pühapäev, 4. märts 2012

George R. R. Martin "Mõõkade maru"


Ja ongi järgmised 1200 lehekülge Jää ja tule laulu läbitud. Peadpööritavad seiklused jätkusid kuni teise raamatu lõpuosani, alles siis anti veidi hingetõmmet. Endiselt olen väga rahul eestikeelse tõlkega (Mario Kivistik), aga paraku olen nüüd tõlgitud osaga sarjast lõpuni jõudnud. Aga kui uute tõlgete ilmumisega just hirmus palju aega ei lähe, jään kannatlikult ootama, eks on muud põnevat lugemist kah vahepeal kõvasti kogunenud. Õppisin mitu uut põnevat sõna, näiteks "tõurastama", "kunnatu" ja "kürb".
Teises raamatus võttis Martin ette äärmiselt julge ja vapustava süžeekäigus, mis mind täiesti läbi raputas. Pärast seda oli kaks võimalust - kas raamat nurka visata ja tükk aega sealt mitte üles korjata, või kiiresti edasi lugeda, et positiivsemaid emotsioone peale koguda, hirmsat läbielamist sellega mälus hägustades ja lugemisisu taastades. Võtsin ennast kokku ja lugesin kiiresti edasi. Ja mõtlesin, et peab ikka hästi kirjutatud raamat olema, kui nii kaasa elama paneb. Samas märkisin endale mõttes ka üles, et kuigi Martin korraldab mõjuvaid ja hirmsaid stseene, ei ole ta kordagi ette võtnud lugejaist pisarate väljapigistamise eesmärki. Näiteks ürghunt Nymeria ja Catelini jõekaldal kohtumise episoodil oli selgelt pisarapotentsiaali, aga kirja oli pandud see viisil, et lugejana tajusin küll Arya apaatsuseni ja tuimuseni viivat ahastust, kuid silm-märjaks-minemise tunnet küll mitte. Vaene Arya saab raamatus üldse järjekindlalt solgutada. Hästi on kirjeldatud tema iseloomu kujunemine ja kasvamine läbi üksindustunde ja õuduste. Väga huvitav, milline täiskasvanu temast järgnevais raamatuis saab.
Tyrioni saatus tegi "Kuningate heitlusega" võrreldes, kus ta eneselegi ootamatult võimsaks riigivalitsejaks, niiditõmbajaks ja sõjameheks sai, tagasipöörde - troonide mängu mängijast sai vaid tagasihoidliku tähtsusega nupuke teiste mängulaual. Tema vaatepunktist jutustatud osad olid aga endistviisi toredad lugeda ja vürtsitatud Tyrioni mõnusa eneseirooniaga:
"... ja te ise valmistasite kõige suurema pettumuse"
"Ma olin äsja sündinud. Mida te minust lootsite?"
"Erakordsust" vastas mustajuukseline prints. "Te olite väike, kuid üle ilma kuulus. Me olime teie sündimise ajal Muinaslinnas ja kogu linn ei rääkinud muust kui Kuninga Käele sündinud ebardist ja sellest, mida säärane enne kuningriigile ennustada võib."
"Eks ikka nälga, katku ja sõda." Tyrion naeratas mõrult. "See tähendab alati nälga, katku ja sõda. Aa, ja talve ja pikka, lõputut ööd."

