George R. R. Martin "Mõõkade maru"

Ja ongi järgmised 1200 lehekülge Jää ja tule laulu läbitud. Peadpööritavad seiklused jätkusid kuni teise raamatu lõpuosani, alles siis anti veidi hingetõmmet. Endiselt olen väga rahul eestikeelse tõlkega (Mario Kivistik), aga paraku olen nüüd tõlgitud osaga sarjast lõpuni jõudnud. Aga kui uute tõlgete ilmumisega just hirmus palju aega ei lähe, jään kannatlikult ootama, eks on muud põnevat lugemist kah vahepeal kõvasti kogunenud. Õppisin mitu uut põnevat sõna, näiteks "tõurastama", "kunnatu" ja "kürb".
Teises raamatus võttis Martin ette äärmiselt julge ja vapustava süžeekäigus, mis mind täiesti läbi raputas. Pärast seda oli kaks võimalust - kas raamat nurka visata ja tükk aega sealt mitte üles korjata, või kiiresti edasi lugeda, et positiivsemaid emotsioone peale koguda, hirmsat läbielamist sellega mälus hägustades ja lugemisisu taastades. Võtsin ennast kokku ja lugesin kiiresti edasi. Ja mõtlesin, et peab ikka hästi kirjutatud raamat olema, kui nii kaasa elama paneb. Samas märkisin endale mõttes ka üles, et kuigi Martin korraldab mõjuvaid ja hirmsaid stseene, ei ole ta kordagi ette võtnud lugejaist pisarate väljapigistamise eesmärki. Näiteks ürghunt Nymeria ja Catelini jõekaldal kohtumise episoodil oli selgelt pisarapotentsiaali, aga kirja oli pandud see viisil, et lugejana tajusin küll Arya apaatsuseni ja tuimuseni viivat ahastust, kuid silm-märjaks-minemise tunnet küll mitte. Vaene Arya saab raamatus üldse järjekindlalt solgutada. Hästi on kirjeldatud tema iseloomu kujunemine ja kasvamine läbi üksindustunde ja õuduste. Väga huvitav, milline täiskasvanu temast järgnevais raamatuis saab.
Tyrioni saatus tegi "Kuningate heitlusega" võrreldes, kus ta eneselegi ootamatult võimsaks riigivalitsejaks, niiditõmbajaks ja sõjameheks sai, tagasipöörde - troonide mängu mängijast sai vaid tagasihoidliku tähtsusega nupuke teiste mängulaual. Tema vaatepunktist jutustatud osad olid aga endistviisi toredad lugeda ja vürtsitatud Tyrioni mõnusa eneseirooniaga:
"... ja te ise valmistasite kõige suurema pettumuse"
"Ma olin äsja sündinud. Mida te minust lootsite?"
"Erakordsust" vastas mustajuukseline prints. "Te olite väike, kuid üle ilma kuulus. Me olime teie sündimise ajal Muinaslinnas ja kogu linn ei rääkinud muust kui Kuninga Käele sündinud ebardist ja sellest, mida säärane enne kuningriigile ennustada võib."
"Eks ikka nälga, katku ja sõda." Tyrion naeratas mõrult. "See tähendab alati nälga, katku ja sõda. Aa, ja talve ja pikka, lõputut ööd."
/---/
"...Püüa mitte silma torgata. Ma ei kahtle põrmugi, et Cersei saadab mehed sind jälitama. Sa võiksid endale teise nime võtta."
"Teise nime? Aga muidugi. Ja kui Näota Mehed mind tapma tulevad, ütlen ma: "ei, mina pole see mees, ma olen hoopis üks teine jubeda näoarmiga kääbus""
Uus ja väga huvitav vaatepunktitegelane oli Jaime Lannister, kes, nagu tema kääbusest vendki, toredaid enesevaatlusi läbi viis. Tegemist on sirgjooneliste soovidega asise sõjamehega, kelle soovide täitmise poole püüdlemine aga ühsikondlike normide ja saatuse keerdkäikude tõttu hirmsaid tegusid sooritama on pannud. Samas ei puudu tal ka omamoodi rüütliau ja arusaam õilsusest.
