George R. R. Martin "Kuningate heitlus"

Jätkan siin vaikselt Jää ja Tule laulu seeriaga ning olen nüüdseks lõpetanud teise osa "Kuningate heitlus" kaks eestikeelset raamatut. Tõlkega (tõlkija Mario Kivistik) olen endiselt väga rahul ja kavatsen kolmanda osa ka eestikeeles ette võtta. Eks siis edasi näis, kas maldan järgmiste osade tõlkeid oodata või lähen inglise keelele üle.
Minu lemmikliiniks oli selles raamatus 10-aastase kõrgest soost tüdruku Arya osa - tema kõikumine erinevate rollide vahel - kas lammas külaelanikest vangide karjas, hiireke lossiteenijate hulgas või igast poisist julgem ja hakkajam veetantsija, kes ühe sosinaga oma vaenlasi surmata või kindlusi vallutada võis. Märkimisväärne oli ka tema vastutustunne juhuslikult tema kaaslasteks saanud orvupoiste ees. See, ja poiste järgnemine Aryale isegi siis, kui nende enda sisetunne vastupidist ütles (näiteks Harrenhalist lahkumisel) näitab Arya tugevat liidrisoont. Arya liitlase Jaqen H'ghari tegelaskuju oli lummavalt ohtlik ja samas sümpaatne. Arya teod raamatu lõpus Harrenhalist lahkumisel olid jahmumapanevad (miks ta lihtsalt isand Boltonile ei rääkinud, kes ta on, vaid oma venna liitlastele kallale läks?), kuid seletatavad tema üleelamistega, mis erilist põhjust kellegi vähegi võõrama usaldamiseks talle ei andnud - tulebki enda eest ise seista, kellegi abile loota ei saa. Huvitav kontrast tema vanema õe Sansaga, kes aina ootab oma päästmist, kasvõi joodikust kojanarri poolt.

"Kuhu Sõnn jäi?" küsis Lommy.
"Ta võeti kinni," sosistas Arya. "Me peame ta ära päästma. Soe Pirukas, sa pead mind aitama. Me hiilime sinna ja tapame valvurid ära ja siis teen ma ukse lahti."
Soe Pirukas ja Lommy vahetasid pilgu. "Palju neid on?"
"Ei oska öelda," tunnistas Arya. "Vähemalt kakskümmend, aga ukse juures on ainult kaks."
Soe Pirukas paistis olevat nutu äärel. "Me ei saa kahekümne vastu."
"Sa pead ainult ühega hakkama saama. Mina tapan teise ja me laseme Gendry välja ja teeme sääred."
"Me peaksime alla andma," ütles Lommy. "Lähme lihtsalt sinna ja anname alla."
Arya raputas tõrksalt pead.
"Siis las ta olla, Arry," anus Lommy. "Nad ei tea, et meie ka siin oleme. Kui me peidus püsime, lähevad nad ära, sa ju tead. Meie pole süüdi, et Gendry kinni võeti."
"Sa oled rumal, Lommy," ütles Arya vihaselt. "Sa sured, kui me Gendryt ära ei päästa. Kes sind kandma hakkab?"
"Sina ja Soe Pirukas."
"Kogu aeg, ilma et keegi veel aitaks? Me ei tule sellega toime. Gendry oli meist kõige tugevam. Igatahes on mul kama, mida sa ütled, mina lähen teda välja päästma." Ta vaatas Soojale Pirukale otsa. "Kas tuled kaasa?"
Soe Pirukas vaatas Lommy, siis Arya, siis uuesti Lommy poole. "Tulen," sõnas ta vastumeelselt.
"Lommy, sina hoia Nirki siin kinni."
Poiss haaras tüdrukutirtsul käest ja tõmbas ta enda ligi. "Aga kui tulevad hundid?"
"Anna alla," soovitas Arya.

Jätkuvalt pakkus naudingut ka kääbus Tyrion Lannisteri liin - tema tõusmine riigi sisuliseks valitsejaks, üliosavad manipulatsioonid kuninganna Cersei ja teiste võimumeestega toimetulekul ja tema keeruline sisemaailm. Vahepeal tekkis mul küsimus, miks temasugune suhteliselt paigas õiglustundega ja arukas mees oma jabura ja julma perekonna eest võitleb? Vastasin endale, et perekond on ju midagi, kuhu ta sünnist saati on kuulunud ja isa ning vanem õde-vend ilusad ja võimsad eeskujud, kelle heakskiitu ta alati on soovinud pälvida ning kellele sarnaneda. Ometi on selge, et just tema kääbuskasvu probleem on ta teistest pereliikmetest nõnda palju paremaks inimeseks teinud - suur võim ja silmipimestav ilu nähtavasti Lannisteride iseloomuomadustele just head mõju pole avaldanud.