/---/
"...Püüa mitte silma torgata. Ma ei kahtle põrmugi, et Cersei saadab mehed sind jälitama. Sa võiksid endale teise nime võtta."
"Teise nime? Aga muidugi. Ja kui Näota Mehed mind tapma tulevad, ütlen ma: "ei, mina pole see mees, ma olen hoopis üks
teine jubeda näoarmiga kääbus""
Uus ja väga huvitav vaatepunktitegelane oli Jaime Lannister, kes, nagu tema kääbusest vendki, toredaid enesevaatlusi läbi viis. Tegemist on sirgjooneliste soovidega asise sõjamehega, kelle soovide täitmise poole püüdlemine aga ühsikondlike normide ja saatuse keerdkäikude tõttu hirmsaid tegusid sooritama on pannud. Samas ei puudu tal ka omamoodi rüütliau ja arusaam õilsusest.
Kui ta lahkus jäi ülempealik üksinda valgesse ruumi istuma ja mõtisklema. Lillede Rüütel oli kurbusest Renly üle nii meeletu, et raius surnuks kaks oma rüütelvenda, kuid Jaimele polnud hetkekski mõttesse tulnud talitada samamoodi nende viiega, kes ei suutnud [tema poega] kaitsta. Ta oli minu poeg, minu salapoeg... Mis mees ma olen, kui ma ei tõsta seda kätt, mis mul alles on, et tasuda omaenese liha ja vere eest? Vähemalt ser Boros tulnuks küll ära tappa, lihtsalt selleks, et temast lahti saada.
Tore oli Jaime'i ja Brienne'i suhte arenemine ja Jaime'i maine tõusis nii minu kui kindlasti paljude teiste lugejate silmis tänu uhkele Brienne'i elu päästmise aktsioonile.
Draakoniprintsess Dany liin kogus raamatus tuure ja ka tema kasvas. Erinevalt Sansast ja Aryast, kelle mõttemaailm on heas vastavuses nende lapseeaga, on Dany märksa mõistatuslikum tegelane. Kõige võimsam stseen oli "Rikkumatute" vabastamistrikk. Sellel neiul on kuningannapotentsiaali küll. Ja tegelikult lõppes tema liin raamatus samasuguse tõekspidamiseni jõudmisega, kui kuningas Stannise omagi, kelle sõnad olid järgmised:
"Isand Seaworth on madalat päritolu, kuid ta tuletas mulle meelde, mis on minu kohus, sellal kui mina mõtlesin ainult oma õiguste peale. Ma püüdsin võita trooni, et päästa kuningriik, kuid ma oleksin pidanud püüdma päästa kuningriiki, et võita troon."
Stannise liinis (ja ka lindpriide liinis) häiris mind see Valguse Isanda teema - üks jumal ei tohiks nii vastikult võimas olla ja nii otseselt inimmaailma sündmusi mõjutada. See ei ole teiste jumalate järgijate suhtes aus ja tundub üldse kangesti sohitegemisena. Jumalate mõjutused ja märguanded võiksid ikka olla sellised toredalt hämarapärased ja kaudsed, nagu näiteks Vanade Jumalate poolt ürghuntide saatmine Starki pere lastele.
Vahimeeste elu Müüril põhjas kogus samuti hoogu ja tõi kaasa uhkeid lahingukirjeldusi. Nii Sami kui Joni vaatepunktilood oli nauditavad.
"Ma olen mõõk pimeduses," ütles Samwell Tarly. "ma olen vahimees müüridel. Ma olen leek, mis peletab külma, valgus, mis kuulutab koitu, sarv, mis äratab uinujad. Ma olen kilp, mis kaitseb inimsoo valdusi."
Sansa juuksevõrgu skeem jäi mulle ausalt öelda arusaamatuks, kuigi seda osa mitu korda üle lugesin. Kui keegi sellest hästi aru sai, siis palun mulle kommentaariumis seletada :) Sansast on muidugi kahju, tema soovis ainult ilusat ja rahulikku emandaelu, sellesse sõjamaailma ei sobi ta kohe üldse, nii nagu ta õde Arya ei sobinud rahulikku õukonnadaami ellu. Varem või hiljem tuleb tal oma arusaamast oma rollist maailmas ning oma unistustest loobuda ning saada kelleksi palju karmimaks ja hakkajamaks.
Sansa oli viimati näinud lund tol päeval, mil ta Talitndrust lahkus. Siis ei sadanud nii tihedalt kui nüüd meenutas ta. Kui Robb mind kaisutas, sulasid tema juustel räitsakad ja lumepall, mida Arya püüdis teha, lagunes ta käte vahel laiali. Oli valus meenutada, kui õnnelik ta oli sel hommikul olnud. Hullen aitas ta sadulasse ja ta läks teele, lumehelbed ümberringi keerlemas, et näha suurt laia maailma. Ma arvasin, et minu laul algab sellel päeval, aga see oli juba lõppemas.

*Postitusele lisatud pildil on Tuule kingitud 3D hundiga järjehoidja, mis sobis selle raamatu lugemise juurde nagu rusikas silmaauku.

8 kommentaari:

  1. Väga tore tutvustus! Tuli tahtmine raamatut uuesti lugema hakata.

    VastaKustuta
  2. Oot, aga mis see hingeraputav sündmus oli? Ühe peategelase lahkumine?

    VastaKustuta
  3. Mhmh. Kogu see kättemaksuaktsioon oli väga õõvastav ja alatu, aga ka võimas stseen.

    VastaKustuta
  4. Mul on selle Martiniga nüüd see häda et ta sari on nii hoomamatult suureks paisunud, et ma juba selle pärast ei taha seda kätte võtta :( Siis lähiaastatel muud lugeda ei jõuakski.
    Ma vist olen selle blogi lugejate hulgas üks väheseid kes ühtegi Martini raamatut veel lugenud ei ole...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mina võtsin Jää ja tule laulu niiviisi rahulikult ja vähehaaval ette - üks raamat Martinit ja siis vahele jälle paar-kolm-neli-viis muud. Oen niiviisi 6 raamatut (ehk kolm osa) läbinud nii umbes aasta jooksul. Väga suuri ajavahesid - nt aastaid - raamatutele vähemalt algupoole küll jätta ei maksaks, muidu läheb nii nagu Kadiga, kes pidi enne "Kuningate heitluse" kallale asumist esimesed kaks raamatut uuesti otsast peale läbi lugema, et tegelastehorde meelde tuletada.
      Sama taktikaga kavatsen millalgi Jordani Ajarattaga pihta hakata.

