Miskipärast oli mul Robin Hobbi Vihmametsakroonika (The Rain Wild Chronicles) lugemise osas tõrge, mistõttu Pihlalt laenatud esimene osa seisis raamaturiiulis üle poole aasta. Liveship-raamatutes olids serpentite osad minu meelest kõige igavamad ja mulle tundus, et Dragon Keeper ainult serpentitest jutustabki. Aga kui teine osa Dragon Haven juba ka minu raamaturiiulisse jõudis, hakkasin pika hambaga lugema. Ja polnudki nii halb, kaks tellisepaksust raamatut sain läbi umbes nädalaga.
Robin Hobb lihtsalt oskab luua sümpaatseid tegelasi (Farseerite raamatute Narr ja Fitz on siiani üldse minu kõige lemmikumad raamatutegelased). Alise, Sedric (ilus nimi), Thymara ja Tats olid kõik toredad. Tats võibolla natuke vähem, kippus olema lihtsalt selline iseloomuta hea tegelane. Alise käitub mõistlikult nagu päris inimene, mitte seebikategelane - ei lähe liiga kurjaks Sedricu paljastuste peale ja otsustab usaldada kapten Leftrini, kuigi talle selja taga temast halba räägitakse. Aga tema teadlase-pool läheb küll natuke kaotsi. See ei veena, et käib vahepeal lohedega rääkimas ja kirjutab oma päevikusse, mingit väljundit ei ole. Ja tore on Hobbi raamatutes see, et kogu aeg ei pea midagi juhtuma, rahulik elu on ka huvitav. Ja pahad tegelased koristatakse ilusasti ära, enne kui nad liiga palju kurja jõuavad teha.
Lohed ise on natuke ärritavad, aga eks nad peavadki inimestele nii tunduma. Lohe Sintara mõtleb kogu aeg, et inimestega ei peagi hästi käituma, sest nad on nii lühiealised. Samas surevad lohed ise hoopis alguses nagu kärbsed, nii et see põhjus ülbitsemiseks ei ole eriti vettpidav. Kui minu valida oleks, siis ma lohesid oma maailma ei tahaks. Liigiline mitmekesisus ja "et inimesed ülbeks ei läheks" pole minu meelest piisavad argumendid. Aga seda tahaks küll, et kui ma ära suren, siis lohe sööks mu ära ja mu mälestused jääksid alles.
Viimasel ajal tundub olema moodne raamatusse sisse tuua ka mõni homost tegelane ja tema sisemaailma süveneda. Canavani raamatutes näiteks. Ja Vihmametsa kroonikates on neid lausa trobikond. Ei tea, kas see on osa ülemaailmsest integreerimis- ja tolerantsipoliitikast.
Minu arvates on need raamatut ühesõnaga keskpärased Hobbid. Paremad kui Soldier Son triloogia (see oli minu meelest Hobbi äpardus), aga kindlasti halvemad kui Farseerite raamatud. Võibolla umbes Liveship-idega samal tasemel.
Mina pean tunnistama, et kuigi Hobb on mu üks absoluutseid lemmikkirjanikke (selle staatuse teenis ta ära Farseerite ja Tawni man triloogiatega, Liveshipid niiväga mind ei vaimustanud, aga olid ka ikka keskmisest paremad), siis Soldier Son triloogia seisab mul juba aastaid lugemata riiulis. Esimese osaga jõudsin kuskile poole peale, siis tuli isu midagi põnevamat lugeda ja sinna ta jäigi.
VastaKustutaAga Rain Wild Cronicles mulle meeldis, eriti teine osa. Esimest osa lugedes ma ei teadnud, et tegemist on taas mitmeosalise saagaga ja olin seetõttu veidi pettunud, kui seltskond raamatu lõpuks veel põhiseikluseni ei jõudnudki, käis ainult tutvustav ja ettevalmistav tegevus. Teine osa lõppes seevastu nii kenasti ja ümaralt, et olin täitsa üllatunud, kui wikipediast lugesin, et kolmas osa veel tuleb. Aga no põnev ikka, vast siis kirjutatakse selle uue linna asustamisest ja uute elderlingide ja draakonite tegemistest.
