Ma arvan, et üks põhjuseid, miks ma hakkasin täiskasvanueas taas fantaasiaraamatuid lugema, oli elamus Robin Hobbi salamõrtsuka sarja lugemisest. Mitmete mu sõprade jaoks on jutt kuningapoegadest, õukonna intriigidest, mõõgavõitlustest ja muust sellisest liiast ja meenutab pigem lapsepõlves loetud muinasjutte kui tõsiselt võetavat lugemisvara. Aga uskuge mind, Hobbi tasub lugeda! Tema tegelased suudavad tänapäeval toimetavatele libahuntidele ja vampiiridele konkurentsi pakkuda küll.
Hobb on väga hea jutuvestja ning kuna pahalasi ei ole tema lugudes lolliks tehtud, ei ole tema juttude finaal kunagi etteaimatav. Seda, et vastase osavust tuleb eeldada, oli õpetatud ka kuningas Shrewdi salamõrtsukale, sarja ääretult sümpaatsele peategelasele FitzChivalryle. Kuid keegi pole ohtlikum mehest, kes ei suuda otsustada, mida ta kardab. Ja just selliseks meheks oli prints Regal.
Mis teisi tegelasi puudutab, siis värvikaid figuure oli palju. Näiteks Narr, valge naha ja värvitute silmadega tegelane, kes teadis peaaegu kõiki Hirvelossi saladusi. Lisaks sellele tegi ta muidugi muid narritempe - kargas Shrewdi tooli tagant tagurpidi saltodega üle põranda vastasseinani ja tuli siis hundiratastega tagasi. Aga kui kuningas üha rohkem kokku kuivas, muutus ta iga päevaga mornimaks ja tema naljad läksid üha salvavamaks. Eks temast oli Fitzile tuge omajagu.
Ja väga nauditavad olid Fitzi ja Öösilma vahelised mõttevahetused. Ja Öösilma puhul ei olnud tegemist inimesega ning mõttevahetus ei toimunud ka tavaliselt sõbraliku vestluse vormis :) Aga rohkem ma raamatu sisust ei räägi, kes pole veel lugenud, siis tehke endale üks tore jõulukink.
Ühinen kiitusega :) Farseeride ja Tawny Man'i triloogiad on kahtlemata vääääga hästi kirjutatud raamatud. Muide, soovitan kindlasti lugeda kõik 6 raamatut läbi, sest kuigi formaalselt nimetatakse esimest 3 salamõrtsuka raamatut omaette triloogiaks, siis lugu läheb tegelikult edasi ja toob meie tegelaste ellu veel nii mõndagi huvitavat.
VastaKustutaMillegipärast ma ei ole suutnud veel Liveship'de kallale asuda. Kas keegi on neid mõlemaid sarju lugenud ja võtaks võrrelda?
Muide tegelikult tasuks siiski lugeda 3 salamõrtsukat, 3 liveshipi ja siis 3 narri.
VastaKustutaSest 1 oluline tegelane on neist kõigis 9 raamatus esindatud. No ilma "spoilerdamata" ei saa rohkem selle kohta öelda ;) Ja Narri raamatutes on vihjeid liveship raamatutes toimunule, mis aitavad narri raamtuid paremini mõista. Kuigi minu meelest olid liveship raamatud veidi nõrgemad kui 3 salamõrtsuka raamatut, siis head ikka. Või ehk ei olnud nõrgemad. Lihtsalt üks tegelane (Malta Vestrit) oli minu jaoks ca esimesed 1800 lk väga ebameeldiv (st väga hästi kirjutatud, et nii tugevaid tundeid tekitas) ja see tegi lugemise vaevaliseks. Aga laevaraamatud on head ja sama teema (küll uute peategelastega) jätkub raamatutes sarjas Rain Wilds Chronicles mille 2 esimest raamatut juba olemas "Dragon Keeper" (http://www.youtube.com/watch?v=r3BqfG0qWgI), "Dragon Heaven" ja 1 pidi veel tulema sinna jätkuks. "Dragon Keeper" on uue sarja puhul sissejuhatav raamat. Mõnus vaikne lugemine. Heavenis juhtub juba enamat ja uus (Rain Wilds Chronicles nr 3) peaks siis eeldatavasti otsad kokku tõmbama...