Kui ta lahkus jäi ülempealik üksinda valgesse ruumi istuma ja mõtisklema. Lillede Rüütel oli kurbusest Renly üle nii meeletu, et raius surnuks kaks oma rüütelvenda, kuid Jaimele polnud hetkekski mõttesse tulnud talitada samamoodi nende viiega, kes ei suutnud [tema poega] kaitsta. Ta oli minu poeg, minu salapoeg... Mis mees ma olen, kui ma ei tõsta seda kätt, mis mul alles on, et tasuda omaenese liha ja vere eest? Vähemalt ser Boros tulnuks küll ära tappa, lihtsalt selleks, et temast lahti saada.
Tore oli Jaime'i ja Brienne'i suhte arenemine ja Jaime'i maine tõusis nii minu kui kindlasti paljude teiste lugejate silmis tänu uhkele Brienne'i elu päästmise aktsioonile.
Draakoniprintsess Dany liin kogus raamatus tuure ja ka tema kasvas. Erinevalt Sansast ja Aryast, kelle mõttemaailm on heas vastavuses nende lapseeaga, on Dany märksa mõistatuslikum tegelane. Kõige võimsam stseen oli "Rikkumatute" vabastamistrikk. Sellel neiul on kuningannapotentsiaali küll. Ja tegelikult lõppes tema liin raamatus samasuguse tõekspidamiseni jõudmisega, kui kuningas Stannise omagi, kelle sõnad olid järgmised:
"Isand Seaworth on madalat päritolu, kuid ta tuletas mulle meelde, mis on minu kohus, sellal kui mina mõtlesin ainult oma õiguste peale. Ma püüdsin võita trooni, et päästa kuningriik, kuid ma oleksin pidanud püüdma päästa kuningriiki, et võita troon."
Stannise liinis (ja ka lindpriide liinis) häiris mind see Valguse Isanda teema - üks jumal ei tohiks nii vastikult võimas olla ja nii otseselt inimmaailma sündmusi mõjutada. See ei ole teiste jumalate järgijate suhtes aus ja tundub üldse kangesti sohitegemisena. Jumalate mõjutused ja märguanded võiksid ikka olla sellised toredalt hämarapärased ja kaudsed, nagu näiteks Vanade Jumalate poolt ürghuntide saatmine Starki pere lastele.
Vahimeeste elu Müüril põhjas kogus samuti hoogu ja tõi kaasa uhkeid lahingukirjeldusi. Nii Sami kui Joni vaatepunktilood oli nauditavad.
"Ma olen mõõk pimeduses," ütles Samwell Tarly. "ma olen vahimees müüridel. Ma olen leek, mis peletab külma, valgus, mis kuulutab koitu, sarv, mis äratab uinujad. Ma olen kilp, mis kaitseb inimsoo valdusi."
Sansa juuksevõrgu skeem jäi mulle ausalt öelda arusaamatuks, kuigi seda osa mitu korda üle lugesin. Kui keegi sellest hästi aru sai, siis palun mulle kommentaariumis seletada :) Sansast on muidugi kahju, tema soovis ainult ilusat ja rahulikku emandaelu, sellesse sõjamaailma ei sobi ta kohe üldse, nii nagu ta õde Arya ei sobinud rahulikku õukonnadaami ellu. Varem või hiljem tuleb tal oma arusaamast oma rollist maailmas ning oma unistustest loobuda ning saada kelleksi palju karmimaks ja hakkajamaks.
Sansa oli viimati näinud lund tol päeval, mil ta Talitndrust lahkus. Siis ei sadanud nii tihedalt kui nüüd meenutas ta. Kui Robb mind kaisutas, sulasid tema juustel räitsakad ja lumepall, mida Arya püüdis teha, lagunes ta käte vahel laiali. Oli valus meenutada, kui õnnelik ta oli sel hommikul olnud. Hullen aitas ta sadulasse ja ta läks teele, lumehelbed ümberringi keerlemas, et näha suurt laia maailma. Ma arvasin, et minu laul algab sellel päeval, aga see oli juba lõppemas.

*Postitusele lisatud pildil on Tuule kingitud 3D hundiga järjehoidja, mis sobis selle raamatu lugemise juurde nagu rusikas silmaauku.