Originaalne ja haarav jutt minu lemmikžanrist - eepiline fantaasia. Keskaegne õhustik, lossid ja kuningad ja õukonnad ja vägevad seiklused. Tegevuskohaks fantaasiamaailm, kus tavainimeste sekka sünnivad gracelingid - inimesed, kellel on üks silm ühte- ja teine teist värvi ja kes on mingil konkreetsel alal tohutult võimekad. Anne võib olla mis iganes, näiteks vee all ujumises või kivide söömises või leivaküpsetamises. Aga ka võitlemine või mõtetelugemine. Juurdlen siiani, mis üliinimlik võime võiks olla minu vanaisal, kellel on üks silm pruun, teine sinine.
Peategelane, kuningas Randa sini-rohesilmne õetütar Katsa tappis väikse lapsena hästisihitud rusikahoobiga teda pealetükkivalt patsutava sugulase. Sellest hetkest mõisteti, mis on tema anne - tapmine. Selline tüdruk oli kuningale muidugi ülikasulik vahend - ja kogu tema senise elu ongi Katsa tööks olnud kuninga käsul kontidemurdmine, jäsemete otsast lõikamine ja hukkamine. Raamatu alguseks on Katsa 18 aastane ja kuninga musta töö tegemine hakkab tal vaikselt üle viskama.
Võtan mütsi maha autori ees, kes suudab välja mõelda selliseid seiklusi ja olukordi, kus tema loodud ülivõimetega võitmatu kangelanna, kes näiteks väljub juuksekarvagi kõverdamata saalist, kus talle on suunatud kümneid pingul vibunooli ja ridade kaupa mõõku, peab ummisjalu ja paanikas põgenema ja tema füüsilised võimed pannakse viimseni proovile.
Süžeekäigud olid originaalsed. Mitu korda mõtlesin, et ahah, nüüd läheb arvatavasti nii, aga autor oli olukorra lahendanud hoopis täiesti uudselt ja etteaimamatult. Alguses oli mul raskusi Katsa tegelaskujust sotti saamisega. Lõpuks aga otsustasin, et nii see pidigi olema. Kuna raamatu alguses ei saanud Katsa ise ka endast sotti ja raamat oligi osaliselt tema eneseleidmise lugu.
Panen raamatule hindeks tubli viie.
Raamatu sisuporportsioonidest (1= üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju ; 5=põhjalikult):
Filosoofiat: 3
Tapmist ja tagaajamist: 5
Romantikat: 4
Huumorit: 3
Võlumist ja maagiat: 4
Sisu osas tekkis mul üks väike küsimus, mida võiks arutada nendega, kes raamatut lugenud. Kirjutan selle kommentaariumisse, katsuge siis mitte lugeda, kellel raamat lugemata.
Aa, ja veel üks märkus. Samasse maailma on kirjutatud veel üks lugu "Fire". Tegemist pole järjega, aga mingeid otsi pidi puutuvad lood ka kokku. Ja wikipediast sain teada, et aprilli alguses ilmub kolmas raamat "Bitterblue". Nimest saab järeldada, et see "Gracelingiga" juba tihedamalt seotud. Tellin kindlasti.
SPOILERIHOIATUS!!!!
VastaKustutaNiisiis küsimus - miks ei tekkinud kellelgi probleeme Bitterblue troonipärimisõiguse osas? Tema isal ei olnud ju mitte mingisugust õigust troonile.
Milleks oli kasulik kivide söömine? Või ei, parem ära räägi, ma tahan nagunii raamatu ise ka läbi lugeda.
VastaKustutaEi millekski :) Osa andeid olidki täiesti mõttetud ja kasutud.
VastaKustutaEi ole veel raamatut lugenud (kohe hakkan), aga minu meelest kivide söömine kõlab küll kasuliku andena. Võime anorgaanilistest allikatest energiat saada on pärismaailmas olemas näiteks mitmetel bakteritel ja võimaldab elada elupaikades, kus pole päikesevalgust või orgaanilisi ühendeid, mida toiduks tarbida. Nii et see on teoreetiliselt täitsa realistlik anne. Nälga ei tohiks sellise ande omanik küll kunagi kannatada.
VastaKustutaBitterblue kohta - see peab tegelikult hämmastavalt tihti paika ka meie "tavalises" maailmas: esimene troonihõivaja on veel mingil määral kaheldav, aga sealt iga järgmine põlvkond on juba aina õiguspärasem dünastia järgmine liige... Iga dünastia peab ju kunagi alguse saama :) Pealegi, pole ju teada kui valutult tal see troonilpüsimine kulgeb, eks peagi ilmnev raamat võib selles osas selgust tuua.
VastaKustutaSPOILERIHOIATUS! Minu jaoks üks meeldejäävamaid ja meeldivamaid süzeekäike oli selles raamatus Katsa ande tegeliku iseloomu avastamine. Kui see oli välja toodud, siis võis tagasivaadates igal sammul märgata selgeid viiteid selle suunas (mäekuru ületamine jne).