Igatahes toredad raamatud ja julgen soovitada (eriti naistele, mehed vist eelistavad tihedamat ja põnevamat aktsiooni).
Mulle Rain Wild kroonikad ka meeldisid, kuigi mitte nii väga nagu need esimesed, mis loetud said. Ja see on siin nüüd küll tore üllatus, et kolmas osa tuleb, arvasin, et 2. on viimane, kuna lõppes täitsa ära. Sellega seoses aitäh Kadrile toreda lahkumiskingituse eest! (see 2. raamat) :)
VastaKustutaSoldier Son'i triloogiaga on selline piinlik lugu, et kannatasin välja esimese osa, kannatasin teise, kolmandaga läks juba raskeks... Mitte et otseselt igav oleks olnud, aga nii depressiivseks läks see lugemine, et lihtsalt paha hakkas. Nii et kolmas osa jäigi mul pooleli. Lauri luges ikka kenasti lõpuni, eks see vist jälle naisterahva suurema emotsionaalsuse teema, et mind nii mõjutas...
PS. Lõpetasin just Näljamängude triloogia, see mulle ka täitsa meeldis. Pikalt kirjutada vist eriti pole mõtet, kuna blogijatest enamus (kui mitte kõik) juba lugenud?
Mina pole veel Näljamängusid lugenud,aga just hakkan. Seega palun ilma hoiatuseta kogu sisu mitte ära rääkida :-)
VastaKustutaAutor on selle kommentaari eemaldanud.
VastaKustutaMis homoteemat puudutab, siis see tundub olevat tõesti nagu mingi kohustuslik liin, ilma milleta ei saa enam noortele raamatuid kirjutada. Samad mõtted tulid mul ka siis, kui ema ja tütre P.C ja Kristin Casti "Öö Koja" sarja seitset raamatut lugesin.
VastaKustutaOleme edaspidi ettevaatlikud, et ühe raamatu kohta käiva jutu kommentaariumis teise raamatu sisu ei avaldaks. Muidu on neil, kes raamatut veel lugenud ei ole, raske spoilereid vältida.
VastaKustutaEi hakanud uut postitust tegema, aga annan teada, et lehel http://harpervoyagerbooks.com/ on "City of Dragons" ehk Rain Wild Chronicles III esimene peatükk üleval ja nädalapärast lubatakse ka teist peatükki. Ning raamatu ilmumiseni veel vaid veidi aega (7 veebruar see tähtis päev).
VastaKustutaHea uudis. Ja tore esimene peatükk. Oligi juba ammu aeg noored lohed ja Tintaglia-Icefyre kokku viia. Huvitav, kas see tähendab, et võime taaskohtuda ka mõnede eluslaevade või Farseerite sarja inimestest tegelastega?
VastaKustutaNüüd lisaks proloogile ka esimene peatükk olemas seal.
VastaKustutaNad võiks nii jätkatagi, tellisin paperbacki ja selle ilmumiseni 25 päeva. Seni rahulduks tõesti 1 peatükk nädalas lugemisega (sest muul ajal muid raamatuid mida lugeda).
Minul kolmas osa veel lugemata (ettetellimine seekord ei toiminud) kuid oma jahmatuseks avastasin, et seekord ei olegi tegu triloogiaga. "Blood of Dragons" ilmub 2013 veebruaris. Nii et on, mida oodata :)
VastaKustutaVihmametsa kroonikate kolmas lugu "City of Dragons" on nüüd alla neelatud. Ikka vana hea Hobb, väga mõnus lugemine. Lugu areneb küll väga aeglaselt. Kui mäletate, siis teise osa lõpus lahkus kapten Leftrin lohede ja nende hoidjate juurest, et tuua uut varustust. Rohkem kui 400-leheküljelise raamatu lõpuks olid asjalood jõudnud nii kaugele, et Leftrin sai varustuse peale laaditud ja hakkas tagasi sõitma. Niisuguses tempos võime oodata veel palju-palju osasid, mille vastu mul isiklikult muidugi midagi pole.
