Kristin Cashore "Graceling"

Originaalne ja haarav jutt minu lemmikžanrist - eepiline fantaasia. Keskaegne õhustik, lossid ja kuningad ja õukonnad ja vägevad seiklused. Tegevuskohaks fantaasiamaailm, kus tavainimeste sekka sünnivad gracelingid - inimesed, kellel on üks silm ühte- ja teine teist värvi ja kes on mingil konkreetsel alal tohutult võimekad. Anne võib olla mis iganes, näiteks vee all ujumises või kivide söömises või leivaküpsetamises. Aga ka võitlemine või mõtetelugemine. Juurdlen siiani, mis üliinimlik võime võiks olla minu vanaisal, kellel on üks silm pruun, teine sinine.
Peategelane, kuningas Randa sini-rohesilmne õetütar Katsa tappis väikse lapsena hästisihitud rusikahoobiga teda pealetükkivalt patsutava sugulase. Sellest hetkest mõisteti, mis on tema anne - tapmine. Selline tüdruk oli kuningale muidugi ülikasulik vahend - ja kogu tema senise elu ongi Katsa tööks olnud kuninga käsul kontidemurdmine, jäsemete otsast lõikamine ja hukkamine. Raamatu alguseks on Katsa 18 aastane ja kuninga musta töö tegemine hakkab tal vaikselt üle viskama.
Võtan mütsi maha autori ees, kes suudab välja mõelda selliseid seiklusi ja olukordi, kus tema loodud ülivõimetega võitmatu kangelanna, kes näiteks väljub juuksekarvagi kõverdamata saalist, kus talle on suunatud kümneid pingul vibunooli ja ridade kaupa mõõku, peab ummisjalu ja paanikas põgenema ja tema füüsilised võimed pannakse viimseni proovile.
Süžeekäigud olid originaalsed. Mitu korda mõtlesin, et ahah, nüüd läheb arvatavasti nii, aga autor oli olukorra lahendanud hoopis täiesti uudselt ja etteaimamatult. Alguses oli mul raskusi Katsa tegelaskujust sotti saamisega. Lõpuks aga otsustasin, et nii see pidigi olema. Kuna raamatu alguses ei saanud Katsa ise ka endast sotti ja raamat oligi osaliselt tema eneseleidmise lugu.
Panen raamatule hindeks tubli viie.
Raamatu sisuporportsioonidest (1= üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju ; 5=põhjalikult):
Filosoofiat: 3
Tapmist ja tagaajamist: 5
Romantikat: 4
Huumorit: 3
Võlumist ja maagiat: 4
Sisu osas tekkis mul üks väike küsimus, mida võiks arutada nendega, kes raamatut lugenud. Kirjutan selle kommentaariumisse, katsuge siis mitte lugeda, kellel raamat lugemata.
Aa, ja veel üks märkus. Samasse maailma on kirjutatud veel üks lugu "Fire". Tegemist pole järjega, aga mingeid otsi pidi puutuvad lood ka kokku. Ja wikipediast sain teada, et aprilli alguses ilmub kolmas raamat "Bitterblue". Nimest saab järeldada, et see "Gracelingiga" juba tihedamalt seotud. Tellin kindlasti.

Kollid, lima ja zombid - ideede asendajad?

Juhtusin 19.veebruari "Postimehest" lugema Valner Valme arvamusartiklit "Pöörane ööpäev Moskvas, tegelasteks karakterid", kus arvustati Jevgeni Griškovetsi raamatut "Särk" (vt http://www.postimees.ee/?id=391837). Griškovetsi "Särgi" kavatsen muidugi läbi lugeda, Valme arvustus oli haarav, aga see pole põhjus, miks sellest kirjatükist kõneleda tahtsin.
Põhjuseks hoopiski deja vu tunne, kui küsiti "miks ma fantaasiat loen, ise veel haritud inimene?".

Aga täpsemalt, Valme kirjutab: "Iseenesest ei juhtu ka midagi lausmüstilist: igasugune sci-fi, ulme ja fantastika jäävad kõrvale. Kollid, lima ja zombid tunduvad mulle ikka ideede asendajad.