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
VastaKustutaMinu meelest oli ka täitsa tore raamat. Mitte midagi superoriginaalset ja meeldejäävat, aga sümpaatsed tegelased, uhke keskealine õhustik ja piisavas koguses maagiat.
VastaKustutaSpoilerihoiatus!!
Natuke pani mind imestama, et tegelased muudkui pusisid ja pusisid ja kannatasid, aga sest ei olnud erilist tolku. Po kaotas oma tervise ebaõnnestunud katses kuningat tappa. Katsa surmapõlgav mägedeületus, hoolikas põgenemislaeva valik ning kuningalt lähtuvate juttude vältimine viisid lõpuks otse kuningani välja. Sama hästi oleks ta võinud sealsamas Monseas kuningale otsa peale teha. Mind ei veennud väga ka see, miks ta lõpeks ikkagi selle noole lasi.
Ja kui Katsa andeks on ellujäämine, mitte tapmine, miks ta siis pedofiilsete kalduvustega onu maha lõi? See ju ei ähvardanud otseselt tema elu? Mitte et ma arvaks, et onule tema saatus paras poleks olnud.
Aga võibolla see oligi rohkem lugu Katsa eneseleidmisest, mitte niivõrd seiklusest kui sellisest. Pikk teekond printsessiga näitas talle ehk, et poleks ta nii kehva ema midagi? Ja et ta on võimeline palju enamaks kui sõrmede-varvaste äralõikamiseks.
Praegu loen teist osa ("Fire"), ja see meeldib esialgu isegi veel rohkem kui Graceling.
Soovitus kõikidele, kellel "Graceling" juba mõnda aega raamaturiiulis seisab ja oma lugemisjärge ootab - võtke see järgmisena ette! Tegemist tõesti väga huvitava ja värskelt mõjuva fantaasiajutuga. Raamatut oli raske käest panna isegi siis, kui meie giid Sitsiiliareisil vapustavalt kaunile loodusele tähelepanu juhtis :)
VastaKustutaKatsa tegelaskuju meeldis mulle väga ja nõustuda võis printsess Bitterblue´ga, kes märkis, et "Katsa was born to do anything normal people might consider terrifying.". Siiski ei saanud ma väga hästi aru, miks oli vaja korduvalt ja pikalt peatuda teemal, et Katsa ei kavatsenudki kunagi kellegagi abielluda. Mis siis sellest, kui ei kavatsenud? Milleks sellest pasundada?
No igatahes ootan ma juba seda päeva, millal saaksin lugeda "Bitterblue´d", kus ka Katsa ja Po figureerivad. Tõsi küll, sündmused toimuvad 6 aastat pärast "Gracelingi".
Mul ka nüüd lõpetatud (praegu "Fire" pooleli). Igati mõnus sujuv lugemine. :) Tegelased olid täitsa sümpaatsed, põnevust jagus ja see annete värk tundus mulle päris originaalne.
VastaKustutaSPOILER!
Mulle jäi natuke arusaamatuks, miks Katsa nii kaua oli nõus (ja üldse võimeline) kuninga käsul piinamas-tapmas käima - kui ohvrid olid tihti sarnased nagu see metsavaras, kellele ta (vist esimest korda?) keeldus viga tegemast, siis kuidas tal varem kordagi piisavat kaastunnet ei tekkinud? Ta pidanuks ju aru saama, et kuningas ei saa talle midagi (vähemalt füüsiliselt) halba teha...
Aga selle vastiku onu mahalöömisest sain mina küll aru - ma sõnastaksin tema ande ehk ellujäämise asemel natuke laiemalt, enesekaitse. Väike Katsa tundis, et teda rünnatakse (see "pealetükkiv patsutamine" oli minu meelest üsna selge rünnak), ja püüdis ennast kaitsta nii, nagu oskas. See, et onu surma sai, oli ju tingitud lihtsalt sellest, et Katsa ei tunnetanud veel oma jõudu ega osanud löögi tugevust kalibreerida...
Mulle meeldis väga raamatu lõpplahendus. Kui lugesin eespool seda, et Katsa ei kavatse abielluda ega lapsi saada, kuna ta hindab vabadust liiga kõrgelt (nii palju seda ju ka ei pasundatud?), hakkasin pelgama, et kindlasti on selle, nagu paljude teiste naispeategelasega lugude, lõpplahenduseks see, et Katsat tabab järsku "valgustus", et tegelikult on abielu ja kodus laste kasvatamine just see, mida ta teha tahab, ja loobub oma vabadusest ja võitlusest - see ei oleks minu meelest tema loomusega üldse kokku sobinud. Aga Katsa elu tunduski jätkuvat, nagu ta tahtis - tema läks kuningriike mööda ringi rändama ja naisi võitluses koolitama ja Nõukogu asju ajama ja Po'st mõneks ajaks (aga mitte jäädavalt) lahkumine oli küll nukker, aga samas mõistis tüüp teda väga hästi ega hoidnud teda tagasi. Selles mõttes üsna originaalne "happy end".