"Pod, jäta meid omavahele," sõnas Tyrion. "Kui just isand Petyr keelekastet ei soovi?"
"Tänan, ei." Pisinäpu näol välgatas talle omane pilklik naeratus. "Kõnekäänd ütleb, et kui kääbuse seltsis jood, siis kõnnid ärgates Müüril. Must rüü toob esile mu ebaterve jume."
Ära muretse, kulla isand, mõtles Tyrion, sinu jaoks on mul plaanis midagi muud kui Müür. Ta võttis istet patjadega üle külvatud kõrge leeniga toolil ja ütles: "Te näete täna väga tore välja, isand."
"Te solvate mind. Ma püüan iga päev tore välja näha."

Üks väike õukonnasuhtluse viisakuse näide veel, stseen kuninga nõukogu kohtumisest Musta vennaskonna esindaja ser Allyseriga:

"Armas ser Allyser," pomises Varys, "ärge mõelge meist liiga halvasti. Praegusel rahutul ja heitlikul ajal püüavad väga paljud meie Joffrey tähelepanu."
"See on rahutum, kui te arvata oskate, eunuhh."
"Tema juuresolekul ütleme me tema kohta isand eunuhh," suskas Pisinäpp.

Sümpaatseks oli kirjutatud ka Sibularüütli ser Davose tegelaskuju, kuid tema jälgitavas kuningas Stannise tegevusliinis figureeriv maagiaharrastajast Punane Preestrinna häiris mind väga - maagia abil vaenlastest lahtisaamine tundus täielik sohitegemine, ka kirjaniku poolt, ning minu jaoks täiesti vastuoluline Stannise isikukirjeldusega - kuidas sellised häbiväärsed salamõrvad talle üldse vastuvõetavad said olla?

Vähem suutsin ma mõista ka emand Catelyni hingeelu - kaks pisikest last ootavad kodus, üks neist raskelt vigastatud, ja ema jobutab mööda kuningriiki ringi ja ajab riigiasju!

Theon Greyjoy liin oli muidugi kõige vihaleajavam. Ühelt poolt oli tema auahnus ja meeleheitlik soov ennast tõestada küll mõistetav, kuid tema teod oma kasuperekonna suhtes täiesti uskumatult andestamatud. Kas tõepoolest oli tema südametunnistus ja lojaalsustunne niivõrd põhjalikult kihva keeratud seoses lapsepõlvetraumaga, kui ta oma kodust pantvangina võõraste keskele kasvama viidi? Üks üsna rumal poiss oli ta pealekauba, ma ei saanud aru, mida ta selle lastetapmismanöövriga saavutada lootis peale vältimatu lolliksjäämise pisukese edasilükkamise.

Brani liin hakkas mulle enam huvi pakkuma pärast Meera ja Jojen Reedi tegelaskujude saabumist, nendest mõistatuslikest ja tarkadest lastest tahaks kindlasti veel lugeda.

Printsess Dany liin oli minu jaoks igavam ja jäi sündmuste keerisest liiga kaugele, kogu aeg ootasin, millal mind tagasi põhja lastakse. Märgiksin aga ära minu jaoks sümpaatse mõttekäigu Dany poolt - ühena vähestest trooninõudlejate hulgast mõtleb ta ka sellele, et ei tahaks oma riiki endale musta maa ja mahanotitud lihtrahva arvelt võita vaid sooviks ikkagi riiki õitsengut ja rõõmu tuua. Enamike ülikute jaoks on lihtrahva tapmine ja nende kodude põletamine lihtsalt vahend teiste ülikute häirimiseks ja nende ressursside hävitamiseks. Eriliselt ja üllatavalt leebena, ja seetõttu justkui natuke totakana, on esile toodud isand Edmure Tully käitumine, kes külanaised ja -lapsed sõja eest oma kindlusesse varjule laseb - nüüd tolgendavad teised igal pool jalus ja piiramise korral nõrgendavad kindlust lisasuudena, mida toita vaja.

Jon Snow müüritagune liin meenus mul siin veel kõige viimasena. Eriliste lemmikute hulka seega ei kuulu, aga tundub, et edaspidi läheb tema elu aina põnevamaks.

Niisiis on kogu maa sõjas ja laastatud, võimu pärast heitleb hulk kuningaid, arvatavad liitlased ründavad üksteist selja tagant ja kõige selle taustal on vaesunud ja tühjaks põletatud maadele laskumas palju aastaid kestev talv. Sünge, julm, kaasahaarav, teravmeelne lugu.