid arvustusi saanud. Hiljaaegu aga on Ms. Devoti pööranud urban fantasy radadele ja tema esimene üllitis sellest teemast - Amazon Ink - leidis tee ka minu riiulisse.

Tegevus leiab aset tänapäeva USAs. Peategelane Mel on tätoveerimissalongi omanik, kes kasvatab teismelist tütart ja jagab elamist oma ema ja vanaemaga. Üritades kõigest hingest elada normaalset elu, varjab ta oma tütre ja kogu muu maailma eest suurt saladust - tegelikult ei ole ta päris tavaline inimene, vaid muistsete jumalate sigitatud Amatsoonide suguharu endine liige. See päritolu ei tähenda paraku ainult võimalust lõkketule ees ammulisui kuulavatele lastele põnevate lugude rääkida eksootilistest esivanematest, vaid ka pidevat maadejagamist ülejäänud amatsoonidega, kes ei ole erilises vaimustustes, et Mel 10 aastat tagasi (muu maailma eest omaettehoidvast) hõimust minema jalutas, pidevat jagelemist traditsioonide üle emaga, kes suudab rinnalt lükata poole raskemat kangi kui NFLi linebacker'id, ning vanaemaga, kes valdab elementidemaagiat ja on muuseas umbes 500 aastat vana - ja umbes sama vanade tõekspidamistega sellest mis on õige ja mis vale.
Lisaks hakkavad peagi aset leidma salapärased mõrvad, milles keegi paistab soovivat Meli süüdlaseks lavastada ja mille vastu nii teised amatsoonid kui kohalik politseid hakkavad peagi täiesti elutervet (st väga ebamugavat Melile) huvi üles näitama.

Erinevalt sama autori lembekatest, on ta urban fantasy raamatuid (ka Amazon Ink'ga samasse maailma paigutatud Amazon Queen) saanud silmapaistvalt positiivseid reviewsid. Ei erine siin massist ka mina - minu arust täitsa tegija raamat. Tempo on paras, sisu parajalt mitmekesine, et igav ei hakka, samas piisavalt lihtne, et sobib ka tööpäeva õhtul lugemiseks ja ei nõua arusaamiseks erilist ajudegümnastikat. Tempo oli suht ühtlane läbi raamatu, lõpupuänt võibolla lahenes veidi kiiremini kui oleks oodanud, samas lahendus oli suht originaalne, kuigi mitte päris ettearvamatu. Midagi erilist häirima ei jäänud, nii et võin rahuliku südamega soovitada.

Huumor - 1
Seks - 0
Romantika - 2
Action - 4
Maagia - 3
Thriller - 3

Näljamängude film

Kes veel ei tea, siis Suzanne Collinsi Näljamängude seeriast on valmimas film. Filmidele ennustatakse Videviku-saagale sarnast fännihullustust. Siin siis pilt peategelaste kolmikut mängivaist näitlejatest, nimedega Liam Hemsworth, Josh Hutcherson ja Jennifer Lawrence. Ei oskagi seda valikut väga kommenteerida. Peeta ja Gale'i osatäitjate valik oli nähtavasti lihtne (just välimuse mõttes), üks lahkete silmadega blond poiss ja üks kergelt ohtliku olekuga tõmmu poiss. Katnissiga oli kindlasti raskem. Esmamulje järgi tundub valitu kuidagi liialt pehmeke ja armsake. Selge on aga see, et tegelikult sõltub kõik nende näitlejaosavusest ja eks siis saame näha :)
Lugesin veel, et üheks kandidaadiks Haymitchi rolli on Dr House'i osatäitja Hugh Laurie. Minu meelest tore avastus, Haymitchi ja House'i näol on tegemist tõepoolest sarnaste karakteritega - üliintelligentsed, riuklikud ja hädas sõltuvusega.

Urban Shaman - C. E. Murphy

Võin rõõmuga raporteerida järjekordse taskuformaadis paperpacki alistamisest. Minu jaoks siis uus autor ja zanr millega veel liiga tuttav ei ole - urban fantasy. Kohe algatuseks ütlen et mulle täitsa meeldis. Arutlusi, kõrvalepõikeid ja suht fantaasiarikkaid puänte oli rohkemgi kui sellisest odava väljanägemisega raamatust võiks oodata. Peategelane oli sümpaatne ja ainest jätkub temas kindlasti ka heade järgede kirjutamiseks.
TEgevus toimub tänapäeva Seattles. Võlumist tavapärasel kujul ei ole. On olemas meie maailm ja siis mingi "teine dimensioon", milles shamaanid näevad rohkem kui tavasilmaga ja mida nad ka mõjutada saavad. Lisaks saab suhelda erinevate tegelastega siis kui magad, oled trepi peal kukkudes pildi tasku pannud või lihtsalt oma kehast välja "jalutama" läinud.

Peategelaseks on Joanne Walker. Poolindiaanlane, pooliirlane, 6 jalga ja 172 naela, automehhaanik kohalikus politseijaoskonnas, kel muuseas ka politseiakadeemia diplom ülemuste tagantutsitamisel väljateenitud ja ametimärk kuskil sokisahtlis. Ise ta ennast politseinikuks ei pea. Kui tema seni väga ratsionaalsesse ja mõistuspärasesse ellu maandub ootamatult noor naisterahvas, kes väidab et ta näeb kui keegi hakkab lähitulevikus surema, siis lendab ratsionaalsus kõrge kaarega aknast välja ja hakkab juhtuma igasugu veidraid asju. Nimelt selgub, et oma esivanematelt on ta pärinud võimed soovi korral saada shamaaniks (miskit sorti ravitseja, aga skalpell on teatavasti lihtsalt veidi väiksem mõõk...). Kui see on aga eluspüsimiseks vajalik, siis ei ole korraga enam oluline kas sa seda soovid, tuleb tuule kiirusel oma vastleitud uutes võimetes selgusele jõuda, et pahatele nagu kord ja kohus vastu tatti anda, enne kui on liiga hilja.

Kui vigu otsida, siis õige pisut tundus et autoril hakkas lõpu pool asi veidi üle pea kasvama - lõpumadina kirjelduses juhtusid mõned asjad, mis veidi varem olid peategelasele ületamatuks takistuseks, justkui iseenesest ning peategelane kehitas vaid tagantjärgi õlgu selle peale. See natuke kõigutas loo usaldatavust... Aga see oli siiski suht pisiasi.

Huumor 3
Seks 0
Romantika 1
Action 4
Thriller 3