Minu lemmikraamatud ka! Ja Tawny Man triloogia samuti. Tawni mani esimene raamat - "Fools errand" - võtab alguses vähe aeglaselt vedu, aga kui siis seiklused ja põnevus pihta hakkavad, siis enam raamatut käest panna ei saa. Triloogia viimase osa - "Fools Fate" - lugemisel tuleb pehmema südamega lugejaid kohati samuti hoiatada raamatu läbivettimise ja köitest lahtituleku eest :) Ja kõigi kuue raamatu järel saab öelda, et Narri tegelaskuju on üks põnevamaid, keda üleüldse fantaasiakirjanduses kohanud olen. Kui rohkem rahvast need raamatud loetud saab, võime algatada diskussiooni teemal, kas Narr oli mees või naine :)
VastaKustutaLiveshipid olen samuti läbi lugenud. Sama head nad minu meelest ei olnud, kui Farseerite lood, aga päris head siiski. Tegevus toimub samas maailmas ja tähelepanelik lugeja kohtab ka mõnda tuttavat tegelast. Liveshipid on lohede munakoortest valmistatud laevad, mille käilakujud on lohemaagia mõjul elusad. Eluslaevad on vaid kõige auväärsematel ja vanematel kaupmeeste suguvõsadel. Jutu keskmeks on üks kaupmeeste perekond - oma isa viimse tahte järgi ootamatult oma eluslaevast Vivaciast ilmajäänud hakkaja noor naine Althea, tema lapseohtu õepoeg Wintrow, kelle kutsumuseks on saada vaimulikuks, kuid kes sunnitakse hoopis meremeheks hakkama, Wintrow hellitatud õde Malta ja piraadipealik Kennit, kes kogu aeg väga kurje plaane haub, kuid pidevalt kogemata hoopis head teeb. Praegu kirjutades avastasingi kõigis tegelastes, sealhulgas eluslaevad Vivacia ja Paragon, sellise ühisjoone, et kõigi nende tegelik saatus erineb oluliselt sellest, mida nad enda jaoks ette kujutasid ja plaanisid.
Liveshipi lugudega on seotud Hobbi parajasti kirjutatav triloogia lohedest, millest on siin blogis juba postitus olemas.
Jah, sellist diskussiooni võiks algatada küll. Tegelikult võiks teinekord kirjutada ka narridest fantaasiaraamatutes. Mulle meenub, et nii salamõrtsuka sarjas, G.R.R. Martini jää ja tule lugudes kui ka A.Pehhovi varas Garreti triloogias oli narridel oluline roll täita. Ja ilmselt on neid kuulsaid narre veelgi.
VastaKustutaMina nautisin ka väga eelnimetatud sarjade lugemist, Hobbi poolt väga hästi kirjutatud. Sellepärast võib-olla oligi eriti suur pettumus "Soldier Son" triloogia, see on ikka tõeliselt jama ja nii depressiivne ka...
VastaKustutaDiskussiooni-idee kõlab hästi, kuigi pean vist siis raamatud uuesti ette võtma, sest uusimat Rain Wildsi teemalist raamatut lugesin küll hiljuti, aga Narrist rääkivate raamatute lugemisest on vist mõni aasta möödas... Nii palju siiski mäletan, et ma ise ka lugedes mõtisklesin selle küsimuse üle.
Mina olen ka suur Hobbi ja Narri austaja. Ja sarnaselt eelkõnelejatele arvan, et Liveshipid olid Farseerite ja Tawny mani raamatutest kehvemad, aga siiski head. Soldier Sonid lugesin läbi, aga vahepeal sain ikka väga kurjaks, kui masendavaks asi aeti. Ei ole ösnaga sellised raamatud, mida õhtul enne magamaminekut lugeda tasuks.
VastaKustutaAga Narrist tasuks jah omaette postitus teha kunagi. Tõesti kõige parem fantaasiategelane, kes kunagi kirjutatud on (ok, ok, kellest mina lugenud olen). Ja Fitzi armastus Narri vastu on kirjutatud nii hästi, et see on vaba igasugusest homoteemast hoolimata sellest, et Fitz peab Narri meheks.
Veebruarikuus on Varrakult ilmumas R. Hobbi "Salamõrtsuka teekond". Tõlkijaks sedakorda Kaaren Kaera kõrval ka Juhan Habicht.
VastaKustutahttp://miiramarie.blogspot.com/2013/04/salamotruka-opilane.html
VastaKustuta