Umbes, et kui autoril ei ole millestki kirjutada, aga õudselt tahaks kirjutada, tööle ka ei viitsi minna, tahaks kõva intellektuaal olla, siis kirjutame vampiiridest, veel parem, paljaste rindadega tulnukvampiiridest, kel on sabaks tuldpurskavad minidraakonid.

Ja inimesed ostavad, kirjanik kutsutakse veel telesõudesse, et kuidas te küll nii kreisi maailma suutsite luua? Pole olemas ju sellist maailma, lähed parkimismajja, kas sulle tuleb limasisalik vastu?! Ei tule!

Ja kirjanik viskab jala üle põlve, sügab olematut habet, naeratab vandeseltslikult: noh, eks ma kirjutasin sellest, millest ikka kirjutatakse, kui midagi targemat pähe ei tule! (Aga seda sellised kirjanikud muidugi ei vasta, nad vastavad hoopis: juba lapsest peale on mind paelunud see salapärane maailm, mis asub teispool igavat argielu, sest ei ole ju nii, et praed hommikul muna ja ongi kõik: kogu see fantastiline maailm ON OLEMAS, saate aru, kui mitte mujal, siis minu teostes!)" /---/

"Ma ju ei tea, kuidas Griškovets seda raamatut kirjutama hakkas. Aga vabalt piisas sellest, et ühel hommikul see vene tänapäeva paremaid kirjanikke ärkas ja ka tal ei olnud selget ideed, nagu eelkirjeldatud rämpskirjanikel. Aga kas talle tulid pähe limased orikad kuu pealt, kes meie planeeti ihaldavad? Või surnud, kes tegelikult on elus. Ei!" /---/

Kuidagi ei tahaks nõustuda sellega, et igasuguse sci-fi, ulme ja fantastika saab rämpskirjanduse alla surada! Ja arvata, et kõik on kapsas, kus tegelasteks kollid, zombid, limasisalikud ja muud toredad tegelased, on tendentslik. Kuigi, jah, paljaste rindadega tulnukvampiiride osas, kel on sabaks tuldpurskavad minidraakonid, võib Valmel ka õigus olla. Samas, mine Sa tea, Pratchett või Millar kirjutaksid sellise peategelasega ilmselt midagi pööraselt toredat kokku.

Orson Scott Card, "Ender´s Shadow"

Mul on taas üks lugemissoovitus. Kui te tahate tõeliselt head meelelahutust, siis võtke ette Orson Scott Cardi Enderi raamatud.
Mina lõpetasin just "Enderi varju" lugemise ja võin kinnitada, et see oli sama hea, kui kümme aastat tagasi eesti keeles ilmunud "Enderi mängki".
Siit-sealt olen lugenud, et "Enderi vari" sisaldavat vastuolusid sarja esimese osaga. Võib-olla see nii ongi, aga ma arvan, et need ebakõlad ilmnevad siis, kui lugeda kõiki raamatuid jutti. Kui teil on sarnaselt minuga olnud õnne "Enderi mängu" lugeda aastaid tagasi, siis te neid traagelniite ei näe.

Raamatu tegevus toimub ajal, mil maad on juba kaks korda putukataoliste tulnukate poolt rünnatud. Kolmanda sõja võitmiseks koolitatakse välja eriliste iseloomuomaduste ja erakordse reageerimisvõimega lapsi. Kui "Enderi mängus" on selliseks lapseks Ender Wiggin, siis Shadow-sarja peategelaseks on erakordselt andekas väike poiss nimega Bean, kelle õde Carlotta Lahingukooli juhtidele ette toimetab.

"The reason I´m asking," said Sister Carlotta, "is that this child is unusual. Extremely unusual."
" Three arms?" asked the inspector.
"Brilliant. Precocious. He escaped from this place before he was year old. Before he could walk."