VastaKustutaVäga mõjuv on Malta sünnitusstseen.
Jätkuvalt üllatab mind naaberriigi Chalced toimimine - inimesed täidavad käskusid vaid sellepärast, et nende pered on pantvangis või lüüakse nende lapsi ükshaaval maha. Kuidas seal üldse veel lapsi järel on? Väga loogiliseks jätkuks sellisele ühiskonnakorraldusele on idanev naiste ülestõus, millest saame ilmselt lugeda järgmistest osadest.
Igavam oli minu jaoks Hesti toimetamised Bingtowni linnas - no ei jaksa lugeda lehekülgede kaupa, kuidas ta emaga poodides käib. Ja natuke ebaveenev oli, kui kergesti Chalcedi kõrilõikaja ta oma mõju alla sai. Miks ta ei palganud endale ukse taha näiteks turvamehi? Ja kuidas sellist külma südamega egoistliku tüüpi üldse nii kerge šantažeerida on?
Natuke pettumuseks olid minu jaoks romantilised arengud Thymara elus. Aga täpsemalt lugege sellest ise.
Ma loen parasjagu samuti kolmadat osa- teine osa Tallinnas ja pole käeulatuses... Teisest osast on palju möödas, ehk keegi vihjab kuidas Selden sinna veidruste kongidesse sattus, kus teda kinni hoitakse ja maha müüa plaanitakse? Mitte ei meenu kuidas teise osa lõpp tema jaoks lõppes.
VastaKustutaMinu meelest Vihmametsade Kroonikas senini Seldenist üldse juttu pole olnud (olen lugenud kaks osa), episoodiliselt oli esimeses jaos Maltat näha, aga Seldeni osas ei meenu midagi.
VastaKustutaEi ole jah teises osas midagi Seldenist, aga kolmandas osas mingi hetk viidatakse, et Tintaglia saatis Seldeni teiste lohede kohta infot koguma enne, kui ta Icefyre'i leidis ja kõik oma senised sõbrad-toetajad unustas.
VastaKustutaÕhtul jõudsin ise ka selleni, et Selden meenutas kuidas ta sinna jõudis. Aga selleks tuli ca 300 lk lugeda, mille vältel ma koguaeg eeldasin, et mul peaks see info olemas olema, kui ma vaid mäletaks :P Aga seekord ei vedanudki mu oma pea mind alt. :)
VastaKustutaTänud teile Tuul ja Pihel.
City of Dragons oli nagu rammus šokolaadikook, mida väikeste ampsude ja suure naudinguga tarbida. Ei olnud küll peadpööritavat haaravust, mis sundinuks raamatu päeva-paariga alla neelama, kuid õhtune lugemistund enne magamaminekut tekitas toredat ootust, et midagi põnevat päeva lõpuks veel ees ootamas.
VastaKustutaHobbi fantaasiamaailm on jätkuvalt hämmastavalt detailne ja ilus. Kui kurtsin ühele sõbrale hiljuti Abercombie "The Blade Itself" raamatu kohta, et seal minu jaoks roosasid toone vajaka jäi, siis ta küsis, et kas polnudki sädelevate tiibadega haldjakesi. Jäin siis mõttesse, et näed, Hobbil on peaaegu olemas - Thymara näol. Samas olid kenasti ära seletatud ka sädelevate tiibade varjuküljed - näiteks et ükski riie ei sobi tiibadega hästi selga tõmmata ja kui saadki mingi ürbi peale, siis ei ole võimalik seda tihedalt ümber tõmmata, et sooja saada.