      Kustuta
    2. Pihel, need kaks sarja on absoluutselt võrreldamatud. Jordani oma on kordades ja kordades kergem ja kiiremini loetav. Mulle meeldivad nad mõlemad mingil moel, kuid mõlemas on omad miinused... väga erinevatel kohtadel. Martini puhul ma juba ausalt öeldes kardan, et kelle ta siis nüüd järgmisena maha lööb ja sestap keeldusin mingist hetkest edasi lugemast seni, kuni viimane raamat on ka ilmunud (ma saan pikalt oodata...). Ta laseb tegelasel sulle hinge pugeda ja siis... siis sunnib sind leinama nagu oleksid kaotanud reaalse lihast ja luust sõbra. Tal on isegi positiivselt kirjutades selline veider süngus loos sees, et seda järjest lugedes hakkaks vist viimaks kõhus keerama. 2-3 raamatut jutti pole hullu, kuid tervet sarja pidevaks hommikust õhtuni lugemiseks ei julgeks iial ette võtta.

      Jordanil on seevastu hästi kerge ja leebe käekiri - peategelased püsivad elus, lein on kangelaste oma ja mitte lugeja. Aga ta nõretab minu jaoks emotsionaalsusest, millega ma kuidagi sünkroonis helisema hakkan, liiga endasse tõmmata suudan... ja see teeb lõpuks välja sama, mis jalaväerügement marsisammul minnes sillaga teha suudaks. Ehk ma suudaks küll (kui oleks üksildane koht ja mitte ühtegi muud tegenust) lugeda sarja algusest lõpuni ühe jutiga, kuid kui katki ma ise lõpuks oleksin? Arvatavasti midagi sellist, et ma ei tahaks umbes pool aastat sõnagi öelda ja laseks sellel maailmal enese sees vaikselt-vaikselt tagasi tõmmata. Samas meeldivad ja mingis mõttes arendavad lugemiskogemused on need mõlemad.

      Kustuta
  5. Mul on Martiniga umbes sama reaktsioon olnud, et asi läks hirmus masendavaks kätte ja viimast paari ma nüüd lugenud ei ole.
    Aga Jordanist mulle küll nii hullu tunnet sisse ei jäänud nagu Mairil, mina ju lugesin sealt just nimelt kõik järjest läbi (paar pisikest pausi ainult siis, kui järgmist osa kohe kätte ei saanud) ja polnud väga midagi. :) Aga eks see sõltub inimesest ka. Ja see on kindlasti õige, et maailma ja tegelastesse sai ikka väga sügavalt sisse elatud, naljakas tühi tunne oli, kui loetud sai (noh, viimane raamat veel tulemas, nii et nii palju on lootust :P). Aga see tunne tekib mul ka siis, kui tõeliselt hea üksik raamat (mitte sari) läbi saab ja on teada, et rohkem ei tule...

    VastaKustuta
  6. Ma mõtlen midagi sellist, et kui on piiramatult vaba aega (puhkus + laps vanaema juures) ja sa saad lugeda meeldivas tempos... 500-600 lehekülge päevas. Noh, et kui niimoodi otse jutti võtta ja kolme nädalaga sarjale tiir peale teha? Ma saaks sellega hakkama, sest ta on vastikult kiskuv ja kaasahaarav aga ma jääks iseendaga lõpuks jänni (aga, ok, ma olen nõus nentima, et mul on mingid omad teemad selle sarjaga - osa mõttekäike heliseb paremini kaasa kui osa teisi ning need ei pruugi alati kõige meeldivamad olla).

    Noh, niimoodi päris jutti olen ma tegelikult lugenud suhteliselt vähe, kui aus olla. Potterile sai tiir peale leotud vähem kui nädalaga ja Sõrmuste isand nõudis kolme haiguspäeva (temperatuur 38,5+ on just õige sellise asja lugemiseks, eksole) ja mõned lühikesed 3-4 raamatut sarjad veel (Hyperion, müüt, nõidade sõda...). Aga enamasti tuleb mingeid osasid ikka oodata või vahele midagi maist ja asjalikku teha (ntx tööd või... või...)... ja siis on hea midagi ergastavat ja vastukaalulist vahele lugeda. :)

    VastaKustuta