Jah, nii kummaline kui see ka ei tundu, on Bean Rotterdami tänavatel üksinda hulkudes aastaid vastu pidanud. Või no mis aastaid, ta on neljane, kui õde Carlotta ta leiab.

"Do you realize that there is no way you could have survived for three years as an infant?"
"I guess that means I´m dead."
"I just...I´m saying God must have been watching over you."

Pihel on ühes varasemas postituses selles blogis kirjutanud Cardi religioossest taustast ja Enderi raamatutes kumab see ka aeg-ajal läbi. There was the question: If not God, then who could make such a child?

Raamatu esimese poole sündmused kulgevad Rotterdami tänavatel ning teise poole omad Lahingukoolis kusagil kosmoses. Ja tuleb nentida, et põnev on ning seda nii tänavatel kui kosmoses.
Tänavaelu õppetunnid: "And all the kids in Achilles´family are fat like me. That´s how well we eat."
"Are they all short like you?"
"I used to be taller, but I asked too many questions," said Bean.

Ning Lahingukooli tähelepanekud: "I need to know what else you´ve figured out."
"Colonel," said Bean, sounding very tired, "doesn´t it occur to you that the very fact that you´re asking me this question tells me there´s something else for me to figure out, and therefore greatly increases the chance that I will figure it out?"

Veelkord, soovitan soojalt! Beani analüüsioskus on nii imeline, et temaga kohe peab kaasa mõtlema. Kokkuvõttes paneksin raamatule hindeks 5.

Ja kasutades nüüd Pihla hindamistehnikat paneksin raamatus käsitletud teemade proportsioonide kirjeldamiseks järgmised hinded:
(1= üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju ; 5=põhjalikult)
Filosoofiat: 5
Tapmist ja tagaajamist: 3
Romantikat: 1
Huumorit: 4
Võlumist ja maagiat: 1

Sergei Lukjanenko "Öine vahtkond"

Tegemist on kaane järgi Öise Vahtkonna triloogia esimese osaga, kuid Kadri riiulist nägin, et osi on ilmunud juba vähemasti neli. Fantaasiamaailma ülesehitus on uudne ja põnev. Meie maailma reaalsus on mitmekihiline. Inimesed näevad ainult esimest kihti. Võlurid, nende seas ka vampiirid, kujumuutjad ja muu selline rahvas, suudavad tajuda aga ka sügavamaid kihte ("videviku kihte"), mida vägevam võlur, seda sügavamale suudab ta minna. Videvikust saab näiteks võlumiseks jõudu ammutada, vastu neelab see aga võluja anda energiat. Samuti kulgeb videvikus aeg aeglasemalt ja sealviibija on tavamaailmas nähtamatu, seega saab videviku abil igasugu trikke teha.
Maailmas tegutsevad nii head kui pahad võlurid. Selleks, et ühiskonnas tasakaalu säilitada, on nad omavahel sõlminud lepingu - iga kord, kui keegi head teeb, võib teine pool midagi kurja korda saata ja vastupidi. Lepingust kinnipidamiseks on headel loodud öine vahtkond ja pahadel päevane vahtkond.
Tegevus toimub Venemaal ja tegelasteks on venelased, mis on omamoodi täitsa kosutav ja tore. Näiteks kui kaks võlurit järsku maha istuvad ja üks võtab kilekotist viinapudeli ja väikse kilekotiga veel hapukapsast ja kurki ka ja hakkavad mõnusalt aega veetma. Samas jäid tegelaste hingeelu ja vestlused minu jaoks natuke võõrapäraseks - tiba selline pateetiline toon pidevalt.
Minu lemmiktegelaseks oli raamatu alguses figureerinud öökull Olga. Kahjuks muutus ta varsti naisterahvaks, mis ei olnud enam pooltki nii lõbus.
Eeltoodu kokkuvõtteks ütleks, et vahendid väga põneva fantaasialoo jutustamiseks olid autoril olemas. Paraku, vähemasti minu hinnangul, lõpptulem kuigi põnev ei ole. Lugesin raamatut vähehaaval õhtul uinumiseks ja hommikuti müsli kõrvale, aga mingit haaravust ei tunnetanud. Teine ja suurem etteheide on see, et iga lugu (raamat koosnes kolmest eraldi loost) lõppes suure puändiga - paljastus seninägematult ja -aimamatult kurikaval skeem. Ei tea, kas minu näol on tegu juhmivõitu lugejaga, aga need skeemid ja plaanid jäid mulle iga kord arusaamatuks. Et mis eesmärki taotleti ja kuidas kogu eelnev jama eesmärgi saavutamiseks vajalik oli. Teised, kes lugenud on, kas teil oli selline vägev ohhooo-selgusehetk lugude lõpuks või jäite niisama nõutuks kui mina?
Viimaks jäi mulle veidi arusaamatuks ka see lepinguga seonduv - nagu ma aru said, siis pahad võlurid tegid pidevalt ja vahet pidamata midagi paha - ammutasid tavainimestelt energiat ja rõõmsat meelt - ei paistnud aga, et head kuidagi sellele vastukaaluks pidevalt oleksid head teha võinud.
Kokkuvõttes paneksin raamatule hindeks 3.
Raamatus käsitletud teemade proportsioonide kirjeldamiseks paneksin sellised hinded:
(1= üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju ; 5=põhjalikult)
Filosoofiat: 5
Tapmist ja tagaajamist: 4
Romantikat: 3
Huumorit: 2- (mul oli kohati naljakas, aga ei tea, kas autor seda nii plaanis)
Võlumist ja maagiat: 3