Raamat tundus liiga lühike või oli Hobb liialt palju erinevaid süžeeliine ette võtnud - Thymara, Alise, Sedric, Malta, Selden, Leftrin, Hest, Chalcedi rahvas - kõigil oli täiesti omaette lugu ning selles raamatus nad omavahel kokku ei puutunudki, seega sai igaühe lugu vaid suhteliselt väikese jupi edasi liikuda. Ja sellega seoses jäid veidike pettumust tekitavalt täiesti kõrvale teised draakonihoidjad ja draakonid, kes figureerisid üksnes nimedena massistseenides. Raamatu lõpus aga hakkasid kõik tegelased Kelsingrasse nagu kausi põhja kokku loksuma. Seega jäigi lõppkokkuvõttes mulje, et tegemist oli alles sissejuhatusega suurematele seiklustele ja kokkupõrgetele, mida järgmises raamatus kogeda saame. Ootan kannatamatult!
Küll pika viivitusega, aga nüüd minulgi "City of Dragons" loetud. Nõustun Pihla kommentaariga, et hoolimata paksusest tundus raamat väga lühike - killuke ühe tegelase elust, killuke teise... Paar juppi olid üsna igavad, Chalcedis toimuvad osad näiteks, ja Hest minategelasena ka eriti ei köitnud, aga üldiselt mulle lugu täitsa meeldis ja pinget jätkus. Minu arvates suudab Hobb eelkõige inimsuhete poolt üsna hästi ja usutavalt kujutada, olustikukirjeldused seevastu olid veidi liiga pikad ja igavad, nii et kohati lasin silmad neist ainult diagonaalis üle. Samas ootaksin autorilt (võib-olla eriti hiljutise võrdlusmaterjali tõttu Sandersoni teostest) maagiasüsteemi natuke paremat lahtiseletamist.
VastaKustutaNõustun aga ka sellega, et tegu tundus olevat eelkõige sissejuhatusega järgmiseks osaks, mida ootan põnevusega. Mõnes mõttes hea, et selle raamatu lugemisega nii kaua viivitasin, nüüd järgmine kah kohe-kohe ilmumas ja ei pea kaua kannatama. :)
SPOILERIHOIATUS!
Thymara romantilise liini osas ootan uuest raamatust küll väga muudatusi, minule meenutas see, kuidas Rapskal ta sinna mälestustesse meelitas ja siis tema meeltesegadushetke ära kasutas, ettekavatsetud vägistamist, nii et oleks küll väga tobe, kui nad nüüd paariks saaksid ja jääksidki...
Lõpuks sai loetud ka selle sarja 4. osa (Hobbi kodulehe järgi vähemalt peaks see sarja viimane olema), "Blood of Dragons". Kui 3. osa oli võrdlemisi harali, siis selles oli mõnus lugeda, kuidas kõik erinevad tegelased ja tegevusliinid tasapisi ühte punkti kokku põimusid. Ka põnevust ja pinget oli rohkem kui eelmises osas, ühesõnaga täitsa nauditav raamat. Kui millegi kallal norida, siis kohati laabusid rasked olukorrad võib-olla natuke liigagi lihtsalt - aga eks lugejana on ikka hea meel, kui sümpaatsetel tegelastel hästi läheb, nii et ei saa seda otseselt ka pahaks panna.
VastaKustutaOlen endiselt seisukohal, et näiteks Hesti ja Duke of Chalced'i vaatevinklist kirjutas Hobb natuke mõttetult palju - kuigi iseenesest huvitav väljakutse, kuidas kujutada veenvalt üdini halva tegelase maailmapilti, ei suutnud ma lugejana neisse osadesse piisavalt sisse elada ja pigem tundus uskumatu, et kas keegi tõesti mõtlebki niimoodi. Aga eks päriselus on ju ka pahad inimesed olemas, nii et ju siis... Huvitav oli näha ka seda, kuidas varem justkui positiivne tegelane Rapskal (kes ju oligi lõpuni n-ö "heade" poolel) muutus järjest võõramaks, mõistetamatumaks ja suisa ebasümpaatseks (see sai tegelikult alguse juba eelmises osas). Vastupidist esineb vähemalt minu kogemuse kohaselt märksa rohkem.