Dead Witch Walking, Kim Harrison

Mul on rõõm raporteerida, et leidsin hea raamatu – „Dead Witch Walking“, autor Kim Harrison. Õigemini sain ma selle kingituseks. Tegu on esimese osaga seni kaheksa raamatulises sarjas. Isegi kui järgmised osad jamaks lähevad (räägitakse, et ei lähe), pole siiski aeg raisatud, sest esimene osa on ka eraldi raamatuna mõnus lugemine.

Tegevus toimub tänapäeval, siinsamas. Pool sajandit tagasi on Maal levinud viirus suure hulga inimestest tapnud ja nüüd on Inderlanderite populatsioon inimeste omaga umbes samas mastaabis – inimesed peavad sellega veel harjuma, sest fakt, et Inderlanderid alati nende seas Maal elanud on, tuli neile uudisena (tüüpilised ignorantsed inimesed!). Eksisteerib kaks paralleelset ühiskonda, kes omavahel suhtlevad, kuigi mitte eriti meelsasti.

Suuremat sorti boonus on, et vahelduseks pole raamatus ühtegi teismelist – milline õnnistus. Seeeest on vampiire, libahunte, haldjaid, võlureid, nõidu, deemoneid ja selliseid elukaid, kelle nime ma eesti keeles ei tea (sest ma pole eesti keeles sedasorti raamatuid sattunud lugema). Näiteks pixies. Need kõik kokku on Inderlanderid.

Juhuste ja saatuse tahtel moodustub ühest väikesest nõiast, pool-elusast vampiirist ja pisikesest tiivulisest pixy-st omamoodi löögirühm, kes üritab õiglust jalule seada ja seeläbi oma nahka päästa.

Nagu eelnenud kirjeldusest selge, on tegu puhtalt täiskasvanute raamatuga ;-)

Tegelikult on ikka tõesti mõnus lugeda normaalsetest kaklustest, nii et ninaluu puru ja silm kinni paistetanud. Või tiib küljest rebenenud. Ja suhetest, kus lisaks hormoonidele ka mõistus kaasa töötab. Korralikult on läbimõeldud igasugune nõiduse-ja maagiavärk. Loitsud jms. asjad. Ja probleemid, mis selle seltskonna (sunnitud) kooselus ette tulevad. Näiteks missuguseid ettevaatusabinõusid kasutusele võtta, et vampiiri mitte ahvatleda.

Igati lahe raamat, soovitan soojalt!