Kõige nõrgem külg selle raamatu juures oli minu arvates lõpp. Mingi hetk tuvastasin, et oi, nii vähe veel lugeda (ca 30-40 lk enne lõppu), aga kõik otsad on veel täiesti lahtised. Mõtlesin, et kas tõesti tuleb cliffhanger ja peab järgmist osa ootama hakkama... aga ei, selle lühikese jupiga saigi kõik lahendatud. On väga selline vägisi-otste-kokkutõmbamise tunne, mitmed küsimused jäid minu jaoks õhku (näiteks oleks tahtnud näha Elderlingide maagia taasavastamist, Chalcediga tehti hirmus kiire lõppmäng jne). Aga eks näe, võib-olla on Hobbil kavas sellesse maailma veel naasta - äkki leiab järgmine sari aset näiteks Chalcedis?
Kokkuvõttes - väikeste norimiskohtadega, aga üldiselt Hobb tema tuntud headuses. :)
Mulle "Lohede veri" meeldis väga. Olin haaratud ja lummatud ja kui raamat läbi sai, siis kub, et Elderlingide säravast maailmast lahkuma pidin. Hea, et Fitzi ja Narri raamat tulemas! Kui sarja eelmises osas tundus, et Hobb ei käi enam omaloodud tegelastehordist päris üle, siis seekord tuleb kiitust avaldada - korralikult sai süveneda kõigi peategelaste käekäiku ning seejuures jõuti ka kõrvaltegelastel piisavalt näppu pulsil hoida. Ise ka beebiemana muretsesin väga noore Phroni tervise pärast ja elasin kaasa Malta ja Reyni läbielamistele. Lohede hingeelu oli jätkuvalt hästi kujutatud. Mul tekkis mõte, et Hobb võib olla saanud inspiratsiooni kassidest, kes "Inheritance'i" raamatu põhjal talle südamelähedased on. Norida võiks, nagu Maarja varem märkinud, maagiasüsteemi seletamise üle - see hõbedateema jäi veidi segaseks. Ja üldse see hõbedavajadus tuli kuidagi äkisti. Miks Tingtaglia sellega hädas pole olnud? Kust Malta oma hõbedased sünnimärgid sai? Äkki on sellest Malta-asjast Eluslaevade sarjas juttu? Kõike enam ei mäleta. Aga seda mäletan, et "Tawny Man" sarjas oli seda hõbedaga töötamist mingis stseenis mainitud küll. Nii et idee on Hobbil juba väga vana ja jookseb läbi tema loodud maailma. Hõbedamure sai kuidagi ootamatu ja kergelt arusaamatu lahenduse ka. Thymara roll selles lahenduses jäi veidi segaseks. Hesti karakter oli lõppkokkuvõttes päris põnev - nimetaksin teda parandamatuks optimistiks. Tema viimased stseenid raamatus meeldisid mulle ka. Seldeni läbielamised olid raamatu õõvastavaim osa. Nagu Maarjagi, olin ma kergelt hämmingus, kui 30 lehekülge enne raamatu lõppu uut sõda alustati. Aga lahendus oli igati elegantne ja minule kiirustamise muljet ei jätnud.
VastaKustutaArvan, et viimane osa oli sarja parim! Mul on hea meel, et sari endale koju ostetud. Tahaks nüüd, kui kõik osad olemas, need ükspäev uuesti ja järjest läbi lugeda. Soovitan sarja väga Hobbi ja eepilise fantaasia austajatele, kes ei pelga ka rahulikumas tempos seiklusi ning naudivad maailma ja karakterite meisterlikku maalimist!